Monday, December 23, 2013

nii ei saa lallit sõita

IMG_0413
peaaegu terav pilt mu kassist, kellel on ajutiselt lõng kaelas, et oleks nunnu(m)

Ei, ei. Tegelikult on autoga sõitmine nagu kooselu ja armastus psühhopaadist naisega. Ma tõesti püüan kõik. Ma olen hoolas ja tähelepanelik ja mäletan oma eelmiste kordade vigu ja püüan kõigest jõust ja olen igati ettevaatlik ja -nägelik ja kõik on täiega kontrolli all ja läheb sujuvalt ja siis -litaki!- üks asi on ikka valesti. Aga.. aga... Aga ma olin nii usin. Ma tegin nii palju ja ikkka ta leiab midagi. Alati on midagi, mis on valesti. Ikka saab ta millestki kinni haarata ja üleni maailmalõpp ja igasugune süü.
Ei ajanud vanamutte alla. Oli suund sees. Käik oli õige ja kiirus oli hea ja pöörded ja tagumine ei olnud kuklas ja pikivahe ja äärekivi ja võib-olla peab seisma jääma ja ei sureta sugugi mootorit välja ja siis -litaki!- kessse kaldub enne pööret oma sõidurajalt välja kas sul aru peas ei ole niimoodi võib surma saada sõidavad sul peegli maha ma tõesti aru ei saa kas teil mõistust peas ei ole niimoodi ei saa sõitu teha kas me lähme platsi peale tagasi selliseid ei tohi liiklusesse lubada
Brr.
Ei sõitnud ristmikule välja ja hoidsin ilusti end vaos, kuigi me olime kallaku peal. Tulin ilusti terve 30 ala ilusti täpselt 30ga ja auto tegi ilusat häält ja suund sees ja nägin stoppmärki ja nägin stoppjoont ja kuigi kallak, suutsin täpselt sujuvalt ilma tõrgeteta stoppjoone ees seisma jääda (täpne seismajäämine on jumalast raske, kas tead) ja suund sees ja ilusti koha pealt minema ja siis peab pärast parempööret rada vahetama ja suuna ilusti sisse ja -litaki!- kesse läheb ilma peeglita rada vahetama ma ütlen te tahate mind siin ära tappa kuidas ei jää meelde et peab peeglit vaatama milleks need peeglid sellel autol küljes on kui neid ei kasutata ma ei saa aru kui palju peab ühele inimesele sama juttu rääkima ma ütlen üks kord te mind surnuks sõidate siin.
Niuts.

See ei ole võimalik. Ma peaksin ideeliselt olema keskmisest arukam. Mul pole elu jooksul olnud ühtegi luumurdu ja mul on magistrikraad ja ma ei ole kunagi saanud suuri peatraumasid ja mulle meeldivad reaalained meeldib matemaatika ja ma pole kunagi saanud ravimi üledoosi, sest ma saan aru, mis arst mulle räägib ja suudan läbi lugeda terve ravimipaki infolehe ja pigem tunnustatud asutus on mind pigem hea palgaga tööle võtnud ja noh. Saad aru ju. Ma olen tark tüdruk. Olen ju. Kui me võtame terve, näiteks, maitea, terve Eesti kõikide inimeste skaala, siis ma olen kindlasti üle keskmise arukas. Mulle on antud. Kuidas kuradi moodi on kõigil inimestel juhiload ja mulle on see nii nii raske? Miks mikkkkks miks ometi!

Muidugi on see õpetaja süü ka. Ma sain täna aru. Ma sain aru, et ta ei tea, kes ma olen. Kui ma klaverit õppisin, siis mu õpetaja päriselt tõeliselt tundis mind. Teadis mu nime ja teadis, mida ma oskan, talle olid teada mu tugevused ja nõrkused, ta teadis, mis mulle meeldib ja mis mulle raskusi valmistab. See oli nii isiklik nii täpselt mulle kohandatud. Õpetaja ja õpilane kahekesi ühist asja ajamas ja õpetaja õpetab seda õpilast, kellega ta parjasti kahekesi selles tunnis on.
Sõiduõpetaja ei tea mu nime. Ta laseb mul endal tema kalendrisse ennast kirja panna, sest ta ei tea, kes ma olen. Tal ei ole mingit osaoskusi sammsammult treenivat õppekava ega plaani just minu jaoks minust lähtuvalt. Tal on järjend erineva keerukusega linnajagudest, mis kõik peavad temaarust läbi sõitma. Ta ei tea, et ma ei taipa veel iga kord peeglisse vaadata ja tal pole meeles, kas ma kipun käiku vahetama ilma sidurita või oli see keegi teine. Pean talle iga kord meelde tuletama, et mina olingi see, kellele ei meeldi, kui tema peale karjutakse.
Oeh.
Vaene mina.
Pisike ja hädine.
Väuks.


IMG_0433
see on üks teine elajas, kes mu nendel on. nina käib kogu aeg


Ah ei ega mul tegelikult ei olegi elus praegu midagi märkimisväärset peale sõiduõppe. Teen täna poole ööni veel viimaseid kingitusi ja varsti saab käed rüppe ka lasta. Või kuhu tahes, eksole.

10 comments:

  1. Kadri18:25

    Kallis Mirjam,
    tean, mida tunned ja olen kogu südamest Sinuga kogu Su katsumuses. Usun, et oled minust tugevam ja lõpetad edukalt lubadega :).
    Pea vastu ja emotsionaalset tervist Su sõiduõpetajale.

    ReplyDelete
  2. Kas sõiduõpetajat valida ei saa? Minu üks kursusekaaslane läks õpetaja sõimu peale endast nii välja, et otsustas keset teed auto seisma jätta ja lihtsalt minema kõndida.
    Oled asjast õigesti aru saanud: tema ei tunne sind ega oska edusammude eest kiita.
    Pea vastu, igasugused vead, nii suured kui väikesed on sõitma õppimisel täiesti normaalsed ja usu mind, õppeautost hoiavad kõik teised autod end eemale nagu katkust, ei tule keegi sul peegleid küljest sõitma.

    ReplyDelete
  3. Mrls14:43

    Sa meeldid mulle kohutavalt! Nutikad mulle meeldivadki. Aga autokoolis mina vahetasin õpetajat, sain pärast siukse, kes tõi kommi ja nunnutas. Eksami tegin ikka edukalt esimesel katsel.
    Samas vahest mul tuleb see jonn, et tramanäitansulle, ja näitan ka talle. Ratsaspordis on nii olnud.. Ka lõppes hästi kõik.
    Ehk ma näen sul vähemalt kahte optsiooni siin kaasuses.

    ReplyDelete
  4. Mölisev sõiduõpetaja on saatanast. Jah, ma saan aru, et see ongi raske töö ja õpetaja närvid peaksid olema mitte isegi roostevabast terasest, vaid lausa nailonist, aga see ei õigusta õpilase kallal mögisemist. Autosõidu õppimine on raske, sest nii palju on uusi asju, mida peab jälgima - alates autoga käitumisest, oma keha koordinatsiooni ümberharjutamisest ja lõpetades liikluseeskirjadega. Kui õpetaja kogu selle tohutut tähelepanu nõudva õppeprotsessi käigus õpilast halvustab või hakkab hoopis anekdoote rääkima või vanu pruute meelde tuletama (sõbranna õpetaja just seda teeb), ei ole see õpilase viga.

    Kui õpetaja ikka väga võimatu, vaheta.
    Kui sul on linnasõiduluba (ja kui sa juba linnas sõidad, siis ju on), võid õppida lisaks ka mõne tuttavaga, kellel on load ja kes ei ole viimase 5 aasta jooksul liikluses pättust teinud. Tuttav peab võtma ARK-ist sõidujuhendaja tõendi (riigilõiv ei olnud ülearu suur). Olen ise niiviisi mitut inimest õpetanud, kui tahad, tulen appi.

    ReplyDelete
  5. Tahtsin lisada, et vähehaaval, aga pidevalt harjutamine on ka hea. Kõigepealt sõidad (näiteks mõne volitatud sõbra juhendamisel) mööda väikseid külavaheteid ja linnaääri, kus liiklusmärke ja teisi liiklejaid paaniliselt jälgima ei pea (sest neid eriti pole). Ja kui auto juba käppa-jalga hakkab saama, nii et iga kord enam ei mõtle, kas käik sai piisavalt sujuvalt vahetatud ja suunatuled ja pehme õigeaegne pidurdus ja kõik see muu, siis hakkad sujuvalt minema suurematesse liiklussõlmedesse. Puhas mehhaaniline kordamine on alustuseks vägagi vajalik. Õpetajad... no ma ei tea, mismoodi nemad trajektoore valivad ja mida õpilastelt ootavad. Kui ta ei mäleta sedagi, mis sul hästi välja tuleb ja mis mitte, siis... Jah.

    Õpetasin sõbranna meest, 40-aastane teadlane, kes polnud kunagi varem autodest huvitunud. Oli saanud kätte 40 sõidutundi koolist, võttis koolist juurde ja käis ka minuga sõitmas. Elvas, nikerdasime väikseid nurgataguseid pidi, ma ei mäleta, mitukümmend tundi kokku sõitsime, enne kui ta sõidueksamile julges minna. Jalg oli ikka tönts ja masinaga harjumine võttis aega. Nüüd sõidab nagu kulda.

    ReplyDelete
  6. Mul on jah see oma isiklik hea koduõpetaja ka hangit ja paberid selleks aet.
    Lissalt pole piisavalt aega võtnud selleks et kodus vabal ajal ka sõitu õppida. Nüüd jõulu puhul on rohkem aega ja sõidame ka.

    Õpetaja vahetamise poolt on kõige rohkem see, et see toimib tagasisidena tema tööle. Sest ega teine õpetaja ka mind ei tunne ega hakka tundma ja segajate kohalolu ignomine pidi ka yks autojuhtimise juurde käiv olema... Mul on juba pooled sõidud tehtud, äkki kannatab ära ikka.

    ReplyDelete
  7. Esialgu, kui alles masinat tundma õpid, pole segajate (sõim, anekdoodid jms ebavajalik) olemasolu küll vajalik. Niigi on tegevust küll, tähelepanu hajutamine selles etapis ei ole mu meelest mõistlik. Mul olid load ammu juba käes, aga linnas sõites panen raadio ikka praegugi vahel kuss.

    Sõiduõpetaja parimate omaduste hulka kuulub vajaliku info edastamine ilma liigsete emotsioonideta (tahate mind surnuks sõita või!). Mul oli selline õpetaja. Tegi küll kõva häält, aga mitte vihaselt, tal oligi lihtsalt kõva hääl. Vahel küsis, kas mul on raha ülearu, niiviisi rahulikult. Kui mina hakkasin küsimuse üle juurdlema, juhtis sujuvalt tähelepanu spidomeetrile... Ja ükskord karjus ka, kui ma ühesuunalisel tänaval vastassuunda keerasin. Siis pidasime auto kinni ja ta seletas juba pisut nutusele minule põhjalikult, miks nii teha ei või (sest see oli 20 aastat tagasi ja siis võis sõitma minna ilma teooriakursust läbimata, kohe kooli minnes - me polnud seda teemat veel õppinud. Ma olen talle siiani väga tänulik, sest minu jaoks oli ta kindel ja usaldusväärne õpetaja. Sain sõidueksamilt läbi kõigest 7 sõiduõppetunniga (eksam ei olnud muidugi üldse võrreldav praegusega).

    Edu!

    ReplyDelete
  8. mrls12:53

    a mis kõige raskem on? või mis ununema kipub? ma ise tegin load žiguliga, sellega oli lausa füüsiliselt raske, seda rooli lapata ja pedaale sõkkuda.
    ja noh, load sain kätte küll ja päris ok juht olen, kogemused ja värk. aga nalja ikka saab aegajalt, vastassuunas sõitu ja ükskord tõlgendasin ristmikku valesti ja ise veel mõtlesin, et miks see jobu seal sõidab, kui on minu kord. pärast selgus, et jobu olin mina ja too teine sõitis avarii vältimiseks kraavi - õnneks oli tal Jeep ja kraav pisike. a no marupiinlik ikka mul. ja foori olen valesti vaadanud, see oli õnneks öösel, kedagi teist polnudki.
    ja siis veel mitu lugu, kunagi räägin sulle.

    ReplyDelete
  9. Ka mul oli nigel sõiduõpetaja. Pidin lisatunde võtma, aga eksami ajaks tõusis suur palavik ja ma ei jõudnuidki kohale. Tegin eksami hiljem edukalt ära, aga ei pea end andekaks juhiks. Mulle tundub, et neil, kel multitasking hästi sujub, on eeldusi hea masinajuht olla. Kes suudavad vaid üht asja korraga teha, peavad rohkem vaeva nägema. Minu jaoks on väga raske mitut asja korraga jälgida ja teha. Kordamine, harjutamine, praktika on siin peamised. Lisatunnid ja igapäevane sõidupraktika. Edu!

    ReplyDelete
  10. See kõige raskem asi vahetub kogu aeg. Vahepeal on kõige raskem käiguvahetamine, sest ma pean selleks mõtlema ja keskenduma, aga kuna ma sellest veel päris hästi aru ei saa, siis ma päris täpselt ei tea ka, mille peale ma mõtlen ja keskendun. Natuke pirtsakam auto, mis kergemini vale käigu peale turtsuma hakkab, on muidugi olnud hea vaheldus ja palju juurde andnud.

    Aga siis vahepeal mul ei püsi nii palju asju korraga mälus. Et kiirusepiirang ja võrdsete ala ja ühesuunaline ja me pidime kusagile pöörama. Siis midagi lipsab meelest või ma ei pane korraldust muutvat märki tähele, sest ma pidin sadat asja meeles pidama ja õudselt väsitav.

    Õpetaja on muidugi natuke õppimisvõimeline ka. Lihtsalt tal lähvad asjad meelest. Näiteks üks kord ma ütsin, et ta peab vait olema, kui ma rohelisega koha pealt ära lähen, sest tema jauramine ("siiidur siidur sidur ära lase nii järsku sidur mine nüüd hakka juba minema sidur sidur hoia hooiiaaa HOIA seal") ei lase mul üldse autole ja oma tegevustele keskenduda. Aga eks ma sis pean talle järgmine kord jälle ütlema, et ta peab vahepeal vait olema, kui keeruline koht on.

    ReplyDelete