räpp 21:räpa, .räppa

üks elustunud arooniamahl sissejuhatuseks

Seoses sellega, et ma olen kuulnud liiga palju lugusid liiga tublidest inimestest, kes ei saa kohe kuidagi, kui peavad tublid olema.
Seoses sellega üks teine lugu.

Lugu sellest, kuidas mu nõudepesumasin katki oli.

Kõigepealt ta läks katki. Väga sital päeval. Ma ei tea, mis trend see on. Neil on tegelikult paremaid päevi ka katkiminekuks. Oleks võind katki minna, kui mul ei ole parajasti külalisi. Või mõnel sellisel päeval, kui mul on ainult kolm-neli musta taldrikut, mitte terve kuramuse köögitäis erinevaid musti nõusid. Niisiis. Läks katki ja seega nõme. Ma ei tahtnud ega saanud ega viitsinud sellega tegeleda ja siis ei tegelenudki. Nüüd just rehkendasin, et kui kaua see võis olla. Et meil olid siis need külalised ja siis pärast seda me nägime neid uuesti vahetult Jõulude järel ja ma juba mõtsin, et pole niii nii ammu neid näinud. Seega eelmine kord, kui nad külas olid, oli niii nii ammu, seega masin oli katki juba jupp jupp aega enne Jõule. Praegu on Jaanuar, eksole. Seal olid mustad nõud sees. Need olid mustad ja märjad ja need olid mittetöötavas nõudepesumasinas kinni kohe mitu nädalat järjest. Hea algus, eksole.

Pärast asja liiga palju kordi edasilükkamist ja selle üle natuke kaeblemist ja tegelikult esimestel päevadel ka usinat masinasilitamist, et ole musi hakka uuesti tööle ja mõningate juhendite guugeldamist... pärast liiga paljut asja lihtsalt olla laskmist ja nõude käsitsi pesemist ja mõningast veel täiesti talutavat kahvlikriisi ja kogu asja unustada püüdmist, läksin ma siis nüüd lõpuks vaatama, et mis toimub. Pealegi, mul hakkasid veinipokaalid otsa saama ja ma kahtlustasin, et äkki mõni on tolles neetud masinas kinni. Muidugi seal hallitas. Oh. Seal hallitas nagu kogu maailma hallitus, mis ma iialgi näinud olen. Seal oli nii palju hallitust, et õudne ja õudne. Sesmõttes, et osa inimesi võtavad eraldi uhkust sellest, et neile natuke eriti ei meeldi see mustade nõude lõhn, mis nõudepesumasinasse tekib päeva jooksul. Noh. Khm. Ma olen igatahes kõvem mees, kui need inimesed. Sest ma tegin selle masina lahti ja pesin kõik need hallitavad nõud ära. Käsitisi. Ise.

(tegelt mõned taldrikud veel on kraanikausis, sest boiler sai tühjaks ja võib-olla selle puust pannilabida peab ära viskama ikkagi)

Ma ei tea, mis mul arus oli seda nii kaua edasi lükates. Eks ma mõtlesin, et kuna seda masinat sai sada korda alguses uuesti käima pandud, et vaadata, et ta tõepoolest ei saa pärast nõude natukest pritsimist ja vee väljapumpamist enam toime ja ikkagi hakkab küll uuesti jälle kööki uputama ja tegelikult ka ongi katki, et äkki need nõud seal sees pole päriselt mustad. Mitte päriselt puhtad ka. Aga need on loputatud. Loputatud nõud. Need ei ole ju nii hull asi. Neid võib ju unarusse jätta. Mitte otseselt peaaegu kuuks ajaks kinnisesse masinasse, kuid siiski. Ma ei tea, võib-olla ma mõtsin, et kõik inimesed, kellele ma olen seda kaevanud, võtavad ühel päeval pähe ja tulevad mu juurde ja teevad selle masina imeväel korda ja ma ei pea isegi küsima. Ma mõtsin, et äkki see on üks nendest asjadest, mille peale ei mõtle, siis see läheb minema. Nagu akne ja kõhuvalu ja nõmedad inimesed. Mitte nagu maksmata üür ja rasedus ja lagunev katus, mis lähevad ignoreerimise peale aint hullemaks. Ma mõtsin, et võibolla kogu see kamp, kes meid kõiki kogu aeg pealt kuulab, jagab lõpuks välja, et ma olen ju guugeldanud katkisi nõudepesumasinaid ja pole ammu vahendit juurde ostnud ja olen ostnud nõudepesunuustikuid ja siis nad saavad aru, et mul on abi vaja, et ma olen üleni hädas ja saadavad kellegi, sest inimesed on ju ilusad ja head.

Ma mõtsin, et seal on mustad nõud ja ma ei taha, sest väkk.

Väkk. See hallitavate nõude pesemine polnud pooltki nii väkk kui see masin ise. Ma mõtsin, et ma natuke uurin seda asja. Sest seal on üks filtri moodi asi ja selle ma tegin juba puhtaks, kui meil see silitamise ja ole-nüüd-musi faas veel oli. Aga ma vaatsin, et seal on üks teine asi ka, mis on nagu sõel ja see tuleb lahti, kui filter välja keerata. Oh Jumal. Oh sa taevane arm, mida ökat. Kuidas kuidas ometi saab üks masin, mis peseb ja puhastab ja kogu aeg seda lõhnavat sädelevat pesuvahendit näeb, olla ise nii väkk? Ja siis ma seal väkitasin ja puhastasin ja pesin ja silitasin ja vahepeal tulin köögist ära, sest väkk ja siis jälle tagasi. Noh ja pärast liiga paljusid jälestusjudinaid ja ühte kohvi ja kahte kerget ma-praegu-ei-suuda söögipausi toas ja vähemalt nelja osa sarja äravaatamist ja närviliselt mööda tubade kõndimist, sest ma ei taha kööki minna ja siis veel natuke küürimist... panin masina seina ja see hakkas tööle.