su keel on kare me lambaid ei loe

IMG_1504
tõenäoliselt kõige lahedam maja linnas


Sellest, kuidas ma ei tea midagi toiduainete keemiast ja üks tore retsept ka vahele.
Tuterdasin hommikul kodus bussini aega parajaks tehes ja mõtsin, et peaks söötma end. Kuna tuterdamine juba täiesti käigus oli, keeldusin igati poodi minemast. Või pliiti kütmast. Mugisin hoopis eelmisel päeval kokku keeratud datlipalle ja nämm. Need on tegelikult trühvlite alla liigitatavad maiustused, mida on täiesti naeruväärselt lihtne teha ja ei vaja kuumutamist ja maitsevad isegi lastele. JA suudavad samal ajal olla ilma lisatud suhkru jahu koore piima võita. Ma ise ka imestan. Retsepti leidsin siit, aga kuna sealne retsept on ka suht selline juhuslikkust kummardav ja neid palle on päris raske päris vussi ajada, siis teen ka suht suvalt neid. Tunde järgi. Ikka tuleb hea. (Mu õnnetu kannmikser muidugi turtsub iga kord, sest kuivade datlite jahvatamine polevat tema töö.)
Niisiis mugisin neid palle ja mõtsin, et mul pole õrna aimugi, kas ja mitu valku on näiteks datlites või kookoshelvestes. Paki peal pold kirjas ka. Aga kaerahelveste peal küll oli. 14 grammi valku iga saja grammi kohta. Oot mida? Päriselt nii palju? Piimas on kaheksa. Kohvikoores ja sojapiimas on kolm. Mõtlesin, et äkki ma nägin valesti, sest mismõttes nii palju. Äkki oli 1,4 grammi, ma alles ärkasin ka ju. Aga ei. Neliteist grammi valku. Sa vahi raiska. Muidugi kaerahelbed on igasugune süsivesikute pundar ja keegi ei mugi nii palju kaerahelbeid ühe ettevõtmisega sisse, et see piimaga võrreldavgi oleks. Kuid siiski.

Vahel on selliseid filme ja lugusid, kus mingi kummaline perekond kolib väikesesse korralikku linna ja siis nad on seal kummalised ja kõik vaatavad ja imestavad. Ja südamlikkus. Või on võimalusel tropid. Oleneb, mis sorti lugu on.
Ma natuke muigega mõtlen sellest, kui ma võõraste inimeste või koertega kogemata järve ääres vestlusse laskun või kui me oleme raudteejaamas ainsad, kes rongi oodates omavahel vestlevad. Aga üldiselt pigem mitte. Seda mõtlemist ja muigamist siis. Et suurt kära ei tee. 
Ainult kassapidajaid ehmatan korrapäraselt. Tema teeb seal rahulikult, eksole, oma tööd. Piup. Võtab muudkui asju lindi pealt ja. Piup. Piiksutab neid ühekaupa läbi. Piup. Siis asjad saavad piiksutatud, sirutab hajameelselt käe leti peale, kobab seal natuke ja siis midagi sealt leidmata nagu ärkab. Vaatab mulle esimest korda otsa. Säästukaarti ei ole? Ei ole säästukaarti.

IMG_1517
metsas on seened lilledeks läinud juba


Ma loen praegu ühte ilgelt põnevat raamatut, (tegelt pigem just alustasin, umbes neljandiku peal alles) mis on mitte-fiktsiooni kohta on üllatavalt hästi mõnusalt kirjutatud ja räägib praegu sellest, kuidas inimesed on tegelt ühed seksikad loomakesed ikka. Ja et võib-olla need inimesed, kes Darwini eeskujul muudkui jahuvad, et naistele ei meeldigi eriti seks, kui selle eest raha ja ulualust ei pakuta ja mehed tegutsevad ainult selle nimel, et jumala eest mitte teise mehe kutsikaid kasvatada.. et need inimesed võib-olla natuke eksivad. Ja et võib-olla me oleme oluliselt vähem šimpansite moodi ja natuke rohkem nagu bonobod. Kuigi geneetiliselt sama kaugel.
Sest šimpansid on kurjad võõraste suhtes ja paarituvad ainult asja pärast ja üldse peavad end üleval nagu ühed parajad ahvid. Bonobod jällegi on ilged semud, armatsevad parterile silma vaadates ja moodustavad niisugusi suuuri kommuunperekondi, kus polügaamsed aastaringsed seksuaalsuhted grupi liikmete vahel teevad seltsimist just rõõmsamaks ja ilusamaks ja tugevdavad liikmetevahelisi sidemeid. Lisaks kipuvad bonobod oma sotsiaalsuselt sarnanema inim-lastele. Näiteks nad jagavad oma toitu võõraga, kui sellega kaasneb võimalus selle võõraga hängida. Ja neil on täiskasvanud isendite vahel lähedus, mis on midagi peaaegu sõpruse sarnast ja musid ja kallid. Niiet palju igasuguseid ja kohati veits julgeid paralleele ja mõte jookseb.
Loomulikult siis ma pidin selle peale kogu vastava Wikipedia läbi lugema ja siis liiga palju nunnusid videosid vaatama ja mõtlen igasuguseid mõtteid sellest, kuidas me oleme ikka toredad loomakesed küll. Et nii sõbralikud ja nii sotsiaalsed ja naudingule orienteeritud ja üldse peaks igapäevaselt olema rohkem rõõm inimestest ja kehadest ja suhetest. Sest esiteks rõõm üleüldse. Ja sest teiseks võib-olla see on meie ürgne loomus. Olla niisugused kaisu- ja karjaloomad. 
Ja et üldsegi. Miks peaks kõik meie nõmedad omadused olema nimetatud loomalikuks ja head omadused inimlikuks. Võibolla minu suutlikus sõlmida tähendusrikkaid sõprussidemeid teiste naistega on just loomalik. Niisugune ürgne ja kaugele ulatuv. Ja mu armukadedus ja ahnus on minusse kultuuri poolt sisse koolitatud.



Lippasin ükspäev hästi liiga kiiruga kaltsukast läbi ja leidsin endale Spice Girlsi särgi. Otse üheksakümnendatest ja ainult euroga. Üleni rõõm. Kaelaauk oli natuke kitsas, sest see vist on tegelt laste särk, aga mul on käärid kodus olemas.
Kõik üritavad mulle selgeks teha, et RSS on dinosaurustele ja tervenisti mõttetu. Mulle ei mahu üldse pähe, mis elu nad ometigi elavad.
Ma olen täpselt see udupea, et kui mina pean vaatama, mis lapsel kodus teha on, ajan ma päevad ja kuupäevad ja ained ja asjad kergesti sassi. Seoses sellega õppisime üks õhtu mingi asja ära, millel oli nädalane tähtaeg tegelt. Aga see pold üldse raske. Ja seega emadus-uhkeldamine, sest ma olen ilmselt geenius, sest mul on nõnda tark laps.
Trepist alla tulles jääb lagi ühes kohas natuke peale ette. Aitab see, kui tulla alla külg ees ja end pisut kükakile lasta korraks. Või painutada end kehast tagasi nagu limbos. Ja mingid sisemised taskaalu-kere-lihased muudkui kosuvad.

Ma tahan rongis kogu aeg võõrastele inimestel kommentaare teha nende kottide kohta. Et need pingi peal laiutavad. Aga siis ma hoopis kohmitsen seal tuubil täis rongis nende kotisõidutajate kõrval, kuni nad lõpuks oma kotid kokku korjavad. Tõstavad omale sülle ja põssutavad siis terve tee. Tegelt on seal riiulid ka, aga kõik inimesed selleni ilmselt ei küündi.

Comments

  1. Jaa, see maja! Aga tegelikult on tema lähisugulasi siinkandis paar tükki veel. Südamekujuliste aknaluugiaukudega näiteks. Katusenurgad jooksevad kümnes eri suunas. Nagu pöialpoisid oleksid Lumivalgekese tarbeks midagi metsa ehitanud ja siis 100 aastat seda Lumivalgekest oodanud, maja vahepeal suvaliste värvidega üle värvinud, igasugu kummalisi ajutisi üürnikke sisse võtnud...

    ReplyDelete
  2. Anonymous15:53

    Kes julges RSSi kohta halvasti öelda?

    ReplyDelete
  3. RSSi kohta ütlevad halvasti muidugi kõik need trendi- ja tehnikateadlikud noored, kes muu.

    ReplyDelete

Post a Comment