Wednesday, November 06, 2013

And I'm humming one of your songs

2012-04-21 16.00.20
sobrasin vanu pilte telefonis ja selline ammune supilinna täika

Kotletipaki avamisel tuleb siukene puuksuhais üles, sest kotletid on ju pakendatud gaasikeskkonda.
Saad aru? Sest nagu gaasi. keskkond. Ja gaasid.
Ei midagi.

Võinoh. Siit ongi hea sujuvalt edasi minna selle teise asja juurde, millest ma ammu tahtsin rääkida. Miks ma ostan puhast toitu. Tähendab - miks ma püüan nii vähe kui võimalik osta toiduaineid, mis sisaldavad igasugust kahtlast keemiat.
See ei ole selle pärast, et ma arvaksin, et keemia on üleni halb ja kuri. Ma olen koolis käinud. Ma tean, mida sõna keemia tähendab.
See ei ole isegi nii palju selle pärast, et ma arvaksin, et keemiliselt valmistatud mittelooduslikud lisaained, mida toidu sisse pannakse, oleksid kõik eranditult otseselt tervistkahjustavad. Kuigi mulle teeb natuke õudu küll, et mingite lisaainete korrapärast sissesöömist seostatakse laste tähelepanuhäirega. Aganoh. Seostada võib igast asju. Ja tegelikult ei ole asi nii palju nendes lisaainetes vaid selles, mille sisse neid panema peab et süüa kõlbaks.
Toidu ostmise otsustusprotsess tugineb mingile peaaegu nagu talupojamõistusele. Kuigi mina, lilleke, olen talupoeglusest päris kaugel. Niiet võib öelda, et tugineb sellele, et ma tean, kuidas süüa tehakse ja kui ma näen, et keegi teeb süüa mingil rumalal moel, siis ma väga ei julge seda endale suhu panna. Sest iu. Väkk ju.
Näiteks.
- Meil on siin suurepärane kodune suitsusink. See maitseb väga hästi koduselt. Siin sees on lisaks lihale ja soolale veel maitsetugevdaja, lõhna- ja maitseaine, säilitusaine, säilitusaine, stabilisaator, säilitusaine, värvained see ja too... Et ikka paremini maitseks ja kaua säiliks ja hea välja näeks.
- Jah, aga ma ju umbes tean, kuidas sinki tehakse. Liha hoitakse suitsu sees. Seal on suitsutamine. Ja sool. Ja siis see sink seisab kevadeni. Ja maitseb imeline. Lõhnab täiesti hukutavalt hästi ja on ilus. Täpselt millisest rõvedast lihast te selle singi kokku keerasite, et sinna niipalju asju oli vaja veel sisse panna? Täpselt kui rõvedas seisus see siis enne oli?
Või.
- Näe, osta seda apelsinimahla, see on hästi nämm, kustutab janu ja...
- Okei, mis seal sees on.
- Apelsinid ja... suhkur, lõhna- ja maitseained, maitsetugevdaja, happesuse regulaator, porgandiekstrakt, värvaine...
- Jah, aga mina tean, et apelsinid on ise maitsvad. Ja nendest tehtud mahl on ilusat värvi. Ja lõhnab hästi. Mis kuradi apelsinidest see mahl tehtud on? Kas need olid üldsegi küpsed? Või te tegite selle mahla mädand apelsinidest, et see ainult apelsinikoostisega ei saa kuidagi hästi maitseda? Te ikka teate, et apelsinipuu lehed ja oksad ja ümbruskaudne prügi ei käi mahla sisse, onju? Te vist ei tea, kuidas mahla teha. Kes üldse mingit sellist solki joob?
Sama moodi moosiga. Kohupiimaga. Jogurtiga. Suitsuvorstiga. Verivorstiga. Kaeraküpsistega. Võinoh. Enamvähem kõigi tavaliste toitudega, mida saab oma koduses köögis traditsioonilistel viisidel valmistada ja ühtegi elukauget E-d ei lähe sisse ja tuleb jumalik. Kui see on tehtud puhastest kvaliteetsetest koostisosadest. Ma olen mõnikord kogemata teinud süüa halvaks läinud tomatitest või liiga kaua seisnud lihast. See on rõ-ve.


Vaatan õhtul e-koolist, et lapsel mingid kodused ülesanded. 
Küsin lapselt, kas tal tehtud.
Laps ütleb, et ta ei tea, mis tal teha on. Vaatame koos.
Laps ei viitsi kodutöid teha. Vaidleme. Võibolla natuke vihastamegi. Proovin heaga ja halvaga. Nutame. Kaupleme. Keelitame, lubame, ähvardame. No ei tee. Võitlen juba sooviga ise see neetud pliiats kätte võtta ja nood lollakad ülesanded vihikusse ära kirjutada, sest see vähemalt allub minu kontrollile. Erinevalt lapsest, nagu. Kes teeb, mis tahab. Ja ei tee, kui ei taha. Ja siis jääbki tegemata.
Hommikul nutame ja kurvastame. Kodutööd tegemata, peab kooli minema. Oleks vist ikka pidanud tegema.
Nojah.
Ja siis ma lähen hiljem e-kooli tsekkima ja mis seal on? Seal on märkus. Lapsel kodutöö tegemata. No kurat. Kas te arvate, et ma ei tea? Missuguseks emaks te mind peate? Mis te mõtlete, et ma ei söönud oma viimseid närve eileõhtul välja, üritades seda neetud kodutööd tehtuks saada? Mina ei peaks märkust saama. Ma ei peaks sellest neetud ülesandest enam midagi kuulma, ma olen sellega oma vaeva näinud. Rohkem kui see väärtki on. Mina ei käi kolmandas klassis. Mina ei jätnud seda tegemata. Ma puutun aint niipalju asjasse, et ma juhuslikult sain lapse, kes juhuslikult ei tahtnud just seda ülesannet juhuslikult just eile teha ja nüüd on see tegemata ja te pahandate minuga.  
Oeh.


IMG_0115
mine mine

Teatavasti on meil kusagil umbes arengupsühholoogias kasvõi kokku lepitud, kui kaua see loeb, et keegi on enneaegselt sündinud. 2 aastat. Pärast seda peaks olema nagu kõik teised. Aga ma siin mõtsin. Seal on terve kollektsioon asju, mis millegipärast loevad kauem, kui nad tegelt väärt on.
Näiteks kaua see loeb, millises keskkoolis sa käisid. Noh. Väga lihtne. Kui sa käisid suvalises piirkonnakoolis, mis on keskpärane ja suvaline, siis see loeb umbes aasta-paar pärast lõpetamist. Kui sa käisid uhkes uhkes koolis, loeb see veel vähemalt kümme aastat. Et kui sind tutvustatakse, mainitakse su praegu käsil olevate tegevuste hulgas ka ära, mis kooli sa oled lõpetanud.
Näiteks kaua see loeb, kelle laps sa oled. Noh. Väga lihtne. Kui sa oled suvalise tavalise inimese laps, siis umbes nii kaua, kui sa nende juures elad, võibolla aasta-paar pärast välja kolimist ka. Kui sa oled mõne uhke inimese laps, loeb see hiigla kaua ja kõik jahuvad sellest. Polegi oluline, mis sul praegu käsil on, muuhulgas tuleb alati ära mainida, kelle laps sa oled. Isegi, kui sa enam ammugi laps ei ole.
Näiteks kaua see loeb, kellega sa kunagi käisid. Või kui pikalt sind tutvustatakse selle kaudu, mida sa tookord ühel tumedal perioodil seal baaris korda saatsid. Kaua see on sinu põhiomaduste juures aktuaalne, et sa varakult lapse said või kellega sa selle said. Mitu korda sa pead töökohta vahetama, et su esimene töökoht enam ei loeks. Mitut head asja sa pead tegema, et inimesed ei räägiks sinust enam, kui sellest tüübist, kes tegi kunagi ühte halba.
 Ja nii edasi.

Siin on üks video ühele laulule ühelt naiselt, kelle laulud mulle viimaselajal meeldivad. Lähvad peale. Link ka.

1 comment:

  1. Oi, ma mõtlen toiduasjadest umbes samamoodi. Eriti juustust: et juustu tegemine peaks teoreetiliselt käima ju nii, et piim lastakse õige bakterikultuuriga käärima ja pärast kalgendatakse laabiga ära ja selle üks suur point on just nimelt see, et kui piim on niiviisi kontrollitult ja inimesele sobivalt riknema lastud, siis sobimatud mikroorganismid ei pääse löögile ja seisab kaua. rääkimata sellest, et kõhule parem ja maitseb hea.

    nonii, ja kui seal sees on säilitusaine, siis tekib mul küsimus, et kas sinna juustuteo sisse sattus sõnnikut või muid kahtlaseid mikroorganisme? miks asi, mille tehnoloogia üks põhipoint ongi loomuldasa hea säilivus, veel säilimiseks mingit nitritit vajab? miks olemuslikult nii hästi säiliv asi teil pahaks ähvardab minna?

    Kogemused ka kinnitavad seda umbusku. Vahel ei ole poest muud juustu osta kui nende firmade oma, kes panevad seda va nitritit sisse. ja nende juustud on palju sagedamini lõhenenud või imeliku maitsega kui nendel firmadel, kes ei pane.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget