maa tasa

IMG_1627
sinkat vonkat

Ära kunagi mängi äraarvamismänge algklassilastega.
- murca kas sa tead, mis on tartu keskel? 
- ee... raekoja plats? emajõgi? 
- (naerab kõvasti ja kõveras) ei! tartu keskel on r


Ma olen üleni üks-äkiline-taipamine-päevas-naine.
Lükkasin pliidi alla mingeid ajalehti ja seal oli pealkiri, et Ebola levikut toidab aafriklaste hirm haiglate ees. Ja mitte midagi üllatavat. Et kogu aeg ju räägitakse, et sealkandis inimesed ei usalda arste ja haiglaid. Ma juba lapsena lugesin kusagilt, et aidsi levikut on ka raske piirata nendes kantides, kus rahvas on piisavalt umbusklik. Ja näiteks arvab, et kondoomid teevad neid hoopis haigeks. Sesmõttes, et need teadlased on üks kahtlane punt oma kondoomijutuga, parem ikka usaldada oma traditsioone ja lähimat nõid-arsti või mis iganes teine stereotüüpne eelarvamus piirkonna kohta, millest ma midagi ise ei tea. (Jättes täiesti kõrvale, kuidas ajakirjanduses alati räägitakse, nagu Aafrika oleks üks terve suur riik, kus kõik üle terve mandri on üksjaseesama. Aga see on teine teema.)
Igatahes. Selle äkktaipamise juurde. Meil on ju ka nii. Siin Eestis. Iga natukese aja tagant ilmub välja hulk valjuhäälseid inimesi, kes jälle mingil uuel põhjusel ei usalda haiglaid ega arste ega ravimeid ega teadust. Ja eelistab nende asemel kuulata kohalikku võluvat šamaantegelast või lähtuda oma täiesti valdkonnakaugest sisetundest ja põlvkondadekaugustest traditsioonidest. Tegemata seejuures välja vaadeldud sümptomitest ja oletatava ravi tulemustest, sest loogiliste järelduste tegemine on ju mingi teaduse värk ja neid vereimejaid rahaahneid kaabakaid me ei usalda.
Me oleme nagu Aafrika.



Me eriti oma õuepostkasti ei kasutanud, sest nõnda moodsad ja kõik on e ja nii. Kuni ühel päeval selgus, et see on ära varastatud. Postkast siis. Ma isegi ei saa väga pahane olla. See on hämmastav. See oli ligikaudu Maailma Kõige Inetum postkast. Lagunenud ja vana ja kõver ja sellele oli aadress suurelt peale kirjutatud. 
Mida sa teed sellega?  

Ma vahepeal käin mööda maja ringi toast tuppa trepist üles ja alla kööki ja köögist jälle välja mitte selle pärast, et ma oleksin mingi hullult toimekas ja asjalik. Vaid lihtsalt mulle meeldib. Et see on maja ja see on minu ja mul on see ja ma olen selles ja saan igale poole minna ja olla. Natuke katki ja kõver küll ja aiast varastatakse pidevalt asju, sest meil pole veel aukartustäratavat väravat ja täiesti võimalik, et ühes kohas elavad hiired või keski veel. Aga ikkagi nii hea. Olla ja omada.
Ja just. Et sellised vahepeal tulevad küll. Et järsku tuleb niisugune kõikehaarav seletamatu rõõm peale. Või koguni tänu. Mitte see alandlik ma-pole-väärt ah-mis-nüüd-mina tänu. Vaid hoopis selline suur ja vägev nagu ma oleksin just jumalate poolt puudutatud tänu. Olukorra imelisust ja erakordsust tunnustav mittekohustav puhas tänu.
Näiteks me läksime Londonis ühe hiigelsuure maja katuseterrassile, mille ühes otsas oli baar ja teises lihtsalt lageda taeva all kõikide korruste kohal ühe suvalise öö kohta täiesti ilus vaade. Ja mul oli korraks hing kinni kõigest sellest tänutundest. Et mul on selliseid sõpru, kellega Londonisse sõita ja mul on selliseid sõpru, kes mind katustele viivad ja et on olemas London (sest olgem ausad, London iseenesest on üsna väheusutav, see on veits üllatav, et ta tegelt ka on) ja katuseterrasside baarid ja altvalgustatud vanad mõtlematult pirakad katedraalid ja tähniliseks valgustatud ööd ja ööd üldse ja see kõik see kõik.
Või kasvõi see, kuidas ma tookord oma eelnevalt just isediagnoositud pühendumisraskuse ja kiindumuspuudulikkuse juures kolisin hetkegi kahtlemata kokku mehega, keda ma olin tundnud tolleks hetkeks umbes kaks kuud ja nii tore. Et kui lihtsaks ja heaks võivad teinekord asjad osutuda.


Viimasel ajal on see naljakas asi ka. Selle saab ilmselt juba lugeda mu enda mingiks tajukaldeks. Kogu aeg tuleb välja, et mingid ägedad inimesed on minuga ühevanused. Et ka 86 sündinud. Sest näiteks Lykke Li ja Florence Welch ja Stoya ja Olseni kaksikud kuni umbes, vabandageväga, Jenna Marbles. Lisaks leian ma viimastel aastatel endale muudkui (noh, nii umbes kolm-neli tükki olen leidnud) selliseid uusi sõpru, kes on minuga samal aastal sündinud. Et ma pole üleni liiga täpselt omavanustega sõpsid, sest me käisime ühes klassis ja ühised koosoldud lapsepõlved. Vaid sest ma hiljem nad suvalt leidsin täiesti teisi ja kolmandaid teid pidi ja nad juhuslikult on minuga sama aasta. 
Eriti kuna ligi kolmekümneste inimeste puhul 'sama vana' on üldiselt juba plussmiinus kolm kuni viis aastat. Ega me mingid essandikud ei ole. Niiet just. Maru imelik ikka.



IMG_1663
lihtsalt ühed sellised tutt-puud


Aga kustuta hoopis tuli ära. Ei ole vaja nii palju neid lampe põlema. Mis siis et pime on. Ongi pime. Ega me ei hoia oma väikeste lambikestega eemal Pimedust Suurt. Tema on ikka. Praegu ongi pime aeg. Pole mõtet teeselda, et seda pole. Pimedat aega on ka vaja. Et puhata. Kosuda. Natuke sissepoole kaeda. Teha asju oma mõtete ja ideedega ja lasta kätel puhata. Ei ole vaja end ära kurnata kogu selle tehisvalguse ja asisuse ja toimekusega. Aastaringselt ei jõua hoida kogu aeg sedasama töötempot üleval. Vahel peab rahu ka saama. Vahel peab mõtlemiseks ka olema aega. Las olla hämar. 

Comments

  1. Sa oled nii armas.

    ReplyDelete
  2. Selle meditsiiniga on nii, et kui sa oled piisavalt kaua elanud, siis oled ka korduvalt üle elanud teadaandeid, et me tegime kõik valesti, selle haiguse puhul ei tohi üldse nii teha ning just see ravim, millega hiljuti kõiki lapsi tuli määrida, on nüüd kohutavalt mürgine ja keelatud. Siis muutudki umbusklikuks.

    ReplyDelete

Post a Comment