Thursday, July 17, 2014

mina mina mu ainuke

IMG_1206
üleni liiga tallinn


Huvitav, kes seda kunagi ütles või keda tsiteeris, aga on mingi ütlemine, et lapsi peab olema nii palju, et nende üle enam ei imesta. Ja huvitav, kas see kehtib teiste asjade või näiteks iseenda kohta ka. Et ennast peab olema nii palju, et enam enda üle ei imesta. Või on enda üle imestamisest mingeid muid pääsusid. Sest ma kohe kuidagi ei taha ära lõpetada, aga see ei tundu samas kuigi... tervislik? lahe? edasiviiv?

Näiteks kasvõi mu pealmine kiht. Sest mis kuradi lapitehnika? Et paneme ülejäänd kehale normaalse naha, aga näo peale sellise, mis lakkamatult vistrikke kasvatab. Täpselt kelle geniaalne mõte see oli? Ja siis iga kord, kui ma vähe suurema peegli ette vähe vähemate riietega seisan, olen üleni: vau. Täiesti hämmastav. Ühes kohas on normaalne puhas sile nahk ja teises kohas on nagu täiesti teise inimese nahk. Kuigi, ma mõistan, siinkohal ei tohiks võibolla väga valjuhäälselt kurta, sest mõni inimene on tervenisti kokku pandud sellest lapist, mis vistrikke kasvatab.
Samas ei saa see arvatavasti mingis objektiivsemas mõttes väga hull olla. Ma näiteks praegu vaatan peeglisse, siis sealt vaatab mulle vastu nii palju erinevas arengujärgus vistrikke, lisaks pöörane laeng tedretäppe ja päikesest põlenud kohad ja aastatepikkune tagavara väikeseid arme lisaks. Aga ma pole kuulnud, et inimesed minu kohta otseselt 'see punniline pif' või butterface ütleksid. Ja neid olukordi, kus keegi tuleb mulle naudinguoiatustega ligi ja siis mu nägu nähes karjudes eemale jookseb, pole ka pärast keskkooli eriti enam juhtunud. Pole kindel, kas see tuleb sellest, et keskooli ajal kohtab inimene suurema osa oma elu mölakaid ära või pole mu keha ka enam küllaldaselt võõraste inimeste naudinguoiatusi esile kutsuv.
Agajah. Ma arvan, et on täiesti võimalik, et ma lihtsalt kujutan vähemalt poolt oma akne tõsidusest ette. Väga imelik igatahes.

Teine enda üle imestamise koht on mu kurjus. Mis on suht naljakas, selline hale naeruväärne kurjusenatuke. Mitte midagi suurt ja hirmuäratavat. Ma kipun sellele just nendel kordadel mõtlema, kui mind parajasti süüdistatakse kuri ja halb olemises. ("Ja ma polnud veel alustanudki!") Sest ma olen nagu see neetud elevant portselanikaupluses. Kohmakas ja käpardlik ja komistav täiesti muuseas kogemata tahtmatult mingit kaost korraldamas ja hapraid tühiseid asjakesi riiulitelt maha nügimas. Ja seda nimetavad nad kurjuseks? Kullakesed, te ei tea kurjusest midagi. 
Mina ei tea kurjusest midagi. Aga ma tean, et see ei ole irooniline märkus siin-seal või teravmeelsed naljad üldiselt ka juba mittetõsises seltskonnas. 

See on peaaegu seesama, kus inimesed nimetavad julguseks tanksaapaid kleidiga või rohelisi juukseid. 

Ja ma pööritan silmi.

IMG_1197
siis kui kogu aeg ainult sadas ja sadas

Laulupeol oli ju üks(?) laul, mille autorid olid Anna Haava ja Miina Härma. Mille peale ma kohe mõtlesin, et huvitav, kas nad elasid samas kohas ja ajas ja kui jah, siis kas nad teinekord hängisid. Sest mu kultuuriajaloo teadmised on täpselt niipalju, et ma olin meeldivalt siiralt üllatunud, kui Vikipeedia ütles, et nad on koguni samal aastal sündinud. Muidugi ei öelnud ta midagi sele kohta, kas nad hängisid. Ma ei usu, et keegi midagi selle kohta ütleb. Sest enamik ajalugu kirjeldavad asjad on nagu sitad holliwoodikad - mehed räägivad meestega ja naised räägivad.. ka meestega. Kuigi kõik teavad, et kui ühes gängis on naisi, siis nad omavahel räägivad. Ja räägivad miljonist erinevast asjast. Kui üks neist just paras mõrd ei ole. Hmm, kas sitad holliwoodikad kujutavad naisi parajate mõrdadena?
Ja et võib-olla peaks hakkama kirjutama eesti kultuuriajaloo fänn fikšonit. Huvilisväljamõeldisi. Mhmh. Panema neid inimesi, kes mu arust võiksid olla omavahel hänginud, omavahel hängima ja tore.
edit: küsisin endast targematelt järele ja need teadsid rääkida, et need naised olevat hänginud küll ja mitte vähe. ni tore.

Seoses sellega, et mul on suvi ja ma sain endale tegelt juba sünnipäevaks selle kõige uhkema e-lugeri, olen viimasel ajal lugenud nagu pöörane. Normaalsel ajal on mul tavaliselt pooleli viis erinevat raamatut. Praegu on see arv tõusnud viieteistkümne peale. Ja ma pean hästi usinalt hästi sageli ja palju korraga lugema, et veel mõne raamatu eest ära saaks ja siis saaks uusi juurde jälle võtta. Sest hakkavad juba tasakesi sassi minema. Aga terve hulk raamatuid on ju järjekorras ka ja tammuvad seal kannatamatult.
Üldiselt mis tehnikavidinatesse puutub, siis e-luger on just see asi, mida on vaja inimesele, kes igal pool igaks juhuks mingit raamatut tahab kaasas kanda. Ma olen selline inimene. Mul on nüüd igal pool umbes 70 raamatut kaasas. Rääkimata sellest, kuidas kärsitus ja impulsiivsus selle masinaga sobivad. Kell üleni liiga öö tuleb mõte, et vot seda polegi lugenud - klõps klõps ja ongi raamat kohe olemas ja magada võib hommiku poole ka.


Oo, ma vist ei olegi seda bändi veel jaganud. Minu arust hiigla äge - šoti aktsendiga gibberish, veits kaheksakümnendatelik kõla ja seda terve albumi täis. 



2 comments:

  1. Oo, see roheline oksaga pilt!

    ReplyDelete
  2. Mattias17:41

    > eesti kultuuriajaloo fänn fikšonit

    ...oblikate vahel. isegi jaan kross!

    ReplyDelete