 |
| küla kiik on serva peal |
Alates teatud vanusest lähevad mõned naised pirnideks. Ülevalt kitsaks ja alt ühtlaselt laienevalt ümaraks. Mitte kõik naised. Osa naisi lähevad õunakesteks. Minu arust on eriti palju õunakesi lühikeste slaavi naiste hulgas. Pikad põhjaeurooplased lähevad pirnideks. Õlad jäävad õblukesteks nagu lapsukesel ja rinnad püsivad pisikesed nagu värskel sünnitamata näitsikul. Võib-olla aja jooksul natuke liibuvad veel rohkem keha vastu. Vöökoht nihkub nihkub nihkub kõrgemale kuni kõige kitsam ümbermõõt on otse ribidega kohakuti. (Seda märkad siis, kui üks noorepõlves armsaks saanud seelik istus alguses puusade peal ja hiljem umbes naba kohal ja oli veits lühike, aga eks seeliku vöö võib ju nabaga kohakuti olla, kas naba pole siis vöö koht ja natukese aja pärast on naba kõrgus ka liiga lai ja seeliku peab ära viskama, sest kui see selga ajada, siis istub see nii kõrgel, et sealt paistab kogu pepp välja. Oleks siis, et pool. Ei. Kogu.) Noh ja siis puusad ja reied ja kõht ja küljed ja üldse kõik ribidest allapoole jääv moodustab niisuguse ilma mingite nüanssideta ühtlase ümara ühtesulanud ümaruse selle hapra ülakeha jätkuks ja valmis. Pirn.
Kas sinu arust on ka natuke naljakas, et kohe, kui Vana Kaubamaja remonti läks, ilmusid Tartu Kaubamaja külge mingid plakatid eriti endaga rahulolevalt poseerivate modellidega, juures tekst "üks ja ainus."
 |
| see on üks kirik, mida ma tean (film läks fotoka sees jälle katki) |
See semester tuli nagu mingi pahandus kargab nurga tagant välja. Või nagu vett täis õhupall lõhkeb. Või tead seda läbu, kui sa kukutad oma lahtise jogurtitopsi kogemata diivanilaualt alla ja kõik kõik asjad on nende jogurtiplahvatuspritsmetega kaetud ja tops on ka tühi. Ja isegi, kui sa pühid diivani puhtaks ja vahetad püksid ära ja sokid ka ja viskad sussid pessu ja küürid vaipa ja puhastad diivanilauda ja loputad ära maas olnud legod ja pesed käed, on peeglil ja arvuti adapteril ja tugitoolil kuivanud jogurti pritsmed peal veel mitme kuu pärast ja miski ei tee heaks seda, et sul jäi hommikune jogurt kõige selle juurde veel söömata ja tahaks nutta, aga mida seegi aitab.
Vot umbes selliselt tuli see semester. Niimoodi järsku ja ootamatult ja üleni ülekohtuselt. Igale poole vihaselt ja armutult laiali plärts.
Ma pole seda ära teeninud.
Mida ma sulle teinud olen, et sa niimoodi.
Lase mul olla.
Inimeste taga rääkimine on hiigla mõnus. See on samal ajal hirmus vale ja kole asi, mida teha ja alati tuleks olla aus ja avatud ja me ei tohiks oma lähendaste usaldust ära kasutada, et teises seltskonnas endale tähelepanu ja püstitatavaid teemasid saada (või üldse tegelt) ja tuleks alati olla ühepalgeline ja tagarääkimist kuuldes selle kohe peatama ja sõbra kaitseks välja astuda.
Aga.
Ma mõtlesin pikalt, miks see nii mõnus on. Isegi kusagilt lugesin, et klatš käivitabki päriselt mingeid tasustussüsteeme ajus (no ei leia linki praegu). See on nagu šokolaad. Nagu suitsupaus. Nagu plaanide tühistamine. Teed seda ja kohe hakkab millegipärast maru hea äkitselt.
Igatahes ma paari asja lugesin aegade jooksul ja hommikul kuulasin ühte loengut ka ja las ma sulle seletan.
Inimeste taga rääkimine on mõnus, sest nii saab rääkida hästi olulistest isegi mõni kord rasketest keerulistest asjadest. Saab rääkida väärtustest ja normidest ja tunnetest ja hinnangutest. Saab välja öelda ja sirgeks vaielda seisukohad nende asjade kohta, millest ei ole kombeks lihtsalt niisama rääkida. Aga neist saab rääkida teise inimese eraelu näitel. Või kui saakski niisama neist rääkida, poleks vestlus sugugi nii struktureeritud kui siis, kui me arutame mõne ühise tuttava moraali ja elu valikuid. Ja selline vestlus on sügav. Seal on tähendus sees ja see on sinu enda ja sind ümbritsevate inimestega seotud. Seega igasugune sotsiaalne mõnu. Eriti kuna klatš sisaldab põhiliselt siiski nõustumisi ja ma ei tea, kas on veel toredamat asja, kui inimesed sinuga aktiivselt nõustumas suurtes tähtsates asjades.
- Jumal küll, ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist võiks öelda.
- Jaa, mina ka. Sellist asja ütleski. Minu arust on ta küll täiesti aru kaotanud viimasel ajal.
- Jaa, on küll. Ja veel vaata, tookord, kui ta seda tegi. See ka polnud ju päris õige asi.
- Ei olnud muidugi!
Ja vaata, kui ohutu see on. Hoopis keerulisem oleks kellelegi minna ütlema, et ta on päris aru kaotanud ja sa tegelt üldiselt ka ei nõustu nende valikutega, mida ta oma elus teinud on ja mõistad hukka tema tegusid. Võinoh, sa võid, aga see on hoopis teist laadi naudingute jaoks. Aga omavahel kellegi teise valikutega mitte nõustuda ja tema tegusid hukka mõista - imeline.
Ma arvan, et selle jaoks on kuulsused ja nende eraelus tuhnimine ka leiutatud. Et saaks seda sama toredat asja teha.
Maitea, ma panen siia ühe nunnu vlogija siia lõppu, sest siis on nagu punkt peal
Vot umbes selliselt tuli see semester. Niimoodi järsku ja ootamatult ja üleni ülekohtuselt. Igale poole vihaselt ja armutult laiali plärts.
Ma pole seda ära teeninud.
Mida ma sulle teinud olen, et sa niimoodi.
Lase mul olla.
Inimeste taga rääkimine on hiigla mõnus. See on samal ajal hirmus vale ja kole asi, mida teha ja alati tuleks olla aus ja avatud ja me ei tohiks oma lähendaste usaldust ära kasutada, et teises seltskonnas endale tähelepanu ja püstitatavaid teemasid saada (või üldse tegelt) ja tuleks alati olla ühepalgeline ja tagarääkimist kuuldes selle kohe peatama ja sõbra kaitseks välja astuda.
Aga.
Ma mõtlesin pikalt, miks see nii mõnus on. Isegi kusagilt lugesin, et klatš käivitabki päriselt mingeid tasustussüsteeme ajus (no ei leia linki praegu). See on nagu šokolaad. Nagu suitsupaus. Nagu plaanide tühistamine. Teed seda ja kohe hakkab millegipärast maru hea äkitselt.
Igatahes ma paari asja lugesin aegade jooksul ja hommikul kuulasin ühte loengut ka ja las ma sulle seletan.
Inimeste taga rääkimine on mõnus, sest nii saab rääkida hästi olulistest isegi mõni kord rasketest keerulistest asjadest. Saab rääkida väärtustest ja normidest ja tunnetest ja hinnangutest. Saab välja öelda ja sirgeks vaielda seisukohad nende asjade kohta, millest ei ole kombeks lihtsalt niisama rääkida. Aga neist saab rääkida teise inimese eraelu näitel. Või kui saakski niisama neist rääkida, poleks vestlus sugugi nii struktureeritud kui siis, kui me arutame mõne ühise tuttava moraali ja elu valikuid. Ja selline vestlus on sügav. Seal on tähendus sees ja see on sinu enda ja sind ümbritsevate inimestega seotud. Seega igasugune sotsiaalne mõnu. Eriti kuna klatš sisaldab põhiliselt siiski nõustumisi ja ma ei tea, kas on veel toredamat asja, kui inimesed sinuga aktiivselt nõustumas suurtes tähtsates asjades.
- Jumal küll, ma ei suuda uskuda, et ta midagi sellist võiks öelda.
- Jaa, mina ka. Sellist asja ütleski. Minu arust on ta küll täiesti aru kaotanud viimasel ajal.
- Jaa, on küll. Ja veel vaata, tookord, kui ta seda tegi. See ka polnud ju päris õige asi.
- Ei olnud muidugi!
Ja vaata, kui ohutu see on. Hoopis keerulisem oleks kellelegi minna ütlema, et ta on päris aru kaotanud ja sa tegelt üldiselt ka ei nõustu nende valikutega, mida ta oma elus teinud on ja mõistad hukka tema tegusid. Võinoh, sa võid, aga see on hoopis teist laadi naudingute jaoks. Aga omavahel kellegi teise valikutega mitte nõustuda ja tema tegusid hukka mõista - imeline.
Ma arvan, et selle jaoks on kuulsused ja nende eraelus tuhnimine ka leiutatud. Et saaks seda sama toredat asja teha.
Maitea, ma panen siia ühe nunnu vlogija siia lõppu, sest siis on nagu punkt peal
Comments
Post a Comment