Tuesday, July 30, 2013

I left my soul there, down by the sea

leidsin udusest järveäärsest ühe pisikese telkla ka

♫ Ta pole tavaline naine
tal pole üldse seksapiili
ta silmis puudub iha suur. ♫ 
Ma sulle räägin ühest naisest. Eks sellega vist on nii küll, et kui keegi sulle ei meeldi eriti, siis sa ei pea temaga suhtlema. Ja lõika negatiivsed inimesed välja oma elust (ja tee nõrka otsetõlget, et saada värdjat sõnajärge oma lausetesse). Ja kõik need teised asjad. Aga ma kohe ei saa. Esiteks pole mul temast eriti pääsu. Teiseks teenib ta seda funktsiooni, et inimestel on lõbus kuulata, kui ma neile jutustan, täpselt kui närvi ma tema peale lähen. See siin ei saa vist väga lõbus olema, sest ma nii tihti ka ei viitsi. Kolmandaks ma teen seda rumalat asja, et ma võrdlen ennast temaga, sest ma olen vaimuhaige enesesaboteerija seda moodi.
Ta on ilus. Täitsa kena tüdruk, võiks öelda. Sale. Puhta selge näonahaga ja pikkade säravate juustega. Pealtnäha siidise karvutu nahaga ja niipalju kui paistab, täiesta arvestatava pepu ja tissidega. Kui ta teinekord vähe paremini riietuks, võiks koguni öelda, et seksikas. Aga eks see vist on maitse asi ka.
Ta on tüütu. Teda on õudselt tülikas oma seltskonnas pidada. Ta on üks nendest inimestest, kes hilineb, viivitab, eksib ära, ei ilmu kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, annab segaseid instruktsioone enda leidmiseks. Isegi kui tema väikesesse peakesse kunagi mahutada, et ta on põhjustanud pahameelt ja olnud koormaks teistele inimestele, võtab ta selle muidugi omaks. Ei vabanda - kus sa sellega. Lihtsalt ütleb, et ta seda tegi ja võib-olla lisab, et ta ongi niisugune, lihtsalt, polemidagiteha, pahalugu, missealikka. Ta on üks nendest inimestest, kes on kogu aeg hädas. Mitte kellegi teise rännak ühest linnast teise või külastus nurgapealsesse putkasse või jalutuskäik koju ei kulge nii paljude tobedate äparduste ja sekeldustega, mis ei ole isegi põnevad. Lihtsalt tülikad. Samuti on ta üks nendest inimestest, kellel on Tujud. Ma tean. Tal võib suvalisel hetkel hakata hästi paha, et ta peab kiiresti ära minema. Seda ei saa muidugi teha ilma kellelegi sellest rääkimata niimoodi vaikselt. Ikka tuleb kellelegi see kõik maha laadida ja alles siis ära minna. Või näiteks mossitada või näiteks helistada pärast lahkumist veel, et kõik ikka teaksid, et ta läks ära ja tal ei olnud tore.
Ta on igav. Niisugune kiretu ükskõikne tuim tülpinud. Temaga ei saa põnevat vestlust pidada, sest sellistel puhkudel on ta kas kogu aja vait või ütleb midagi hästi rumalat tühist mõttetut või pomiseb, et ta ei saanud aru. Ta ei ole vaimukas. Ise ta eriti nalja ei tee ja teiste naljade peale naerab harva. Üldse paistab tal emotsioone olevat ligikaudu sama palju kui keskmisel männikäbil. Üks siiski - vahel ta naeratab. Niisugust virilat kibedat naeratust.
Ka parima tahtmise juures on raske temas headust näha. Ta ei paista hoolivat kellegi tunnetest, isegi mitte enda omadest. Kuigi ta kõneleb muus maalimas võib-olla õrnadeks sõnadeks peetavaid häälitsusi oma sõpradest või väikestest loomadest, on need kuivad ja külmad. Tema valvekorra ajal juhtub väga kergesti, et koer pääseb lahti ja kass piimapüti kallale. 
Ja kõige selle juures. Kõigi nende asjade juures. Arva ära, mis mind kõige rohkem närvi ajab. See veetlus, mis tal on. Ta on atraktiivne, ligitõmbav, kutsuv. Selleks ei pea sugugi peenist omama või väljapäästmist ootav metsaline olema, et seda näha. Temas on midagi niisugust. Ja see ei ole õige ega hea ega õige. Ega hea, kas ma seda mainisin. Sest eks teinekord ikka inimestel on mingi sõnuseletamatu tõmme. Ja ma olen üleni rõõm ja imetlus, kui niisugune tõmme on kellelgi lahkel ja heal. Ja ma tean selliseid mitmeid. Aga tema on valesti. Ebaõiglaselt.
Niiet kõige selle juurde, kus ta on ratsionaalses ja emotsionaalses ja kasvõi majanduslikus mõttes üleni vastik, on tal siiski mingi tõmme mingi võim inimeste tunnete üle ja just see ajab mind närvi. Ja oleks siis, et keegi, kes tema kutsele allub, keegi, kes tema konksu otsa jääb, saaks sealt midagi vastu. Ei. Ta on ka nendega sama moodi kiretu eemalolev tüütu isekas (kui seda isekusekski nimetada saab, sest isekuses on vähemalt mingi sära). Sest see tõmme, mida ta valdab, pole tema asi. Miski pole tema asi. Ta pole midagi teinud, et olla niisugune ligitõmbav. Sama moodi, nagu ta pole midagi teinud, et olla säravate juustega või täielikult ignorantne teiste inimeste ja nende tunnete suhtes. 

oeh.


hommikune kortsleht pärlitega


Aga mõtle, kui me ei oleks sellised lihahimurad metsalised. Kui mööduva neiu seelikupikkus ja kahvatud põlveõndlad oleksid umbes viimane asi, mis meid tema juures kütab. Kui poleks vahet, kui pikk või heas vormis või pringi pepuga on see poiss, kes meie lauda istus. Kui ükskõik kui kena tüdruku liiga avar dekoltee ei suudaks iialgi meie mõtteid eemale kiskuda vestlusest selle inimesega.
Mõtle, kui sa ei peaks olema üles löödud ja seksikas selleks, et kellegi tähelepanu ja imetlust ära teenida. 


Mingis mõttes on hea lapsevanem olemine ja lapsest enam-vähem pigem kena inimese kasvatamine just asjade mitte tegemine. Ei, ma ei räägi praegu sellest, kuidas sünnitanud olemine tähendab sõpradega mitte kohtumist ja oma muusika mitte kuulamist ja isikliku ruumi mitte omamist. Ei pea tähendama. Ja see on üks teine jutt.
Ma räägin praegu sellest, kuidas vahel peab end tagasi hoidma mingeid asju tegemast, kuigi emadus tahab aju pehmeks teha ja muudkui kutsub üles mõtlematustele.

  • Ei tohi lapse eest kõneleda. Laps kõneleb enda eest ise. Kui keegi küsib tema arvamust või nime või soove, tuleb minul vait olla. Kuigi ma tahaksin täiega vahele sekkuda nagu mingi ülehoolitsev mammi. "Tema nimi on Koit. Tema on meil niisugune häbelik." Piinlikkusest maa alla vajuva lapse pead õrnalt silitades ja närviliselt naeratades. Ei. Ei tohi. Tuleb hoopis rahulikult oodata ja üle saada sellest igavikupikkusest piinlikkushetkest, kus keegi suur inimene esitas lapsele küsimuse ja laps ei öelnud midagi ja ahh ja ohh. Küll ta ütleb, kui tal lastakse.
  • Ei tohi lapse tülidesse sekkuda. Laps lahendab oma tülid ise. Vahel ikka nad nääklevad või vaidlevad või lähevad päriselt tülli. Kuni keegi kellelegi otseselt elu/juuste/silmade kallale küünte või käepärase relvaga ei kipu, pole see minu asi. Las lahendavad ise. Nii õpibki. Kuigi tahaks minna ja välja pakkuda kõige ilmselgema lahenduse nende pisikeste naeruväärsele lahkhelile oma suure täiskasvanuliku üleoleva kõrg-tasemel mõistuse ja loogika ja vankumatu õiglusega. Ei tohi. Las tülitsevad karjuvad vaidlevad jagelevad omavahel. Nutvat last ikka lohutan, aga see on teine lugu.
  • Enamvähem sama asi igasuguste teiste tegevustega ka. Kui äpardumise tagajärg ei ole päriselt liiga kõvasti viga saamine või millegi päriselt väga väärtusliku hävitamine, ei tohi vahele segada. See tähendab, et laps ronib ise puu otsast alla isegi siis, kui ta alguses leiab, et ta vist ei oska ja ei saa ja ei julge. Ja segab endale ise kakaod. Ja tõstab ise oma ratta paar astet trepist üles. Süda küll rabeleb sees seda vaadates ja käed ei taha paigal püsida ja täiega tahaks sekkuda aidata õpetada seletada ise ära teha, aga ei tohi.


Aga ega muidu on kõik hästi. 
Tahtsin verd andma minna, aga kui uskuda mingeid jutte, et enne annetust peab kolm järjestikkust päeva täiesti alkovaba olema, siis vist jääb lähiajal küll minemata. Ei vea välja.
Mängisin ühe kassipojaga, kes armastab õla peale turnida ja nüüd on mul parema tissi peal kriimud.
Laps küsis ükspäev, kas see oli valus ka, kui teda minu küljest lahti lõigati.
Leidsin oma vannitoast võõra ripsmetuši. Päris hea tundub. Nüüd ma ei teagi.
Filme hakkab ju ka varsti näitama ja ma lubasin Muinasjutuvestjale ühe loo rääkida, mida ta veel ei teadnudki. Võib-olla räägin siis kaks.


viljandi. öö. udu

4 comments:

  1. Mõtlesin, et kas see lugu kvalifitseerub su arust selleks, kus lapsevanem peaks sekkuma? sest nähtavasti lahendab laps seda olukorda järjest nii, et laseb ennast liivakastist ära ajada, sest ei taha, et teda lüüakse.

    Või kas peaks sekkuma lööja vanem või tolereerima, et tema laps lahendab konflikti (ehk seda, et teine laps julgeb temaga samasse liivakasti tulla) löömisega? Sest kolmeaastase löögijõud ei ole veel selline, et kvalifitseeruks selleks sinu mainitud elu ja tervise kallale kippumiseks. Aga kui tal lasta pidevalt nii teha, siis mingist hetkest alates jaksab ta ka elu ja tervise kallale kippuda.

    Või noh. Mulle ei kiputud lapsepõlves otseselt elu kallale ja ma ise arvasin ka, et ma pean konfliktid ise lahendama ja vanemaid mitte tülitama. Aga kuna see mitte-eluohtlik vägivald tundus siiski väljakannatamatu, sest see oli lakkamatu, ja ma ei mõistnud selle vastu midagi ka pihta hakata (sest ei olnud tegemist ühe konkreetse agressoriga ega ka ühe selge sündmusega, vaid pideva fooniga), siis ma leiutasin oma peaga selle lahenduse, et enam lihtsalt ei käinud koolis, kuude viisi - teesklesin, et lähen kooli, tegelikult hulkusin linna peal ringi. Sest ma ei osanud midagi targemat välja mõelda. Vanemad ei olnud väga õnnelikud, kui teada said.

    ReplyDelete
  2. Oih. Sorry, ma loodan, et see kommentaar siin sada aastat üksinda pole oodanud.

    Need reeglid olid pigem ikka sellised vastavalt lapse võimekusele. Mul on suht suur laps, siis ma unetan vahepeal uuesti ära, et osa lapsi on tillukesed ka. Sest ma nii palju tegelt hooman küll, et oleks tobe poole-aastase eest mitte rääkida. Või käskida veel mitte eriti sotsiaalsetel väga väikestel lastel ise oma konflikte lahendada ja kehtestav käitumine ja muu ülepea jutt.

    Ja ma arvan, et vanemate tülitamine oma probleemidega on okei. Võinoh, kas meil vanemad selle jaoks ei olegi vä? Niiet mina igatahes tegelen pigem sellega, et õpetan oma lapsele, mis teha, kui keegi lööb või halvasti ütleb. Aga ei lähe võõrale lapsele ütlema, et see on sitapea ja peaks minu soovituste järgi käituma, sest see on minu laps, kes tema pärast kannatab ja muu taoline enda liiga palju asjasse segamine.

    (Tegelt olen võõraid lapsi jobudeks nimetanud küll. Aga nad olid jobud ka. Niiet.)

    ReplyDelete
  3. ma mõtlesingi just seda olukorda, kus keegi laps ongi jobu või käitub nagu jobu või sitapea. nagu see lööja laps seal liivakastis.

    võib-olla see võõras laps ei tahagi jobu ega sitapea olla, vbla keegi pole talle lihtsalt kunagi öelnud, et teisi lambist lüüa ja liivakastist ära ajada pole ilus? no ja kui tema enda vanemate peale ei saa selles asjas loota, siis ongi äkki kellegi teise asi teda raja peale nügida. nii üleüldise ühiskondliku kasu mõttes, et ei kasvaks üks peksja üles.

    Iseasi, et sellises olukorras ei olegi enam oluline, kas mängus on minu laps või mitte. ma ükskord õiendasin tänaval täitsa võõraste lastega, kellel polnud minuga mingit asja, aga ma mõtlesin, et äkki keegi peaks neile ütlema, et ärge kakelge niimoodi. neil paistis see oma käe peal eskaleeruvat.

    ReplyDelete
  4. a vanemate tülitamisest - mul olid jamad sellises eas, kui enam ei kiputa nii palju vanematele asju rääkima - kuigi vanemad ootaksid seda küll. teine asi, et ma sattusin keskkonda, kus mingi vanemate asjassesegamine oleks olnud väga out. siuke kitsepanemine. ma mäletan, et aastake hiljem üks meie klassi laps segas oma ema asjasse, too isegi avalikult ei sekkunud (st ei tulnud kooli mölisema ega teinud muud prestiižiohtlikku), aga keegi nägi tänaval, kuidas ta oma emale ära räägib, ja selle peale ilguti ikka pikalt, et õu mis pugeja ja memmekas.

    Mul muidugi absoluutselt puuduvad ideed, mida konstruktiivset vanem sel juhul peaks ette võtma. ma kaldun tglt arvama, et kui koolis on asjad nii persses, siis peaks midagi ette võtma õpetajad, sest tglt vanemad ju võiks saada kooli natuke usaldada ka, noh, et seal on mingid asendustäiskasvanud, kes laste eest vastutavad.

    ReplyDelete