riistapuu

Kui laps on küllalt väike ja tal on pikad juuksed, siis peetakse teda tüdrukuks. Ükskõik, kui tüüp-poisilikult teda on riietatud või kui tormakalt ta end ülal peab. Reeglina inimesed veidi ehmuvad ja kiiresti vabandavad, kui selgub, et nad on kogemata vea teinud ja poisi kohta tüdruk või neiu või tütar öelnud. Siis on neid alati natuke naljakas vaadata nende kohmetuses. Nüüd ma olen kohanud ka sellist inimest, kellele pole vist kohmetumine kombeks. "On poiss või? Nii tüdruku moodi!"


CNV000014
suurte oksasarvedega pargivaim sirutab ennast ettevaatlikult vee kohale

Vahtisime lapsega ükspäev supermarketis mingeid kõrvaklappe ja juhtmeta hiiri ja kaalusime, kas tasuks osta või on need mingi asi, mida ta võib oma taskurahaga oma maitse järgi ise osta. Meie vahtimisse sekkus üks võõras mees, kes ütles, et need hiired, need on sellised, et need käivad patareidega. Kuna ma oma igapäevatöös pean sageli inimestele selgitama arvutite ja muu tehnika tööpõhimõtteid ja kasutust, arvasin esialgu, et tegemist on küsimusega. Selgitasin siis härrale, et tal on täiesti õigus, need hiired tõepoolest käivad patareidega. Aga siis ta jätkas usinalt. Selgitas, et need hiired lõpetavad töötamise, kui patarei tühjaks saab. Ja kui hiire patarei saab tühjaks ja hiir ei tööta, siis ei saa arvutiga enam mitte midagi teha. Siiis alles sain ma aru, mis sünnib. Ta tahtis meid hoopis aidata. Nii värskendav. Mulle ei ole ammu võõras inimene arvutiabi pakkunud.

Ma tean küll, et ma peaksin praegu koristama ja asju pakkima. Ja on üsna usutav, et ma olen kogu oma kolaga homme samal ajal hoopis teises kohas. Etnoh, ma varem või hiljem võtan end kokku ja teen selle kõige nigunii ikkagi kuidagi ära. Aga ma ei viiiiiitsi. Mul on nii kõrini. Neid asju on nii palju ja ma tahaks pakkida sorteerida korralikult. Mitte nii, et mis vähegi ette jääb, mingisse kasti ja valmis. Vaid nii, et igasse kasti just need asjad, mis on selle kasti asjad ja silt peale ja sorteeritud kaunidus. Aga kõik mu elamine on niisugune põimitud läbisegi sotapota sisse- ja seeselamisest läbikasvanud pundar. Siia ei rakendu kastid. Asjade kastidesse sorteerimine toob kohe süntaksi vea, mis hetkel näeb välja nagu tüdinud Murca siruli madratsil keset hunnikuid, kopp ees. Vääks.

Ma peaksin midagi sööma.


IMG_1365
üks mu lemmiktamm


Astusin tööjuures pärast oma suursugust lõunasööki ühe kohvikust ostetud saiakesega trepist üles ja sain kommentaari osaliseks. 
"Noh, kas sulle siis lõunasöögist ei piisanud?" 
Ja ma tõeliselt üritan mitte endale vastiku tülika feministi mainet külge saada. Päriselt tahaksin mitte igast asjast teha mingit teist asja, kus mina ainult mu soo ja vanuse pärast ohver olen. Ja ma saan aru, et koos trepist üles kõndides ikka peab paar sõna poetama. Aga ikkagi. Ikkkkagi. Kust otsast on see kellegi teise asi, mis mina endale suhu pistan. Ja kas sellised veits norivad küsimused toitumise kohta on tõeliselt niisugune asi, mida sa esitad inimestele, keda sa austad või vähemalt endaga võrdseks pead? Kas sa meesülemusele teeksid ka märkuse tema saiakeste kohta? Ja nõnda edasi.


Mul on oma tundide ärarikkumiseks fantastilised meetodid, ma avastasin. Sest näiteks, ütleme, et ma lähen klassi ette. Veits ähmis, pigem ettevalmistamata, natuke segaduses. Aga ütleme, et mitte kõige hullem. Lähen klassi ette ja vaatan, et nad on seal suht tüdinud passiivse olekuga. Kindlasti mõtlevad, et ma olen halvasti ette valmistunud ja söön hommikusöögiks kassibeebisid ja olengi see asi, mis siin linnas vahepeal imelikult haiseb. Ma tegelt ei tea. Nad pole midagi öelnud. Aga kindlasti mõtlevad. Tõmban igaks juhuks tagataskust oma karisma kaardi. See on mul selline kulunud räbal kaart. Nurkadest narmendab ja plekiline. Sest ma teda nõnda tihti kasutan. Asi hakkab hapuks minema, kohe püüan karismaga põhiküsimuselt tähelepanu hajutada. Loomulikult pole nemad mu kaardist eriti rabatud. Istuvad edasi. Mõtlen, et nii nõme. Tavaliselt, kui ma mõtlen, et nii nõme, siis mu nägu on täpselt vastav. Nii nõme. Ja siis ma räägin ka selle häälega, nagu nõme oleks. Ja siis ongi.
Kuigi ma pärast mõtsin, et kui arvestada, kuidas inimesed suudavad kõik kõik maailma asjad endast teha, siis on tõenäoline, et nad mõtlevad, et ma neist mõtlen, et ni nõme. Kuigi tegelt endast ja sellest olukorrast ja oma räbalast karismast. Ja siis nemad vaatavad mind ka nõmedate nägudega, sest ma nendearust mõtsin neist nõme ja mina vaatan, et neil on nõmedad näod ja arvan, et nemad minust ja .

IMG_1439
maantee aurab

Muus plaanis olen hakanud uuesti kiskuma selle elu poole, et mida rohkem teed, seda rohkem asju on vaja kogu aeg teha ja seega seda rohkem edasi lükata ja vältida. Ja seda rohkem mingeid teisi asju saab selle käigus lõpuks tehtud. 
Võtsin näiteks Courserast andmeanalüüsi kursuse, sest iga kord, kui keegi räägib andmed, siis mina teen kuldkala nägu (suu lahti, suu kinni, suu lahti) ja ei mõika sugugi. Ja tahaks ju ometi mõigata. Sugugi. Andmeanalüüs muidugi tähendab R ja R muidugi tähendab uuesti peaaegu et progemist. Õnneks olen ma oma elus natuke matemaatikat ja progemist näinud, seega mitte päris ulme. Tuleb toime.
 Hmm. See lõik pidi tublidus-loetelu tulema, aga mulle ei tule praegu rohkem ühtegi pähe. Ilmselt paras aeg magama minna.

Näe, kuula laulu ka

Comments

  1. Anonymous13:33

    Mmh, ma olen sellises faasis, et pean oma tudengile Ri õpetama aga pigem seda saab nagu õppida ainult ise õppides ja näpuga järge ajades, harjutusi tehes, mitte õpetades ja minu asi võiks olla motivatsiooni pakkuda. Kauge tähtaeg kirvena peakohal pole muidugi mingi motivatsioon ja ikka näen ma seda excelit...

    ReplyDelete
  2. Aga kus on riistapuu?

    ReplyDelete
  3. Ma kuulsin, et Kvissentali linnaossa tuleb üks tänav nimega riistapuu ja itsitasin nagu maiteamis

    ReplyDelete

Post a Comment