Kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

natukene ülesäritatud lillemutid
(zenit ja dia slide film = veits rohekas kõik)

Noh, ma mõtlesin ju näiteks sellest ka uuesti, kuidas ma 27 olen. 

Esiteks on seal muidugi kogu see täiskasvanud inimese jutt noorematele vananemist kartvatele lapsukestele. Et teatud vanusest alates läheb elu nii kenaks, sest siis juba tunned ennast ja inimesi üldse ja haldad oma emotsioone ja sul on juba päris hästi selge, kes su sõbrad on ja umbes mis asju sa elus tähtsaks pead ja hämmingud ja piinlikkus ja selline veits eksinud olemine läheb veits vähemaks või vähemalt taandub mingitele harjumisväärsematele tasemetele. Pealegi, kui enamvähem kaasa teha piisavalt paljusid ühiskonna ootusi, on, näiteks, ütleme, 17-aastasega võrreldes, 27-selt poole rohkem iseseisvust ja vabadust, sest oma raha, oma kodu, oma köök ja kõik see.

(Just tuli meelde, et mu matemaatikaõpetaja vahel rääkis, kui tore on pensionär olla. Tahad - töötad. Ei taha - ei tööta. Aega on. Lapsed on suured. Tema läheb abikaasaga varsti jälle reisile. Muret ei ole.)

Teiseks ma vaatasin täna oma naabrinaist, kes peaks minuga ühevanune olema ja mõtsin, et midakuradit. Kuidas saab keegi nii täiskasvanud olla. Üleni asjalik. Ma küll näengi teda enamvähem ainult asjalikes kontekstides, kui meil on mingeid asjalikke asju ajada ja asjad. Aga ikkagi. Mismõttes nagu. Ja ma olen selliseid näinud veel. Üleni asjalikke tõsiseid konkreetseid korrektseid eeskujulikke inimesi, kellel ei tohiks olla mingit õigustust nii küpselt esineda, kui nad on minuga ühevanused ja mina olen jätkuvalt paras tossakas. Isegi, kui ma olen oma eeskujulikem küpseim asjalikuim üldse, seal on teatav tossakus ikka natuke juures. Ja nagu heas mõttes ka. Ma olen siuke väike ja nunnu ja pigem veits naljakas. Mul pole seda koorikut. Kõik pehme igalt poolt lekib, ükskõik, kuidas ma ennast pakendan või mis külje ette keeran. Või misiganes metafoor.

Ma olin ükspäev peol, kus oli hästi palju 19-20-aastasi ja me mingihetk rääkisime noortest inimestest, kellel on vanainimeste nimed. Näiteks tundus naljakas oma nimeks Hilde valetada, sest kellelgi ei ole päriselt selline nimi, kui ta ise on veel noor. Ja eks me teadsime toredaid erandeid ka.  Et kellegi klassikaaslane või sõbranna on näiteks Hiie või Sirje või. Ma teadsin umbes endavanust Maalit. "A see ei loe, sa oled ju vanem ka." Vanem? Ma ei ole niii vana! Mis te õige mõtlete?! Minuvanused inimesed on Kadrid ja Martinid, mitte Maalid. Issver.

saadsaaru - Tallinnas on üks koht, kuhu lähed pähklitega ja siis oravad tulevad

Heheh. Ükspäev keegi seltskonnas küsis nõu, kuidas takistada oma lapse sokkidel ühekaupa ärakadumist ja sokipaaride laialiminekut. Tulistasin kohe varrukast (mu põhiline) mingi pihutäie ideid. Siis selgus, et jutt on 18-aastasest lapsest. Siis ma võtsin kõik oma soovitused tagasi. Aga väärt kraam ikkagi. Niisiis. Kuidas tulla toime lahknevate sokkide probleemiga lastega peres:

• Osta kõik ühesugused sokid. Soodusmüügist. Soovitatavalt mustad, siis ei saa pesupesuõnnetused ka neile midagi teha.
• Nääguta nääguta nääguta. Käi iga päev lapsel sabas ja ähvarda teda kõikvõimalikel viisidel, kuni ta õpib oma sokke paari panema. Sikuta ta kõrvupidi arvuti tagant ära ja esita talle pesukorvi ees seistes terve kari imelikke küsimusi. "Mis sa mõtled, et ma olen sulle mingi teenija vä?" "Kas sinuarust lähevad sokid ise paari?" "Kas sul on peas põhk, et nii lihtsad asjad meeles ei püsi?" Küll ta lõpuks taipama hakkab, milles asi on.
• Õpeta lapsele, et sokid võivad erinevad ka olla. Selle kõrgem tase on, kui sul õnnestub talle õpetada, et sokid tegelikult peavad-ki erinevad olema. 
• Ole ise lihtsalt veel hoolsam perenaine kui iialgi varem ja pane sokke pessu, masinasse, kuivama, kappi ainult ja ainult paaritatutena.
• Loo üksikute sokkide sahtel ja loobi kõik paaritud sinna. Siis sorteeri seda pusa iga paari kuu tagant ja paarid ilmnevad nagu võluväel.

Kui sul on 18-aastane laps, näita talle, kuidas pesumasinat käima panna.

Kuna ma enamasti panen tähele ainult minu suunas lajatatud alusetut kriitikat (mitte teiste suunas või minu poolt lajatatut), tuvastasin hiljuti huvitava mustri.

Kui mul on hõre tunniplaan ja asjad eriti ei toimu ja enamiku tööülesannetest saab täita kodust või lihtsalt küllalt kiiresti ja kergesti, siis kõik norivad. Et ma kunagi tööl ei käi. Ja et ma midagi ei tee. Ja küll mul ikka veab, et üldse tööd ei pea tegema.

Kui mul on tihe tunniplaan ja asjad üleni täiega toimuvad ja ma ei saa sugugi kusagil mujal asjalik olla kui ainult kontoris, siis kõik norivad. Et ma kogu aeg töötan. Ja et mul ei ole kellegi teise jaoks aega. Ja et ma olen mingiks suureks nõmedaks tööinimeseks hakanud ja muust enam ei hooligi. 

need meeldivad mulle ka

Vaata, see pesumasin mul plahvatas, eksole. Täitsa sädeme viskas ka ja korgid välja ja puha. Pärast tuli Miki, võttis kõik korpuse tükid masina ümbert ära, toetas esikusse seinte äärde ja me üritasime nuputada, et mis seal täpsemalt siis kõrbema läks. Veelrohkem pärast tuli mu oma mees ka puhkuselt tagasi ja küsis: kas sa võtsid ise selle pesumasina tükkideks või see plahvatas niimoodi.

Siis ma lõbustasin end mitu päeva kujutluspildiga, kuidas mu pisi-pisikene eestlaetav pesumasin hüppab keset tsentrifuugimist natuke üles, plahvatab (pluksti!), ja heidab oma korpuse tükid õrnalt niimoodi mööda esiku seinaääri kenasti püsti.

Ma nüüd panin pilte ka natuke teisel moel. Kas nüüd laeb paremin, kes kurtsid enne?

Pfft, kas see sai mingi vanainimese pesupesemise postitus praegu, jah?