where the hungry come to feed

Lugesin kõiki neid blogisid ja kogu seda Internetti ja igasuguseid linke ja pilte ja vanu asju tagantjärele ja uusi asju peale ja igasugused mõtted tulid. Vähemalt viis korda ütsin endale, et kannata-kannata, küll jõuap, aega on. Et ei lähe kohe kirjutama. Loen kõik ära ja siis alles kirjutan kõik ära ja siis ongi. 

Nüüd vahin seda tühja postituse lehte ja ei midagi. Läks üle.

vesi oli metsas karamelli värvi

Ma tahtsin seda küll öelda, et mul on nende lubadustega nii, et ma kunagi hästi üleni liiga noorena lugesin ühte raamatut, mis ütles, et parim aeg oma elu muutmiseks on kohe praegu (mitte järgmisel nädalal, esimesel jaanuaril, pärast seda suurt asja...). Ja see tundus mulle üleni tore ja hea mõte ja ma arvan, et ma võtsin selle päriselt omaks kohe umbes hetk pärast selle lugemist. Seega on natuke imelik hakata mingitest suurtest lubadustest ja aasta raamidesse mahutatavatest plaanidest ja kavatsustest rääkima lihtsalt mingite kuupäevade pärast, kui lubadused ja nende täita üritamine on aastaringselt enamvähem ühtlaselt päevade ja nädalate peale laiali määrit. Nagu soe pasteet. 

Teemal liiga varakult igasuguse unustatud ja unustamatu lugemine. Mul tekkis ükspäev äkiline selgus-kahtlus, et äkki võib-olla ma olen kogu aeg mõelnd, et meestel pole päriselt tegelikult mingeid arvestatavaid tundeid, sest ma lugesin süütu õrna lapsena seda raamatut, mis ütles, et mehed on Marsilt ja naised Veenuselt ja see oli täis mingit 90ndate alguse ameerikalikku pealiskaudset kräppi ja mina, rumal, uskusin.

Teemal pasteet. Mul võiks hakklihamasin olla. Selline, mis käib köögikombaini külge ja köögikombain on nii kõva mees, et segab pitsataigna ka valmis. Siis olekski hea. Ja nõudepesumasin võiks ka maagiliselt uuesti tööle hakata, sest mul kukuvad käed kohe küljest ära, kui ma pean nõusid pesema.

üks ilus kõver surnud puu

Ma mõtlesin sellest ka, et minu 36-aastaseks saamine tundub lähenevat kahekümne kaheksandat silmates nii nii lähedal. Enamvähem kohe ongi. Samahästi kui 36 käes juba. Aga lapse 18-aastaseks saamine tundub täiesti utoopiliselt kaugel. Kuigi tegelt täpselt sama aasta ju.

Võib-olla ma päriselt veel ei adu, kuidas puberteedid lähvad. Ja tulevad, eksole. Ja kestavad. See kestmise asi ka ju.

Sest teemal asjade kiire minek. Ma kogu aeg imestan, et mida ma ometi mõtsin, kui ma autokooli läksin. Et võtan mingi maagilise skip tableti sisse ja järgmine kord, kui ma ärkan, on mul millegipärast kehtivad juhiload ja auto käpas? Et sups ja valmis. Et täpselt mis mul arus oli. See on vaev ja vaev ja häda ja viletsus ja ma ilmselt pean seda üleni täiega tahtma, et ma end niisugusest vaevast praegu läbi lükkan.

Asjade täiega tahtmine on muidugi tähtis teema. Maitea, kas selle pärast, et ma aprillis olen sündinud või mingite muude hoopis loogilisemate ja teaduslikult argumenteeritavamate asjade pärast. Aga ma kohe ei saa lihtsalt niisama mingeid raskeid asju teha lihtsalt protsessi või igapäevase valikulise piina mõttes. Mul peab ikka mingi hea eesmärk või siht olema ja siis ma selle poole rühin ja alla ei anna. Niiet ma olen siin natuke mõelnud, et mõtle, kui hakkakski jälle jooksmas käima ja jälle teinekord natuke võimlema. Ja et kui leiaks mingi mõistliku eesmärgi sinna juurde, siis võib-olla ei tüdiks ära ka. Võinoh tüdiks muidugi, aga mingi sisemine jonn ei lubaks järele jätta.

No ja ongi häda käes. Ma pole ju ülekaaluline ega otseselt kusagilt paks ega midagi. Kust kuradi kohast ma selle mõõdetava saavutatava tõsiseltvõetava eesmärgi võtan? Ma ei saa ju hakata maurama, et ma tahan oma raseduseelset kaalu tagasi, endal pea 10-aastane laps ja raseduseelne kaal alakaalu piiril. Ja tobe või siis vähemalt kergesti vaieldava mõttekusega oleks püüelda mingite kindlate pükste sisse mahtumiseni või mingite teatavate ümbermõõtudeni. Oh. Ni raske. Samas maraton või need militaaride numbrid tunduvad liiga palju ja liiga kauge. Seega häda. Ja viletsus.
Perearsti imekaunis asendus-arst vaatas mind ka igasuguse kaastundega ja selline kurb imestus tema ilusates suurtes silmades, kui ma läksin ettevaatlikult kaebama, et ma võib-olla vist olen natuke paksemaks läinud või midagi.

RACHEL: It just might be too hard, given the history and all that... 

PHOEBE: Wow! This reminds me of the time when I was umm, living on the street and this guy offered to buy me food if I slept with him. 

RACHEL: Well, h-how is this like that? 

PHOEBE: Well, let’s see, it’s not. Really, like that. Because, you see that was an actual problem, and uh, yours is just like y’know a bunch of y’know high school crap that nobody really gives y’know...

Teemal ilmselt juba täitsa suur laps. Ma just ükspäev mõtsin, et millal mul see tuleb, et ma hakkan häbenema lapsega tänaval käimist, sest nii suur laps võib mõnele jätta minust vanema mulje, kui ma tegelikult olen ja tahaks ju noor paista. Sest ma tean, et mõnel emal on see mure olnud. Et tahaks paista, nagu sul oleksid hoopis äärmisel juhul ainult väikesed lapsed. Mitte mingid suured volaskid.

istutatud metsas on sammaldunud puiesteed 

Vaatan kinos Trieri uut filmi ja pühin salaja pisaraid ja selline valutav kurbus ja kole ilus üksindus. 

  Mingi tüüp minu ees reas vastab telefonile (!), et öelda, et ta ei saa praegu rääkida, ta on kinos.

Kuulan kontserdimajas Alenderi mälestuskontserti ja teine pool kontserdist on oluliselt rõhuvam ja tundelisem. "Sa hüüad, sa hüüad mind teisel pool vett..."

  Üks poiss minu ees võtab taskust mingi seadme ja hakkab seal rallimängu mängima.

--

Ja seda ka, et ma tahtsin öelda, et blogimine on ikka niii tore asi ja minuarust see ongi kõige toredam asi Interneti juures, et seal on blogid ja neid saab lugeda ja kirjutada ja üleni igasugune vaimustus ja rõõm ja inimesed ja mõtted ja sõnad ja aeg. Ahh.
Ma mäletan, kui ma esimest korda üldse kuulsin, et blogid on olemas. Sirla vist seletas mulle, mis see on ja kuidas see käib. See oli lihtsalt vapustavalt uskumatu, et selline toredus on olemas, mul oli juba tookord seda juba ammugi vaja.