Wednesday, February 26, 2014

mu kevad suur

IMG_0667
õue peal


Ma jagan tegevusi kaheks - andmine ja saamine. Näiteks lugemine on saamine ja kirjutamine on andmine. Muidugi on sel süsteemil omad puudujäägid ja päris rangelt ei saa nii jagada. Sest eks ma ikka vahel saan andmisest ka ja pean andma, saades. Kuid siiski. See on hea näiteks nendel päevadel, kus ma olen päev otsa tööd teinud ja siis kirjutanud ja siis koristanud ja süüa teinud ja juba hästi nüriks läheb. Siis on hea aduda, et see oli kõik andmine ja kui ma nüüd midagi saan (loen, vaatan, kuulan), hakkab kohe parem ja kergem.
Vahel mind ajavad närvi inimesed, kes tulevad ainult andma. Eriti, kui nende roll vastavas olukorras on saada. Näiteks keegi tuleb mingit loengut või ettekannet või esinejat kuulama ja siis, erinevalt teistest kuulajatest, hakkab ise oma seisukohti ja väärtusi ja hoiakuid ja nalju välja ütlema ja peale suruma, võtmata vastu kellegi vastuseid ja tagasisidet sellele või kasvõi ükskõikseid õlakehitusi. Ise tulid saama, aga ma ei näe, et sa oleksid midagi saanud. Sa ainult annad. 
Saa aru. See ei ole sinu koht. Me ei tulnud siia sind imestama. Keegi teine on praegu siin esineja. Proovi teinekord ka midagi saada, midagi vastu võtta. Või omaks. Või ampsugi. Kuidas sa muidu kasvad või paremaks saad, kui sa kogu aeg igal pool ainult omi tõdesid kuulutamas käid? Kui väärtuslik sa oma arust oled, kui uuenduslikke mõtteid sa enda meelest oma peas kannad, mis kuramuse kuldvasikaks või jumalast antuks või kui suureks täpselt sa end pead, et sul peaks olema alati kõigis olukordades su rollist ja normidest sõltumata õigus sellesse midagi iseendast tuua?

Samas inimesed, kes tulid mõnes traditsioonilises rollijaotuse mõttes andma ja selle asemel (või selle kõrvalt) ka saavad, on minuarust ok. Näiteks mulle meeldib mõelda, et õpetamine pole ainult andmine, on ka saamine. Aga võib-olla ma pean nii mõtlema, sest mind on nii treenitud.

Samas võib-olla mind ajavad need igal pool oma tõe kuulutajad selle pärast närvi, et ma olen ise vahel selline ja tagantjäreletarkuses seda jälestan.
IMG_0604
raagus botaaniakaaias näed ilusti ära, mis raamidel see kõik muidu seisab



Mõtlesin ükspäev, et huvitav, mis ajast alates saaks öelda, et ma näen hea välja oma vanuse kohta. Sest esialgu nii ei saa öelda. Ma olen esialgu liiga noor, et oma vanuse kohta hea välja näha. Paremal juhul saan ma lihtsalt noor välja näha või isegi koguni liiga noor või lapsik. Aga mitte hea oma vanuse kohta.
A huvitav, millal see siis algab? Et kas peaks umbes 40 olema ja kui sel ajal on veel juuksed lehvis ja pepp peenike, siis öeldakse, et näed hea välja oma vanuse kohta. Ja huvitav, kas see on samaväärne küsimusega: Mis vanusest on oodatav, et naine on kole?
Õu, aga kas mehed ka näevad head välja oma vanuse kohta?


Võib-olla saaks öelda, et mul on Lars von Trieriga üks nendest värdjalikest armastustest. Sest ma kogu aeg lähen ta juurde ja lasen tal mulle naha vahele pugeda ja siis haiget teha ja siis ma natuke nutan ja kurvastan ja taastun ja natukese aja pärast lähen uuesti. 
Niisugusel magusal keelitaval toonil, endal juba pisarad varuks: "Tee mulle seda veel..."

IMG_0653
ainult natuke viltune hämarduv Sillamäe



Selleks, et õhtul olla ilma igasuguste süümepiinadeta laisk ja lõbus ja võib-olla veingi, tuleb hommikust peale olla üle mõistuse tubli ja usin. Kui see oleks mingi tavaline päev, kus ma ei kavatse õhtul midagi, siis ma ei tooks hommikul puid tuppa valmis. Üldse ma magaksin poole päevani ja tikuks tööle alles lõunaks ja vaataksin alles õhtul, et kas ma viitsin trenni või kütta või süüa või üldse. Aga kui õhtul ootab ees normaalse noore täiskasvanu seltsielu, tuleb hommikul puud tuppa valmis tuua. Enne tööd turult ja raamatukogust läbi lipata. Lõunasöök ja trenni asjad juba kodust välja minnes kaasa pakkida. Kohe koduse hommikukohvi kõrvale osa tööasju juba tudukleidis ära teha, sest siis pole eriti hullu, kui ma juba kella neljasesse trenni vudin. Ja ühe ahju kütan ka hommikul ära ja üldse. 
Kui õhtusse midagi ei plaani, nihkuvad ja venivad kõik päeva sisse planeeritud või planeerimata asjad. Puid toon õhtupimedas kohmitsedes ja pärast võib-olla vaatan, et ei viitsigi eriti kütta ja lõuna kuidagi eriti ei tulegi pähe ja pärast ongi piruk piruka otsa kohvi ja pausidega vaheldumisi terve päeva.


7 comments:

  1. See esimene foto - lihtsalt nii hea.

    ReplyDelete
  2. Mina pakun, et naine näeb oma vanuse kohta hea välja kuskil alates 50-st ehk oodatava menopausi kandis. Ja mehed näevad oma vanuse kohta head välja siis, kui nad pole 35-selt veel paksuks läinud... vähemalt Eesti mehed.

    ReplyDelete
  3. hmm, vaatan, et Sillamäel on samasuguse kujundusega allee nagu Kohtla-Järvel.

    kas teismeline ei või vanuse kohta hea välja näha? näiteks kui ei olegi vinniline ja figuuriga sobimatult riides nagu teismelised muidu ikka on?

    ReplyDelete
  4. selles mõttes, et ma olin teismelisena tavaliselt jube meelitatud, kui mind vanemaks peeti kui päriselt.

    ReplyDelete
  5. Oh, kas kõik ei tahtnudki teismelisena vanemad välja paista?

    Mulle tundub, et teismeline oma vanuse kohta hea välja näha päris ei tööta. Teismelisus pole nii palju vanus, see on rohkem nagu seisund. Et teismeline võib oma teismelisuse kohta hea välja näha. Ja rase võib oma seisundist hoolimata hea välja näha. Või mõni teine inimene olla iseäranis kena oma füüsilise puude või kehakaalu kohta.

    Me käisime tookord mitu linna ja kõik sulasid üheks, aga mul on pigem ikka meeles, et see ikkagi oli Sillamäe. Loodan, et ma midagi päris ära ei vussind. Piinlik ju ka

    ReplyDelete
  6. Mattias19:19

    Siia käis kohe mitu lõiku selle vanuse ja valjanägemise kohta aga mu pea ei ole see nädal oma ülesannete kõrgusel. Nii et kui meelde jääb, võid kunagi ise küsida.

    ReplyDelete
  7. Vabalt võib olla, et Sillamäel ja Kohtla-Järvel on sama malli järgi alleed, nad on ju sama hooga linnaks saanud.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget