blabla

IMG_0067
taevas ja taevas

Ma mõtsin, et ma räägin paar asja ära.

Esiteks. Kas mingid inimesed päriselt teevad oma tähtsaid suuri otsuseid, lugedes üle plusse ja miinuseid? Ja kuidas kellelgi sellega mingit probleemi ei ole. 
Sest vaata. Plusside ja miinuste ülelugemine ju eeldab, et iga asjasse puutuv nähtus on kas ainult hea või ainult halb, täpselt pluss või miinus. Välistatud kolmas. Puuduvad vahepealsed toonid. Et vähe sellest, et sul on täpselt piisav küllaldane info olemas kogu olukorra kohta, on sul ka teada iga infokillu kohta, kas see on positiivne või negatiivne. Lisaks. Kõigele. On sul millegipärast ka teada, et sul on õigus. Teine veider eeldus plusside-miinuste lugemisel on naiivne eeldus, et iga asi on iga teisega sama kaaluga ja sama määrav. Et loetelud saab kõrvutada ja lihtsalt nende pikkusi võrrelda. Et tühised kõrvalised pisiasjad on sama tähtsad otsustusprotsessis kui need üksikud suured olulised asjad.
Näiteks ühelt poolt peaks seda tegema, sest see on tore JA lõbus (2 plussi), aga teiselt poolt jällegi - võib surma saada (1 miinus). Näet ju, plusse tuli rohkem, vist läheb käiku. 
Näiteks ühelt poolt on see inimene varas ja joodik (2 miinust), aga teiselt poolt ta ükskord tõi mulle lille ja tal on ilusad silmad ja ta oskab natuke tantsida (3 plussi). Võrdleb... rehkendab... haarab kalkulaatori ka igaks juhuks... hmm. Plusse tuli tõepoolest rohkem, peab ikka sõpradeks jääma, paistab.
Üleni kõlab nagu terve inimese arutelu ju.


Teine asi oli see 'ja nii edasi' liigkasutus, mis on nii naljakas minuarust. 
Et sa ideeliselt peaksid mingit jada kirjeldades ütlema näiteks esimese liikme ja siis jätkamise reegli. Või näiteks kaks-kolm esimest liiget ja kuulaja peaks saama ise jätkata sealt. Hoopis lõbusam on teha nii: "Noh, me käisime näitusel ja neil olid pildid puudest ja nii edasi." "Noh, see on niisugune arvjada, seal on 3 ja nii edasi."
Sama trikki saab teha, nimetades ainult mingi  loetelu otspunktid. Loogiline on seda teha nii, et kuulaja teab, mis nende otste vahel on. Lõbusam on öelda midagi stiilis: "Selles poes leidub kõike küünetangidest akutrellini." Sesmõttes, et täiega jagan matsu, mis kõik sinna vahepeale jääb.

Kolmandaks. Põnev tähelepanek seisukohtade hukkamõistmise kohta.
Kui naine räägib, et tema kannab alati kondoome kaasas või on pilli peal, sest soovimatute raseduste osas peab just tema ettevaatlik olema, sest lõppudelõpuks saab rasedaks jääda ja lapsi saada ikkagi ainult naine, tundub kõik arusaadav. Natuke kurb on, aga enda eest seismine ja endaga seotud olukordades vastutuse endale võtmine on tunnustatav kraam.
Kui mees räägib, et tema ei kanna kunagi kondoome kaasas ja teda ei koti, kes mille all on, sest soovimatute raseduste osas peab naine ettevaatlik olema, sest lõppudelõpuks saab ainult naine rasedaks jääda ja lapsi saada, läheb mul närv jumala püsti. Kui suur sitapea saab olla? Kuigi tegelikult praktilises plaanis sama asi ju.
Analoogselt.
Läksime bussi peale ja kohutavalt palju inimesi oli, osa pidid vist maha ka jääma, sest kohad olid täis. Mainisin piletit ostes bussijuhile, et ma võin oma lapse sülle võtta, mahub veel rahvast peale. Bussijuht noomis küll, et ma ei pea, kui lapsel on pilet olemas, aga ma arvasin siiski, et las saab veel üks inimene peale, pole ju hullu midagi.
Samas. Kui bussijuht oleks mu last nähes mulle teatanud, et ma pean selle sülle võtma, rahvast on palju, mahub keegi veel istuma, ma oleks ta peale nii kurjaks saanud. Ma oleks talle nii pahasti öelnud ja terve tee mossitanud ja veel päevi kõigile viitsivatele kuulajatele pajatanud sellest maailmasuurusest ebaõiglusest, mis mind tabas.

Mulle meeldib seltskonnas lastetutelt inimestelt sedasama ürgset lastekasvatustarkust kuuldes ("pead ikka piirid paika panema, majas peavad reeglid olema, kõik asjad ei tohiks lapsele lubatud olla, tuleb kohe alguses superinimene olla ja aega leida ja kõik universaalselt õigesti teha, siis ei ole jamasid pärast, bla bla") hästi siiralt kõva häälega küsida: "Kui vanad sinu lapsed praegu on?"


CNV000011

Juba maiteamitmendaks. Sest meil on siin asjade äraütlemise loetelu. Inimesed, ärge käituge jalgratturi ümber nagu töllakad.
Noh, ma saan aru, sa mõtsid, et sa lähed paremale, aga jalgrattur läks ka sinnapoole ja siis sulle tundus, et vasakule on parem, aga mitte päris, ikka võibolla siiski paremale, oih, ups, hehe, vabandust. Juhtub ka paremates peredes. Enamik inimesi on siiski aru saanud, et vastutulev jalgratas saab kõige paremini mööda, kui jalakäija ei tõmble. Osa inimesi jäävad koguni päris päris seisma. Ja siit algabki põnev osa.
Kui sa jääd seisma, liikudes rattaga samal trajektooril, on rattal hästi hõlbus sinust mööda minna, sest sa teed vähem ootamatusi ja näitad, et sa teda märkasid. Aga. Kui sa jääd järsku seisma, liikudes rattaga ristuval trajektooril, jääd sa plaksti! ratta alla. Sinu liikumise suund ja kiirus on arvesse juba võetud. On juba rehkendatud, et sa oled selleks ajaks juba mööda läinud. Ootamatult seisma jäämine, kui sa parajasti kellegi nina alt möödud, ei tohiks tunduda nagu väga levinud praktika, aga näet. Ikka nad teevad seda.

Ja muidugi: ahh, ma siin niisama tuiran oma kolme väikelapse ja kahe koeraga selle ainsa kitsa kaldtee peal, kuigi siin kõrval on trepp jalgadel liiklejatele, nii tore, tuira-ruira.


Comments

  1. Kirjutan sajaga alla jalgrattajutule.

    ReplyDelete
  2. kaldtee kohta selline kõrvalmärkus, et ma ei ole küll käinud kolme lapse ja kahe koeraga, aga vahepeal oli periood, enne ja pärast põlveoppi, kus ma ei saanud trepist kuigi hästi käia ja kasutasin kogu aeg kaldteed. kusjuures horisontaalpinnal ma silmnähtavalt ei longanud ja karke kah ei kandnud, nii et pealtnäha olin ma lihtsalt "idioot, kes kakerdab kaldtee peal jalgratastel jalus".

    ja seismajäämine ei pruugi olla teadlik otsus, lihtsalt kiiresti liikuvat objekti nähes tekib sedasorti paanika nagu küülikul, kes madu nähes tardub, mitte ei jookse ära, ja jalad enam ei liigu. mul juhtus see nt ka siis, kui mind tänaval rööviti. samuti võiks öelda, et küll ma olin loll, et ma kiiresti ära ei jooksnud, kodu oli sealsamas lähedal. a või sa teed jalgadele selgeks, et jookske, kui nad lähevad keedetud makaroniks all.

    kondoomindus - tglt arusaadav ju. Kiidetakse seda, kes on valmis oma tegude eest vastutuse võtma, ollakse pahane selle peale, kes arvab, et las ikka keegi teine vastutab minu elu ja karma eest.

    no ja siis on muidugi need, kes arvavad, et naine, kes kondoomi kaasas kannab, on üldse lits, sest mõtle, ta kaalub seksi ilma eesmärgita lapsi saada.

    ReplyDelete
  3. Ma rohkem kohtan neid inimesi, kes mulle sotsiaalselt avatult silma vaatavad ja naeratavad, kui nad jalgratta ette seisma jäävad.
    Sellesama näoga, millega nad seda vasakule-paremale tantsu teeksid. Oih, tere, ma olen jalus, ma panem jään siia seisma, hei-hei.

    Jah aga ma ei usu, et neid põlvehaigeid nüüd nii palju on.

    Lits on mudugi.

    ReplyDelete
  4. aa okei, see silmavaatamine ja naeratamine on tundmatu maa. mul käib ikka nii, et ehmatan, tardun paigale ja siis jõuab mõtlemine kohale ja küsib, kas oli nüüd hea mõte seisma jääda, äkki peaks eest ära minema. mõte, mille tulemusel ma võin teha liigutuse täpselt selles suunas, kustpoolt ratas mööda tahab sõita.

    kas see silmavaatamine käib samamoodi, nagu siis, kui satud tänaval kellegagi vastamisi ja üritate mõlemad samalt poolt teineteisest mööda minna ja tantsite natuke aega edasi-tagasi? Kui selline asi jalakäijaga vastamisi juhtub, on seismajäämine tõesti kõige parem mõte (nojah, nagu ka sinu kirjeldatud juhul, kus ratas ja jalakäija liiguvad piki sama telge).

    a mis kaldteedesse puutub, siis kui ma üritan inimeste pähe sisse elada, siis tundub mulle, et põlve- või puusahaiguste kõrval võib üks põhjus olla jalakäijate omavaheline road rage. et seal kuradi trepil on keegi nii aeglane inimene ees (näiteks keegi põlvehaige, kes pole taibanud kaldteele minna ja vinnab end käsipuudpidi üles), et enne jõuab sada surma surra kui ise sealt trepist üles. sest iui sa räägid kaarsillast, siis ega selle sillapoole trepi peal, kus kaldtee kõrval on, kellestki mööda minema ei mahu. Üldse on see nii kitsas sild, et isegi ilma kaldteeta poolel tekib alatasa ummikuid, piisab, kui kaks inimest kõrvuti käivad, et kolmas mööda ei saaks. Nagu ka Jakobi mäe kõnniteel ja Narva mäel mõnes kohas. Jakobi mäel on kohti, kus isegi ühestainsast inimesest möödumine on selline operatsioon, et mõlemad peavad kõhu sisse tõmbama. ja talvel ei saagi.

    ReplyDelete

Post a Comment