Wednesday, October 23, 2013

I won't fake it like the other girls

See on mingi viivituspostitus. Kuradi lääg, nagu noored ütlevad.
Noored ütlevad veel lääg, onju?

IMG_0171
sõitsime bussiga ja selline (kodu)maa

Laupäevahommikused teemad ka ja nii.
Ma elan sellises majas, kus minu korteri peal on veel üks korter. Tooksin hea meelega siinkohal välja lühikese loetelu asjadest, mida ma oma naabrite kohta tean:
  • Nende laste toasussideks on puukingad
  • Neil on klaver
  • Keegi nende peres ei oska (või ei taha osata) klaverit mängida
  • Oskamatus klaverit mängida ei takista kedagi klaverit toksimast. Aeg-ajal rusikatega. Vahel ka parempoolset pedaali all hoides.
  • Laste mänguasjade hulka kuuluvad väikesed kummist põrkepallid ja mingid toksimisasjad. Haamrid äkki?
  • Kusagil korteris peaks asuma mingi suurem asi (sein? laud?), mille ümber saab hullunult joosta ringiratast. Puukingades muidugi. Jooksutrajektoorile jääb eelnimet klaver.
Mul oli laupäevahommikul migreen ka. Selle värvikateks äärekaunistusteks olid lisaks imetoredatele kindlasti väga intelligentsetele ja hästi kasvatatud naabrilastele mu oma imekaunis ja muidu nii mõistlik laps, kellele ei paistnud sugugi pähe mahtuvat, et ma ei taha kohe üldse üheski vestluses isegi mitte natukene osaleda. Rääkimata sellest hetkest, kui ma juba enamvähem silmi avasin ja püüdsin oma telefoni abil mingit osa maailmast kätte saada, aga see neetud riistapuu logis mind igale poole sisse ja ma sain teada, et mõne meelest on selles midagi naljakat, kui kellelgi on migreen juhuslikult järgmisel hommikul pärast veini joomist. Praegu ma juba natuke hooman mingit huumori varju selles. Too hetk tundus, et nüüd ma olengi ära kuulnud täpselt maksimaalselt kõige vähem naljaka asja, mida keegi iialgi ütlema saab.

IMG_0160
"nii ilus vä?"

Pealiskaudne hinnangulisus ja üleüldine üleolevus
Tead seda, kuidas tuleb listi või meilile mingi kutse või teade ja kirja sisu on, et kirja sisu on tegelikult selle kirja manuses. .doc failina. Noh. Ma sain ükspäev kirja, mis oli kutse ja kutse oli manuses ja manuses oli Powerpointi slaidiesitlus. Päriselt. Kutse oli vormistatud slaididena. Saadsaaru, see on nii nõme, et see on juba otsapidi peaaegu lahe.



Tead seda, kuidas vahel peavad inimesed mööduma slaidiesitluse jooksul sellest slaidiekraanist, et minna ruumist välja või teise ruumi serva või misiganes neil viga jälle on. Kõige ägedam on slaidist möödumist teha nii.
1. Kõigepealt seisa tammudes ja edasitagasi tõmmeldes seal slaidi kõrval ja kahtle, kas sa ikkagi pead sealt eest läbi lippama. Proovi servapidi juba osale publikule ette tulla, püüa närviliselt naeratades nende näoilmeid ja keha kallutamisi vaadata ja hinda, kas sa tõesti tuledki neile ette juba selle koha peal seistes ka.
2. Vaata vaheldumisi kõnelejat ja slaidi, kõnelejat ja slaidi. Sest äkki tekib võimalus, et seal on vähem tähtis slaid või äkki kõneleja annab sulle loa möödumiseks. Rääkimata sellest, et võib-olla kavatseb kõneleja just kõndida ja sa jääd talle äkki ette. Proovi liikuma hakkamiseks erinevaid kaugusi: otse slaidi eest, kõneleja kõrvalt, otse publiku nina alt.
3. Võta sisse kummargil kükakil poolkägaras asend, milles sa veel hädavaevu suudad kõndida. Kui kannad kontsi, ole kikivarvul, et kannalt maha kolksatavad kingakontsad kindlasti põrgulärmi teeksid. Haara kaenlasse ka oma kott/läpakas/röökiv järglane ja hakka slaidi eest läbi ukerdama. Ära unusta kägaras olemist ja püüa ikkagi piinlikult naeratades, noogutades, vabandades publiku häiritust hinnata ja seda võibolla väikeste värisevate minilehvitustega leevendada.
Lisapunktid, kui sul õnnestub kõige selle juures näiteks pikendusjuhtmesse komistada, midagi laualt maha tõmmata või poodium pikali joosta.



CNV000011
mulle meeldib, kuidas see maja on niimoodi selle nurga all väikeses alasäris ja filmi peale pildistamise seletamatu võlu juuresolekul niisugune justkui kuidagi nagu tilluke armas hea peopesa majake
kuigi ta tavalisel päeval tavaliste silmadega vaadates on lihtsalt suvakas

  Sõitsin hommikul rattaga tööle kiirustades kõnniteel jalakäijast hästi lähedalt mööda. Kõnnitee jupike oli lühike, sõidutee oli munakividega ja võtsin veel ekstra tiiru korraks üle muru, et saaks inimesest ohutult mööda. Siis kuulsin, kuidas ta ütles eriti kõvasti: Kurat! Ilmsult mulle siis. Kaalusin kiiresti variante, kas endaette muiates edasi sõita või midagi (vastikut) enda õigustuseks üle õla hõigata. Siis otsustasin hoopis seisma jääda ja küsisin murelikult, kas ma sõitsin otsa. Selgus, et ta oli lihtsalt ehmunud. Vabandasin ehmatamise pärast ja selgitasin, kuidas inimesed tavaliselt rattakellast ehmuvad ja et inimeste ehmatamine ei ole kunagi minu kavatsustes.
Tema: Te olete täna juba kolmas inimene, kes mind niimoodi ehmatab!
Mina (tõmbab klassikalist Pollyannat): Ohoh, lausa kolmas. Ju teil on siis Kohtumiste Hommik.
  Vudisin mingi koolituse vahepeal kohvipausile, mis oli igati nihkes nii iseendast kui koolituse päevakavast ja üleüldse kõigest. Nägin kedagi maja peal kohvitassiga tuiamas ja kaalusin ise ka tassi kaasavõtmist, et aega ja kohti kokku hoida. Rüüpan seal mõtlikult kohvi ja kohvikutädi piidleb mind kahtlustavalt. Kakerdan seal laudade vahel, tuira-ruira, tass käes, ja mõtisklen, mis teha selle päeva ja tema nihetega. Kohvikutädi liigub läbi ruumi pisikeste külgees kõverate sammukestega mind samal ajal kahtlustavalt piideldes mulle ja uksele lähemale. Võtan veel ühe mõtliku sammu peaaegu juba ukse suunas ja äkitselt lendab ta mulle peale üleni pingutusest ja allasurutud ärritusest punnis: Vabandage meil ei tohi tassidega välja minna meil tuleb kohe sada inimest siia meil lihtsalt ei ole nii palju tasse kui kõik hakkavad tassidega siit välja kõndima nende tassidega ei tohi siit välja kõndida muidu tasse ei jätku kõigile peate siin ära jooma maja peale tasse ei viida.
.
Kohvi isu läks ära.
Kummutasin veel kiiruga lonksu ja läksin, kibe maitse suus, tagasi klassiruumi.


Ma üritan otsusele jõuda, kas mul on praegu käsil mingeid allasurutud janunemisi, mis vajavad kostüümipeol välja elamist või mitte eriti.
Sesmõttes, et mida muud sa ikka ühel vaba teemaga kostüümipidujoomingul teed, kui elad välja oma seni allasurutud janunemisi? Vaatad teisi vä?




Vist kõige magusam heli, mille taustal magada, on see, kui laps mängib üksinda. Ma teen vahel päevaseid uinakuid või lähen liiga vara magama või magan hommikul kauem ja see teeb une nii heaks, kui ma vahepeal läbi une kuulen, et ta askeldab seal oma asjadega iseseisvalt. Vahepeal on mingid eriefektid, mis legodevahelises aktsioonis tegemist vajavad, vahepeal on kuulda sobramist pinalis või mänguasjakastis, mõned tegelased vestlevad omavahel, väike viisijupike või tegevust saatev kõne. Nii hea uni.
Teine head und saatev heli on see, kui keegi kütab ahju sel ajal, kui mina magan. See hääl, kuidas ahju ust lahti tehakse või kinni pannakse ja puude kahinal põlemine ja praksumine ja mina lihtsalt magan ja olen nii hoitud ja kaitstud ja armastatud ja keegi soe ja hea kütab mu tuba.

2 comments:

  1. Tere, kas Sa selle majapildi juba Vikipeediasse oled pannud?

    Tingimuseks on küll see, et kõik saavad Sinu pilti vabalt kasutada Sinu (varju)nime äramärkimisega, aga Vikipeedia on nagu igavene tasuta fotonäitus, st endal on uhke tunne ja teistel on Sinu pildist päriselt palju kasu.

    ReplyDelete
  2. Vabalt võib mu pilt Vikipeedias olla. Õhtul uuesti meelde tuleb, siis kohe vaatan seda värki.

    ReplyDelete