Enne veel joodi pisut martelli

IMG_0256
haavad olid nii heledad, et fotokas natuke ehmus tausta ülesärisse
ma väiksena kartsin neid puujuuri. need on nagu kollid


Tulin sõidutunnist ja põlved värisesid. Enam kunagi ei hakka ma poole pöörde pealt käiku vahetama ja kütan mõnuga suurte pöörete peal kippelt kõigilt jalust ära ja vaatan noid käike ja asju pärast sirge peal, sest paremal juhul sõidetakse muidu mulle otsa. Halvemal juhul karjub sõiduõpetaja samal ajal mul kõrvu peast ja igasugune hirm ja hirm.
Tulin sõidutunnist ja mõtsin, kui kiiresti õpiksid inimesed matemaatikat, kui võimetus teooriat rakendada seaks kohe kiiresti ohtu nii elu(d) kui rahakoti  kui väärikuse. Ja mõtlesin, et sama pingelise intensiivse õppimise juurde, nagu sõidutunnis on, me küll 5 matatundi nädalas ei teeks. Teeksime üks-kaks tükki ja ülejäänud aja oleks taastumine. Kosumine. Oma elu ja asjade üle päriselt järele mõtlemine. 5 matat nädalas muidugi näitab midagi tavaliste matatundide nüriduse ja külmaksjätvuse kohta. Et suurt ei küta nagu. Matatund ees või taga. Nagu hane selga vesi. Sooja ega külma.

Eraldi küsimus on, kas üks hea ainetund peaks olema hästi vapustav jalustrabav mõjus või hästi mõnus nauditav rahuldustpakkuv. Sest nauditavaid asju võib küll viis korda nädalas teha. Selle poolt olen ma küll.

Saadsaaru ma sain alles kolmanda rohelisega ühelt ristmikult minema. (Ei, ma ikka ei saa üle.) Kolmanda rohelisega! Kuidas kuidas küll ometi on teised inimesed iialgi sõitma õppinud. Maailmas ei ole olemas teist niisugust tegevust, mis nõuaks nii paljude asjade korraga tegemist ja oleks nii eluohtlik samal ajal. Võibolla Tallinna ühistranspordiga pimedas vihmases närvilises linnas näljasena orienteerumine samal ajal karjuvat titte puusa peal kandes ja tikkkontsadel olles ja kuut hüperaktiivset chihuahuat jalutades on natuke lähedal sellele. Aga isegi see mitte. Võib-olla kui juurde lisada, et titt on varastatud ja üks kontsadest on murdumas ja sa ei tohi kunagi minna paarisarvulise numbriga bussile ega paarituarvulisele trammile ja ühelegi trollile, mille number jagub kahe ja kolmega. Ja sul on kiire. Ja sul on skisofreenia ja su sisemised hääled on tol päeval iseäranis kriitilised ja pealetükkivad. Siis vast on peaaegu ligikaudu sama intensiivne ja ressursinõudlik kui autojuhtimine.

2012-04-27 20.29.43
sobrasin mingeid vanu pilte telefonist ja selline valutav taevas


Leidsin ühest igasuguse ehtesodi poest selle mustast traadist tätoveeringut imiteeriva ehte ja panin uhkelt endale ümber käsivarre. Üks mu õpilane küsis, mis see on ja miks. Pold enne näinud. Liiga noor.
Käisin Alenderi kontserdil ja Taavi laulis "kas mäletad, see 85..." ja ma olin üleni: heh, tibu, sind polnud tol ajal veel plaaniski. Mitte et mina oleksin olnud. Siis plaanis. Või üldse. Kuid siiski.
Ühed noored rääkisid, et neil on koolis kastisüsteem. See käib nii, et kui õpetaja läheb tunni ajal närvi, siis ta käib läbi klassi ühe kastiga ja kõik peavad oma telefoni sinna kasti panema. Mida ta siis teeb, kui ta läheb närvi, aga telefonid on juba kokku korjatud, ma ei saanudki teada.
Lugesin maal lehte (Maalehte, see on tore) ja artikli lõpus tekkis mul tahtmine kommentaare ka lugeda. Et mida teised inimesed sellest asjast arvavad või millele vastu vaidlevad või mis nende omad kogemused on. Aga paberlehes ei ole ju kommentaare!
Vaheta nihelema kippuva lapse arvutitool joogapalli vastu ja vaata, kuidas rüht ja koordinatsioon kohe paranduvad. Lapsel siis.

Comments

  1. Oi, kuidas mulle meeldis su võrdlus
    autojuhtimise keerukuse kohta!

    ReplyDelete
  2. Mrls09:29

    mulle need juurikad meeldisid. mulle tundus, et seal all on üks õdus kääbikukorter.

    ja auto juhtimise osas on jah, alguses ikka päris õudne. siis saad load, ja mina sain need ühes väike-väikelinnas, kus on umbes kaks tänavat, ja kolid suuremasse linna, näiteks nagu tallinnasse. ja jälle on õudne.
    siis kolid, minu näite puhul siis, korraks sõjajärgsesse bosniasse ja oi, kui õudne seal veel on, sest sõidukultuuri võib võtta kokku sõnadega 'tühja nendest reeglitest, sest kui allah tahab, siis ma suren ja kui mitte, siis ei sure'. pealegi oli nende ark hävinenud ja iga mees võis suvalt autorooli ronida.
    ja siis lähed mingiks eluetapiks nyc-sse ja hoi, on see vast lõbus. sest kui bosnias oli hull, aga mõned autod, siis seal on hull ja umbes miljard autot...
    noh, ja siis kolid tallinnasse tagasi ja imestad, et missugune külakene oma paari autoga ja mõistlike juhtidega.
    et noh. jõudu.

    ReplyDelete
  3. Kui vana sa oled? Ma läksin 38aastaselt autokooli ja oleks ma teadnud, et vanainimestel selliste asjade õppimine nii raske on, siis vist poleks läind :D
    Aga no lõpuks saab asja. Lõpuks on nii mõnus sõita, eriti kui teisi autosid jalus pole. Sõida hilja õhtul või vara hommikul, mitte tipptunnil. Ja käiku vaheta ikka enne pööret, kui oled suurema hoo maha pidurdanud.

    ReplyDelete
  4. 27 olen ja mõtlesin ka, et kui ma veel hiljem oleksin läinud, oleks ikka päris hull.

    nüüd jagasingi matsu välja, et tuleb 2-3 tundi ette bronnida õpetaja kalendris. siis leiab sellise aja, et saab valges ja rahulike juhtide keskel ukerdada.

    ReplyDelete
  5. Ära muretse, küll see juhtimine tuleb. Oluline on pärast lubade saamist kohe sõitma hakata, siis ei jõua vahepeal ära unuda ;)

    ReplyDelete

Post a Comment