Thursday, August 14, 2014

raha kasvab puu otsas

IMG_1340
'sind võõlub tuuledes linn'

Ma tahan täpselt liiga asiste asjade teemal praegu vinguda, et see õudne ving oleks siin kirjas ja siis kui kogu see pask on kunagi möödas, saan ma (ja sa ka) siia tagasi tulla ja imestada, et täitsa lõpp kui vapper naine see Murca ikkagi on. Sellisest pasast tuli välja ja ise sinna juure ni äge kahvel.

Saadsaaru, see neetud üürikorterite äng. See lihtsalt läheb kogu aeg nii. Eelmisesse korterisse kolisime, siis oli kohe jutuks, et see korter on üürikaks igavesti ja omanikul pole sellega mingeid mingeid plaane. Ja hops hops paar kuud hiljem (kui me veel polnud päriselt selle küllaldaselt edeva põrgulikult külma täpselt nullsoojustusega korteri põrandate külge kinni külmunud) tuleb teade, et korter läheb müüki. Sest on vaja. Kolige välja või ostke ära, oma asi.
Sellesse korterisse kolisime, siis oli jutt, et siin ei tehta omaniku kuludega mingit remonti, kuigi siin kukub iidset tegelt ka 100-aastast krohvi umbes täpselt igal puudutusel igalt poolt. Sest omanik ootab ära, kuni ta rikkaks saab ja siis ta saab rikkaks ja ehitab kogu selle suurepärase jumalikult kauni potensiaaliga korteri fantastiliselt suureks häärber-korteriks ja hakkab siin elama oma peika ja naljaka väikese koeraga. Aga ärgu me muretsegu, sest ta veel ei ole rikas ja ta ei tea, millal ta saab. Kuni selle suve alguseni. Hops hops. Arva ära. Korter läheb müüki. 
Kõik üürikorterid, mis me paari kuu jooksul oleme vaadanud, on kas pasad või täiega pasad. Kogu kinnisvaraturg siin linnas ja selle lähiümbruses on lihtsalt oma aru kaotanud ja ei tee isegi nägu, et seda taga igatseb. Üürikorteri vahetamine maksab vähemalt kahe kuu üür pluss vahendustasu pluss kolmisauto ja hunnik närve. Mis on umbes mu ühe kuu terve palk. Kas te arvate, et internetiühendus ja lapse erakooli saatmine kasvavad puu otsas? Ma ei saa iga natukese aja tagant oma hinge ja maist vara ära müüa ja poolpankrotti kükakile lasukuda, et ennast järjekordsesse korterisse sisse seada, et see siis jäjekordselt mu (tegelikult küllaltki kauni) perse alt ära kistaks. Kurat. Ja põrgu. Raisk.
Niisiis oleme ringi vahtind, et mis müügiks on. Esiteks korterid siin linnas maksavad igasugust luksuslikku raha. Mõni ime, et kõik neid muudkui müüa tahavad. Raha on poole ilusam, kui üks lagunev korterinäss ja selle vinguvad üürnikud. Üks vähegi mõeldav korter siin linnas sees maksab rohkem kui terve mitmekordne maja koos hoovi ja kõrvalhoonetega mõnel väiksemas linnas. Saadsaaru. Maja. 
Teiseks muidugi ei ole suurte asjade ostmine sugugi nii lihtne, kui rikkad inimesed sellest mulje on jätnud. Alles siis, kui sa saad pangale ära tõestada, et sul pole sugugi laenu vaja, sest sul ja su perel on rohkelt väärt kinnisvara erinevates suurtes linnades ja sul on kohe välja käia pihutäis tuhandeid sääste ja sissetulekud voolavad üle äärte ja jääb ülegi, võivad nad kaaluda sulle laenu andmist. Rääkimata sellest, et kinnisvara väikestes linnades ei ole panga meelest kinnisvara ja oma õppelaenu tagastamisega mõnikord paar päeva umbes 20 senti võlgu olemine läheb arvesse makseraskustena ja nii edasi.
Või see, kuidas kõik on puhkustel ja iga liigutuse või sammu või paberi ajamiseks läheb terve nädal. Aga mul ei ole nii palju nädalaid enam võtta! Ma pean varsti kuuse alla kolima.


Ja ma ei saa endale riideid osta. Sest mis mõtet sel oleks. Ma pean siit kohe ära kolima. Teeb ainult pakkimisvaeva juurde. Mitte et ma teaks, kuhu või millal ma kolin ja mida ma sinna üldse kaasa saan võtta ja mis must üldse saab ja kuhu mu elu nüüd kavatseb keerduda ja mis võimu minul, pisikesel, selle kõige üle on ja kõik uue tundmatu õudusjudinad ja liiga kauaks teki alla või raamatutesse uputumine.


C033715-R1-20-20
zenit oskab ilusa ilma pildid ka natuke kurvaks pildistada


Muidugi on see kõik ühtekokku hiigla luksuslik, sest vanasti inimesed elasid kolme lapse ja ämmaga kööktoas, kuivkäimla koridoris. Ja mina siin pirtsutan, et ei taha paneelikasse kolida või nõuan kolme inimese ja kassi majutamiseks vähemalt kahte eraldi tuba. Nagu mingi neetud printsuss. 
Aga need vanasti-kolme-lapse-ja-ämmaga-kööktoas-inimesed vähemalt teadsid, kuhu nad kuu aja pärast tuttu saavad minna.

Või näiteks mäletad seda korda, kus ma ajasin midagi natuke sassi ja pidin toimetulekutoetusest üks kuu ilma jääma. Ja siis varjupaigas käima oma purkide ja totsikutega nende jahuseks keedetud kartuleid ja pekitükkidega valget kastet koju tooma, et mitte nälga surra. Sest oleks olnud mõnevõrra murettekitav, kui ma oleksin enne järgmist abiraha taotlemist nälga surnd. Ja kui kurb ja alandav see kõik tookord oli.

Ja nüüd siis sellised mured. Oh. Peaks piinlik olema.

5 comments:

  1. Miks Sa välja kolid kui üürikas müüki läheb? Kust sinusuguseid lihtsaid üürnikke üldse saab?

    ReplyDelete
  2. See kõik on kordades lihtsam, kui paistab. Kui ikkagi mõlemad pooled on alla kirjutanud, et lepingu võib ühepoolselt üles öelda 2-kuuse etteteatamisega, siis tundub veits kohatu pärast viisakat ja põhjendatud etteteatamist ja ühilest tähtaja kokkuleppimist veel passima jääda.
    Kuigi me mõtsime küll. Et vaatame, kaua me saame siin kõigest hoolimata vahtida enne, kui politsei kutsutakse ja nii edasi.

    ReplyDelete
  3. kas sa tunneks huvi sellise korteri vastu, kus on kaks tuba, millest ühes on kööginurk, pinda on 36 ruutu? ühed mu tuttavad just hakkavad seda välja üürima.

    ReplyDelete
  4. Tead, ma ootan järgmise nädala ära ja siis võib-olla hakkab asju selguma ja selginema. Aga ma jätan selle meelde ja tulen nuttes, kui kõik muu kokku kukub.

    ReplyDelete
  5. noh, nüüd paistab, et nad vahepeal leidsid endale üürniku.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget