ganz nackig

Romantilised puust uberikud Roosi tänaval

Kokandusnõuandlanurgake. 

Kui sul ka mõni kord juhtub, et sa oled kiiruga koju tulles kiiruga valmistanud ahjulõhet ja riisi ja siis su laps pistab üksinda kõik lõhe nahka ja riisi ei söö ja sina ei saa seda takistada, sest sa kujutad endale ette, et sa oled mingi kuramuse poetess ja loed oma pehmete essidega imelikku juttu kusagil.. ei oota.

Igatahes. Et kui sul on palju riisi umbes eilasest valmis juba keedet ja ei tea, mis sellega peale hakata. Viskad panni peale supilusikatäie või kolm võid sulama. Riisi sinna sekka särisema. Suur küüslauguküüs või neli hakkida ja peale visata. Siis julgelt ingverit. Ükskõik kas värsket või jahvatatud või purgistatut. Hästi hästi natuke õrnalt ainult õrritamiseks karrit. Midagi vürtsikat, näiteks tšillipipart või muud sellist kaunjat. Sojakastet on, siis seda. Muidu soola. Värskeid tomateid saad hulka hakkida umbes pihutäie, on suurepärane. Siis sööd ja nämm.

Mul ei läinud see lugemine üldse nii hästi, kui ägedaks ma ennast ise pean ja ennast haletsevad niutsatused. Mu sõber ütles: "Kas sa tead, mis aitaks." Vahepeale tuli aplaus, ma ei saanud teda lõpuni kuulata. Aplaus lõppes ära, küsisin üle: "Mis siis aitaks?" "Riim."

Hmm.

rööpad lähevad künka taha ära

Vaata, sellest ma onju rääkisin, kuidas ma tulin Facebookis sellest taaskasutuse grupist ära, sest inimesed olid nii lollid ja kirjutasid nii halvasti ja rääkisid nii rumalat juttu, et süda läks pahaks.

Nüüd hiljuti ma olin natuke aega mingis nostalgiagrupis, kus inimesed muudkui levitasid mingeid mälestusi või pilte mingitest vanadest asjadest. Suurem osa nõukaseid asju, aga ka varastest 90ndatest ja päris vanadest aegadest ja tore. Siis hakati suure hurraaga kokkutulekut korraldama ja ma jälestan kokkutulekuid. Selle pärast meil virtuaalsed grupid ongi, halloo. Igatahes lasin ma sel olla, las orgunnivad, kui isu on. Kuni ühel päeval üks orgunnijatest ütles, et me oleme igavad, et ennast kokkutulekule kirja ei pane. Ja tegi uue üleskutse, kasutades grupi poole pöördudes sõna seltsimehed. Oot-oot, kus see grupist lahkumise nupp nüüd oligi. Sellest mulle täpselt piisas.

Toortoidu grupis olen alates tollest suvisest toortoidueksperiment nädalast. Seal on vahel toredaid retsepte ja teinekord on mõni retsept isegi soe toit. Niiet mitte päris hullud. Lihtsalt vahepeal käivad inimestel mingid paranoiahood sellest, kuidas kogu meditsiin ja teadus üldse on kurjuse kehastus ja usaldada tuleb ainult oma hingeelu ja ingleid ja palvetused ja loomulik harmooniline defineerimatu hägune iba. Aga kuna see on arukama jutuga vaheldumisi, kannatab ära.

Aga igatahes milleni ma jõuda tahtsin, on üks tore feminismidest ja muudest asjadest arutav grupp, mis mulle meeldib ja täiesti peaaegu uskumatu, et nii suures grupis on nii palju normaalseid inimesi, kes oskavad kirjutada ja arvamusi vahetada ja nalja teha. Muuhulgas leidsin sealtkaudu ühe yuutuuberi (Laci Green), kes on üleni silmiavav seksuaalharidus ja muidu arukas ja nunnu sinna otsa. 

verandad ja tagahoovid ja see päike niimoodi

Teeks keeleuuendust vä? Teeme, et ei ütle, et keegi on nii random. Ütleme, et ta on suvaline. Plaanitu. Juhuslik või pisteline. Sorteerimata. Näiteks.
Paned linna minnes mingid imelikud sokid jalga ja tunned järsku keset Küüni tänavat, et tahaks saksa keeles laulda. "ich bin nackt...mmh mmh ganz nackig" Sest sa oled nii episoodiline.
Kohtad oma sõpra ja ta on vahepeal endale ühte silma punase läätse pannud ja kinnitab sulle, et tal on vaja viina, sest viin aitab keskenduda. Noh, tead küll, mõned inimesed on niimoodi pistelised.

Teine teismeliste asi, milleni ma ei küündi, lisaks imelikule keelekasutusele, on need retuusid. Ma tõesti tõepoolest tahaksin tänavamoega kaasas käia ja seda kaasa teha, aga jumal küll. Miks te arvate, et pikad kandadeni ulatuvad retuusid ja särk on hea kooslus? Nagu. Ma tunneks küll end veits totakalt. See on nagu tuduriietes oleks tänavale tulnud. Või sukkpükste väel. Pepu on ju paljas. 
Lühikesed retuusid on nagu rohkem okei. Et suvi, jei. Või retuusid kleidikesega. 
Aga kuidagi... need proportsioonid lähevad nii imelikult paigast ära ja kentsakalt nihkesse, kui laiad lotendavad riided lõppevad naba juures ära ja edasi tuleb ainult õhuke liibuvus lõpuni välja päevasel ajal avalikus kohas keset töönädalat.
Aga noh te peate mulle andeks andma. Mul läks niii kaua, et leppida alt kitsenevate teksadega ka. Ja osa mudeleid on mulle siiamaani veits võõrastavad vaadata. 


Igatahes ma panen nüüd pesu kuivama ja teen oma tööd ära ja lähen trenni ja siis uuesti tööd. Ja trennis pean ma, nagu selgus, käima selleks, et olla piisavalt heas vormis, et inimesed austaksid mu personaalset ruumi ja ei katsuks luba küsimata mu pekist kõhtu.