peenike pere


Ma tean, kuidas lapsed käivad. Kui lapsel on millegipärast natuke paha, sest näiteks asjad ei läinud plaanipäraselt ja kõik ümberringi pakuvad igasuguseid toredaid asju, mis selle pettumuse võiksid heaks teha või lihtsalt tuju parandada, keeldub ta neist kõigist. Järjest. Jonnakalt ja solvunult. Ei taha loomaaeda. Ei taha jäätist. Ei taha sülle. Ei taha arvutist multikat vaadata. Ei taha kiisule pai teha ega homme koolist koju jääda ega kommi või pannkooki või üldse mitte ühtegi midagi, kuidas te aru ei saa, kõik on paha! Ja siis pärastpoole, kui ta on kuidagi omal jõul või lihtsalt ajaga oma hädadest üle saanud, kasseerib ta sisse kõik kõik need üksikud asjad, mida talle vahepeal pakuti, sest 'sa ju lubasid!' Keegi päris inimestest muidugi ei arvanud, et ta neid kuuliski, sest enamik lapsi karjub kõrvulukustavalt ja hingetõmbeid tegemata sellises olukorras. Vähemalt teatava vanuseni. Aga neil on mingil maagilisel moel ikkagi iga üksik asi täpselt meeles.
Niiet kuna ma kõrvetasin pelmeenid ära ja me lõpuks lahendasime olukorra lõhevõileibadega ja rahu, võib suht kindel olla, et ma pean täna ikkagi ka riisi keetma ja tõenäoliselt makarone ka ja poest uued pelmeenid tooma ja neid ka tegema. Sest ma 'lubasin.'

IMG_0498
need on ühed müstilised jääd, mida on metsas vedelevate okste küljes isegi hästi sooja ilmaga

Mul oli hommikul mingi umbes miljon tundi kestev koosolek, kus ma tahtsin olla ja asju öelda ja inimesi kuulda, niiet ei olnud pääsu. Muidugi läks mul kõht tühjaks. Käisin vahepeal koridoris snäkiautomaadi kallal ja võtsin ühe Snickersi. Ma pean vahepeal ühe Snickersi võtma, sest siis ei saa inimesed tulla ütlema, et ma olen oma kalorilugemise ja kaalu jälgimisega täiesti aru kaotanud ja kaon niiviisi varsti harjavarre taha ära ja mind peab kaks korda vaatama, enne kui näeb ja ma kogu aeg keeeelan endale toitu ja rõõme. Vot. Ei saa ühtegi neist öelda. Sest Snickers. Saite nüüd. Muidugi oli see üleni külmkapikülm ja pudendas näpuvahelt piimašokolaadi mu kaunite koosolekupükste peale ja sulas seal kiiresti sulnilt selle villase kanga sisse eemaldumatuks. Niiet mul olid kenad kakaplekilise välimusega koosolekupüksid ülejäänud päevaks. Oleks siis veel nii palju ettenägelikkust, et kohe pruunidega minna, aga ei.
Loomulikult, kui mul on vaja kusagil olla, on kõigil mind äkitselt vaja igale poole mujale. E-maile ja igasuguseid helistamisi ja sõnumeid tuli nii palju, et telefon oli lõpuks tühi. Koju jõudsin, oli kohe hea meel, et pääsesin, saab lõpuks tööd tegema hakata. Tegin töö ära ja kütsin ahje ja saatsin meile ja panin tolle Thunderbirdi lõpuks thunderit böödima ja kaunidus.
Siis mõtsin, et aeg tubliks hakata ja lapsele pelmeene teha ja neid äraandmisele minevaid mänguasju sorteerida ja liiga palju Sara Bareilles'i kuulata. Noh ja siis läksidki pelmeenid peaaegu põlema ja kõik kohad paksu rasvast suitsu täis ja ma olen suures heastamishoos liiga palju 'lubadusi' andnud. Niiet. Seega.

IMG_0494
ühed surnuaia pargi oravad on natuke vahele jäänud nägudega

Kuigi tegelt üks lastemanuaal õpetas küll, et tuleb vahet teha, kas laps on kurb või pettunud. Et need on erinevad asjad. Pettumus on erinev kurbusest. Kuigi nad näevad sarnased välja. Aga nad pole sama. Kurba inimest lohutad. Pettunud inimesele annad aega ja rahu ja võimaluse olukorraga leppida. Ja mitte vastupidi või kõiki olukordi ühe puuga.

Seesama raamat ütles (ja mulle see iseäranis meeldis), et kui lapsed räägivad liiga palju sellest, mida nad tahavad, tähendab see, et neil on puudu sellest, mida nad vajavad.
Niiet järgmine kord, kui laps korraldab supermarketist suure stseeni mingi mänguasja pärast, mida ta tahab tahab tahab, võid talle keelamise asemel öelda, et ta on tänamatu kaabakas sinu kasvatusmeetoditele ja otsatule emaarmule niimoodi valjuhäälselt avalikus kohas etteheiteid tehes. Kelleks ta end õige peab. Sinu tunnetele üldse ei mõtle vä? Mida inimesed sinust niimodi arvama peavad?

Khm.


Noh ja siia otsa võib vaadata ühte hästi kuulatavat loengut, sest seal öeldakse mitut tarka oodatavat asja ja (positiivne) psühholoogia lihtsalt ongi tore ju ometigi.

Comments

  1. Päris tore loeng oli =) Tujutõstev.

    Ainult see türgi või misiganeskeele tõlk lõpus - see oli nagu ülearu.

    ReplyDelete
  2. ahjaa. need müstilised jää-asjad said ka ära seletatud http://en.wikipedia.org/wiki/Frost_flower

    ReplyDelete
  3. Mrls14:46

    See lapse asi tasub mul vist kõrva taha panna. Ja ma pole kunagi neid jääasjandusi näinud. Veider.

    ReplyDelete

Post a Comment