Give me sugar pill and watch me just rattle down the street

CNV000007
sellel pildil on nii vähe, et see on juba peaaegu päris diip

Aga mõtle, kui ma olen hoopis halb. Võinoh, tegelt, mis sul sellest mõelda. Sinu jaoks pole ses midagi uut või üllatavat. Sinu jaoks ei ole mina Kogu Selle Loo peategelane ja kangelane ja kõigist kõige-kõigem. 
Mõtleme siis hoopis teist pidi. 
Mõtle, kui sina oled hoopis halb. Kujuta ette, et sa polegi hea. Et sinu vead tegelikult ei ole andestatavad. Et kõik need korrad, kui sa oled käitunud halvasti või teinud rumalasti, need pole lihtsalt olukorrast tulenevad arusaadavad juhtumid. Et need ongi see, milline sa oled. Halb ja rumal. Pole põhjust traagikaks - mõned tegelased ongi halvad või rumalad. Ega siis kogu lugu saa ainult headest ja õigetest koosneda. Niiet tegelikult see, kui sa oled vahel teravmeelne, pole vaimukas. Ja kui sa vahel oled tujukas või pirtsutad, see pole natuke mõnes mõttes armas. See on nõme. Samuti pole su naljad kuigi naljakad ega su tujud tegelikult sulle mingit iseloomu või keerukust andvad. Kui sa teinekord paistad ebakompetene või kohatu või liimist lahti, pole see sugugi arusaadav ja vabandatav. See on lihtsalt eba. Sinu kurbus pole kaastunnet väärt. Pole mitte midagi imetlusväärset või kangelaslikku su murdumistes või murdumatajäämistes ja midagi silmapaistvat su mitmekülgses tundemaailmas. Mis tundemaailmast siin üldse juttu saab olla?
Ja nõnda edasi.
Mõtle, et sulle tegelikult ei kehti kõik see, mis kehtib loo peategelase kohta. Mõtle, kui sa oled hoopis halb.



IMG_0732
tookord, kui ma seal spaanias käisin, olid nad ühe niisuguse pidustuse ootel, et igal pool tänavatel olid sellised suured värvilised edevad skulptuurid.
need pannakse kõik põlema ja kevad ja rõõm ja kärts ja mürts

Mittevärviliste unenägude (ja võibolla nende nägijate) kaitseks.
Vaata. See pole, nagu mu unenäod selle pärast igavad või tühjad oleksid. Või mitte-värvikad. Värv lihtsalt pole kuigi oluline. Isegi visuaalid pole alati kõige olulisemad. Oluline on mingi lugu või tundmused. Sõnad ja hääled ja laulud ja liigutused. Mõnes mõttes ma ei näe unesid, ma elan tunnen kogen neid läbi. 
Näiteks, kui ma jutustan sulle sellest, kuidas poiss kõndis läbi parkimisplatsi ja jõudis muruplatsile, kus kasvasid sinised lilled. Siis selle ette kujutamiseks pole üldse tarvis visualiseerida, kuidas terve parkla on oma värviliste autodega ja sinine taevas ja poisi jopel mingi värv ja kõik see. See oleks ju üleliia väsitav. Piisab, kui lilled on sinised.
Minu unedega on sama moodi. Kui millegi värv on oluline, siis seda näeb. Vahel ei näe ma terve uni peaaegu midagi, ma lihtsalt tean, kus ja mis ja kuidas värgid on.

Teine 'häda' mu unedega on see, et kõik nipid oma unesid teadlikult juhitavaks muuta või kasvõi arugi saada, et see on uni, minu puhul ei tööta. Sest mu uned on alati üleni loogilised.
Näiteks see jutt, et vaatad unes elektroonilist kella ja kui see kuidagi imelik on ja numbreid normaalselt ei näita, siis tead, et see on uni. Noh. Mina olen täiesti võimeline nägema unes, et ma vaatan elektroonilist kella (mida mul ühtegi päriselus polegi), näen, et see näitab porgandeid ja ma tean täpselt, et ma olen hiljaks jäämas. Või saan äkitselt tõeliselt aru, et makaron karupoeg lilla, mis on tol hetkel õudselt tähtis info.
Näiteks see jutt, et proovid unes tulesid vilgutada ja kui need ei vilgu, siis tead, et see on uni. Ma hiljuti just nägin und, kus ma tulin ruumi, tahtsin tuld põlema panna ja kõik naersid, et iga inimene, kes ruumi on tulnud, on püüdnud tuld põlema panna, aga pirn on ju läbi. See on loogiline isegi päris maailmas. Nojah. Ju siis ei saa tuld.


Käisin sellel Bulgaaria koori (meile esinesid nad poole lõbusamalt, muide) kontserdil, mis oli üleni lahe, tänan küsimast. Naised olid igaüks erinevas, aga ikkagi kõik nagu need väikesed rahvariides riiulinukud ennemuiste, kui keegi peaks mäletama. Aga üks naine oli iseäranis äge. Ma kohe vaatasin. Tal oli selline kaval terav pilk ja just selline muie, et ma koju jõudes vaatasin järele, et kuidas need sõnad käisidki.
Mis lööke varjab ta ihutud tera,
mis plaane varjab ta ehitud pea.
Sest ehitud pead, vaata. Ja nii tore, et vahel saab terariista ja naise kohta samu asju küsida.

Comments

  1. Halbu ei ole olemas ju =)

    ReplyDelete
  2. mulle meeldib ka lugeda ja vaadata kõige rohkem neid lugusid, kus ei ole selgelt halbu tegelasi, vaid nad paistavad halvad ainult seni, kuni nende motiive/tausta/eetikat ei tea.

    ReplyDelete
  3. Ja siis see ka, et vahel mõni inimene tundub esmapilgul suht nõme. (Tõenäoliselt on see esmapilk "tal ei olnud tookord internetis üldse õigus minu arust", aga see selleks.) Siis ma kehitan õlgu ja mõtlen, et mis seal ikka, eks tema ka tahab, et teda armastataks ja annab oma parima, ja mis seal ikka vaielda. Las mõni inimene olla nõme, mis see minu asi on.

    Aga jumalast sageli juhtub, et kui ma teda hiljem veel kohtan (enamasti ikka internetis, aga see selleks) ajab ta mingit palju targemat ja toredamat juttu. Ja kui see on juhtunud, siis toimub mul peas tolle persooni transformatsioon "mingist nõmedast" "selle omapärase kiiksuga muidu toredaks inimeseks".

    Nii et selleks, et sa saaks olla see halb, selleks peab sind mitte tundma üldse. Vahel kellegi jaoks vbla oledki (olengi). Aga mitte üleni ja kõigi jaoks ometigi!

    ReplyDelete

Post a Comment