tagumisest vagunist kostab ainult tagumist

IMG_1670
tiisud
need olid ühe vana hooldekoduks ehitatud mõisa juures ja tegid  üleni kiisuvihaselt hrrhrr, kui ma katsuda üritasin


Tahan.
Ma olen paar korda proovinud inimestega seda nippi, et ma keeldun midagi nende heaks tegemast enne, kui nad on lausunud sõnad: 'ma tahan.' Ja me räägime siin lihtsatest asjadest nagu kokkusaamise aeg või pliiatsi ulatamine või muusika vaiksemaks keeramine. (Sesmõttes, et mitte mingid ihad või kirjeldamatud janunemised. Muidugi, tuleb aktuaalseks seal ka.) Ja see on hiiglama tore mäng. Sest inimesed ei saa neid sõnu millegipärast öelda. Mingi tõrge on. Kuigi kõik tahavad. Kogu aeg tahavad. Miljonit asja tahavad tahavad tahavad. Oma enda peas on kõik maru kõvad mehed. Aga kui küsimus on teisele inimesele selle väljendamises, siis käiakse niimoodi külg ees pilk maas seinaääri mööda. "Kas sa palun võiksid... Ma tahaksin... Kui sa saad... Palun, kui sa aega leiad... Mulle meeldiks..."
ja nii edasi
Mitte et ma ootan kõikidest inimestest iga natukese aja tagant seda jagade trampimist ja nõudmiste esitamist. Aga ma tahan, et vähemalt mõni kord inimesed väljendaksid oma tõeliselt tõsiseid arvestamisväärseid soove selgelt ja arusaadavalt. Kui lusika ulatamine on väljendatud sama hädiselt nagu koosoleku edasilükkamine, siis minaeiteaju, kus sa oma piire hoiad või kas neid sul on. Ma ei näe teiste sisse. 
Kellele tundub, et see teema on juba läbi käinud, siis tunne on täiesti täppi. Täpptunne. Umbes aasta tagasi oli sama sõna. Semestrid muudkui tuksuvad, eksole. Igatahes tookord ma võtsin ennast kätte ja hakkasin nende kohtade peal, kus mina ei taha oma soovidest taganeda ja mulle on olukorra tulemus väga oluline, meelega teadlikult ennast jälgides seda jubedat tahan-sõna kasutama. Alguses pidin ebamugavust alla suruma, nüüd tuleb juba loomulikumalt.
 Ma tahan, et te arvutid kinni panete, kui loeng algab.
 Ma tahan, et telekas oleks vaiksemalt.
 Ma tahan (sinuga) kohvile minna.
 Ma ei taha, et sa mu telefoni aku tühjaks mängid. 
Ei saaks öelda, et sellel muutusel mingeid vägevaid kirjeldamatuid efekte mu igapäevaelule on olnud. Võib-olla natuke tasakaalu annab, sest siis peab suhtlustes oma enda kahel (ainult veidi trampival) jalal seisma ja ei saa seinaäärtest kinni rebida ja midagi saavutatud tulemustest kellegi teise süüks panna.

IMG_1621
muumimaja toorik

Mõtle, kui sa peaksid inimeste bioloogiat ja järgnevust seletama mingile inimkaugele teadvusele, kuidas sa seletaksid lapsevankreid.
- Meil on nii, et meie kutsikatele on oluline neid esimestel elukuudel hoida mõne täiskasvanud isendi vahetus läheduses. Noh, et nad elus püsiksid. Ja siis tavaliselt me kanname oma värskeid järglasi endiga kaasas. 
- Oota, aga miks teil siis need suured kohmakad ratastega asjad on?
- Ahneed. Need on selleks, kui keegi peab mõnda väiksemat olevust kaasas kandma, aga ei tahaks selle käigus eriti ebamugavust. Siis keeratakse väike olevus mingi tekstiilist pambu sisse ja asetatakse sellesse rataste ja konstruktsioonidega kasti endast veits eemale ja lükatakse kõndimisel enda ees.


Ma tegin üks öö endale seda nalja, et vahtisin kaheteistkümneni üleval, sest asjad ja toimetused. Siis otsustasin, et on aeg magama minna. Siis avastasin, et kell on juba peaaegu üks ja ma veel sugugi ei läinud magama. Voodisse jõudsin, oli seal külm nii külm, aga kuna kell oli palju, siis ma ei hakanud lõket ka tegema enam. Ja pärast tükk aega kügelemist ja peaaegu üldse mitte magamist oli vaja veel vetsus käia ja siis oli jälle liiga külm ja peab kiiresti ruttu ära magama, pole aega teist tekki otsida.
Äratus oli kell kuus.
Nägin peeglis välja nagu uppund kana.
Rongi peale väntasin, siis pidasin endaga läbirääkimisi. Püüdsin lepitust leida. Sest see pole nii, et mina ja mu keha ja mu aju ja kõik asjad on eraldi asjad. Ja et mõned osad minust saavad mulle endale vastu töötada. Ma olen üks. See pole nii, et mina tahtsin magada, aga mina ei lasknud mul magada. Ja ei ole nii, et mina ärkasin üles, aga mina ei ärganud. Mind ei ole mitu tükki. Ma olen terve. 
Kui ma ei maganud, ju mul pold und vaja. Väsinud inimesed magavad. Mitteväsinud inimesed ei maga. Pole vaja end liiga keerulisemaks mõelda.



IMG_1648
kuused las kuusivad
ülbe mänd männib edasi



Ma alati arvasin, et Inglismaale on hea reisida just selle pärast, et kuna seal on kogu aeg pask ilm, siis pole vahet, mis ajale sa lennupiletid saad. Et neil on umbes nagu meie ilm, aga päris talve pole ja päris suve ka eriti pole ja siuke mõttetu tatine udune sügisilm kogu aeg, vaesekesed.
Ja siis. November. Vaata, mis meil on. Raagus puud ja hall must maa ja värvitu taevas. Tulen Londonis lennuki pealt maha ja mida ma näen - neil on puud lehtes! Mis mõttes? See on ebaõiglane. Sellega ma küll ei arvestanud. Kõikidel puudel on lehed küljes ja mingi kiriku ümber õitsesid roosid. Manchesteris istusid inimesed oma kohvidega muru peal. Öösel tegime bentsuka juures peatuse ja saad sa aru - ööbikud. Novembris. Ma olen üleni solvunud. See pole see, mis mulle lubati.
Solvumine kõrvale, olen ma oma käiguga üleni rahul. See on mingi komponent nendest asjadest, mida ma olen alati tahtnud teha, kui ma suureks saan. Et tuleb mõte ja sõidan nädalavahetuseks kusagile. Sest ma olen suur tüdruk.



Vahel, kui ma oma tööd halvasti teen (või tegelt üldse ükskõik mida halvasti), siis tekib tahtmine panna pea laua peale ja natuke nohiseda. Või keerata ennast umbes mustmiljoni suure teki sisse kohevaks murcatäidisega wrapiks ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.
Lisaks ma avastasin, et mu õpetamine on minuarust halb ainult siis, kui ma ei tule toime mingite mitte-esmaste asjadega. Näiteks motivatsioon või üldine suhtumine õppetöösse. Sest kui õppija ei saa ainesisust aru, olen ma üleni hakkamas ja sugugi ei põrka tagasi. Sest see on väljakutse. Püüan paremini. Annan endast rohkem. Ükspäev ma seletasin ühte mõistet kuus korda järjest. Seletasin esimene kord ära. 'Aa, sain aru. See käib nii.' Ei. Vaata. Las ma räägin uuesti. 'Ahaha, okei. Et siis selle pärast..' No mitte päris. Seletasin uuesti. 'Hmm. Aga see käib siis hoopis niimoodi?' Ee.. ei. Proovime teise nurga alt. Ja nii peaaegu lõputult. Ja jumalast tore oli. See on raske mõiste ja ma olen seda korduvalt varem õpetanud ja ma hoolikalt valisin materjali esitamise järjekorda ja oma sõnakasutust ja lisatud visuaale ja täiega professionaalne asjatundlik elajas.
Aga kui keegi hakkab tunni käiku trollima või rühmatööd saboteerima või heidab lösakile ja väidab, et miski sellest ei oma mõtet ja tähendust ja ta ei viitsi ja üldsegi. Siis ma olen kohe nii löödud, et hakka või tönnima. Kuigi võiks ju ka sama elevuses olla selle väljakutse juures. Võiks ju ka sadat erinevat viisi püüda ja üritada ja suunata ja pingutada ja kogu maailma rõõmsaks ja heaks teha. Aga ei. Kussa sellega. Ma hakkan kohe mõtlema, et ma järelikult olen sitt õpetaja, keda ma petan, ja parem amet maha panna ja kusagile majakavahiks või testijaks minna.

Comments

  1. Lisaks ma avastasin, et mu õpetamine on minuarust halb ainult siis, kui ma ei tule toime mingite mitte-esmaste asjadega. Näiteks motivatsioon või üldine suhtumine õppetöösse. Sest kui õppija ei saa ainesisust aru, olen ma üleni hakkamas ja sugugi ei põrka tagasi.
    /.../
    Aga kui keegi /.../ heidab lösakile ja väidab, et miski sellest ei oma mõtet ja tähendust ja ta ei viitsi ja üldsegi. Siis ma olen kohe nii löödud, et hakka või tönnima.
    /.../
    Ma hakkan kohe mõtlema, et ma järelikult olen sitt õpetaja, keda ma petan, ja parem amet maha panna ja kusagile majakavahiks või testijaks minna.

    Sama seis siin.
    Peaaegu täpipealt, välja arvatud see asi, et ma püüan ja üritan ja mõtlengi sadat erinevat moodi, kuidas kogu maailma rõõmsaks ja heaks teha. Ja unustan selle käigus, et ma ei saa lõpuni teiste inimeste tunnete eest vastutada ja neid rõõmsaks teha ja panna üksteisele meeldima inimesi, kes üksteist mingil põhjusel ei salli.

    Ma ei ole kindel, kas motiveerimispungestamine ongi üldse parem lähenemine.

    *

    Mis puutub "ma tahan" asja, siis mu esimene mõte selle puhul oleks, et inglise tõlkelaen. nad kasutavad seda "want" sõna seal igal pool, nt selles kohas, kus nad mõtlevad, et "on vaja" või "peab" ka.
    "palun", kui seda otsesõnu võtta, on tglt samuti üsna aus väljend: "näed, väljendan täitsa avalikult oma valmisolekut mõjutada sind viisakate vahenditega seda asja tegema". sest seda see ju tähendab, kui pikemalt lahti tõlkida. (kui "viisakate vahenditega" sealt välja jätta, siis tuleks juba öelda "sunnin" või "ähvardan", iseasi, et mõni ütleb "palun" ka siis, kui ta tglt ähvardab).

    a ma olen muidugi lõpmata fastsineeritud sellest, kuidas me saame sõnadega asju teha, millel on sõnade leksikaalse tähendusega väga vähe pistmist. mis paneb kahtlema, kas leksikaalne tähendus on üleüldse keeles mingi keskne ja teistest olulisem tähendus, mida peaks rohkem arvestama kui kõiki neid teisi tähendusi. Praktilise kasutamise mõttes vaevalt.
    (vt kõneaktide teooria, how to do things with words, Austin ja Searle ja kõik see lõbu).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo. Kõik need vaatamiseks loetletud lõbud võtan kohe järjest ette.

      Mulle tuli meelde, kuidas me väiksena pidime terve lastekarjaga tube koristama ja kuidas ma vahel, olles leidnud midagi, mille õiget kohta ma ei teadnud, pistsin selle oma õele pihku. "Võta." Ja ta iga kord võttis mõtlemata vastu. Ainult selleks, et avastada, et nüüd peab tema selle asja ära panema ja nii naljakas.

      Delete
    2. kas mul on õigesti meeles, et sa õpid/õppisid psühhoogiat ka? see keelepragmaatika peaks jah olema keeleteaduse see haru, mis psühholoogiaga hästi haakub.

      Delete
    3. Päriselt psühholoogiat ei õppinud. Lihtsalt ahnitsesin tasuta positsioonil olles EAPsid umbes poolteist moodulit ja vastav kirjandus. Aga haakumised kiidan heaks.
      (Oeh. See pdf, mille ma leidsin, ei ole üldse hästi loetav ja suured võõrad sõnad. Peab vist raamatukokku end vedama..)

      Delete
    4. See Austini tähtis artikkel "Kuidas sõnadega asju teha" ilmus millalgi viimase paari aasta sees eesti keeles Akadeemias ja oli suhtkoht inimese keeles. ma arvan, et selle artikli kerglasel ja lõbusal stiilil oli oma roll, miks see suutis uue distsipliini käima panna.

      Delete
    5. aa ei, ei ole see "how to do things with words". Aga leidsin, et talt on eesti keeli koguni kaks asja ilmunud, vt vikilehelt viiteid.

      Delete
  2. (vt ka kõik need toredad väljendid nagu "kõrval" ja "juures". ega nende asemel midagi täpsemat ei olegi, näh, ei saagi korrektselt ja täpselt rääkida, maailma täpselt väljendada. rääkimine on alati tõlkimine, tõlge on alati mingil määral ebatäpne.)

    ReplyDelete
  3. a mõtlesin veel tahtmise siira väljendamise üle ja mulle tundub, et igasugune verbi kasutamine on juba vahetust tahtmisetundest eemaldumine, oma tahtmisetunde ratsionaalsusest läbirullimine. Ma arvan, et "anna siia!" või "mine ära!" väljendavad tahtmist otseselt kui "ma tahan" - viimasel on lisaks otsesele kõneaktile "püüan panna sind seda asja tegema, mis ma tahan" juures ka see mõte, et "kirjeldan iseennast". mispeale see teine, kellelt ma midagi tahan, võib omakorda hakata tegelema hoopis minu enesekirjelduse adekvaatsuse või valelikkuse vms omadusega, selle asemel, et see asi, mis ma tahan, mulle kätte anda või ära minna.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle tundub, et see 'ma tahan' lausete kasutamine ei olegi niipalju teiste inimeste mõjutamiseks kui just suhtlemiseks. See on niimoodi avatud variantidele ja sealt võib midaiganes välja kooruda. Ja sobib hästi nendesse suhetesse, kus see teine inimene veits natuke hoolib või on pigem liigutatud minu tungidest ja tahetest. Siis see, kui mina ütlen, et ma tahan ja tema selle peale kohe teebki, on tema teod rohkem tema teadlik otsustatud valik.
      Ja mina olen seega vähem süüdi.
      Ja tema on rohkem ise.
      Ja muidugi tulevad lõputud ma tahan - aga mina ei taha - aga mina tahan vaidlused ja siis sealt saab (hea partneri korral) edasi liikuda huvitavamate ja sügavamate teemade peale. Aga miks sa ei taha mulle anda, mida mina tahan? Aga miks ma muudkui tahan sinult asju, mida sina ei taha mulle anda?

      Delete
    2. nojah, mu esimene komm käis jälle selle kohta, et ka "palun" täidab pmst sama rolli - on leksikaalselt võttes samamoodi enesekirjeldus ja jätab samamoodi teisele taganemisruumi. Ainult et see sõna on oma verbitähenduse nii ära kaotanud, et enamasti ei tule meelde.

      ja eks need tingivad kõneviisid jms värk tule sellest, et taganemisruumi veel rohkem jätta. sellise suure ühiskonna värk, kus tuleb paljude poolvõõraste inimestega suhelda ja järelikult on neid taganemisvõimalusi-puhvertsoone-määrdeaineid hästi palju vaja, et üldse kannataks inimestega kohtuda.

      ma just sel põhjusel fännan vanade kultuurriikide sujuvat, voolavat pingutusteta formaalviisakust, et see aitab kõiki neid olukordi üle elada, kus ma pean kuidagi asju ajama või ühes ruumis olema inimestega, kellega ma tegelikult suhelda ei taha. määre vahele ja libiseb nagu õlitatult. vanades kultuuriikides on ammuilma olnud palju inimesi ja keerulised ühiskondlikud suhted ja võõraste inimestega toimetulemise vahendid on seega hästi sissetöötatud (pluss kõik muud inimestega kokkupuutumise etapid, ka pooltuttavatega ja päristuttavatega, kellega juba pärissuheldakse ja määret on vähem vaja); siin Eestis on see (linnaline elustiil) suht uus olukord ja seetõttu tekib palju sundsuhtlust, kus kõik osalised kannatavad (ja sellest tekib palju sõimlemist kasvõi teenindusolukordades). või teiste inimeste olemasolu eitamist (see, kuidas eestlased liftis seisavad ja teesklevad, et neid teisi ei ole üldse siin ja kangelaslikult seda ühte ruutsentimeetrit seina jõllitavad, kus kedagi teist ei ole).

      igal asjal on oma aeg ja koht, tahan ma öelda. oma tunnete väljendamiseks on otsene keelekasutus praktiline, aga on õudselt palju olukordi, kus oleks parem, kui tunnete väljendamise kohustust ei oleks. vbla on see küll mingi ekstra- ja introverdi vahe - et ekstravert võib vabalt iga vastutulijaga suhelda ega kukugi ühe linnaskäigu järel väsimusest surnult pikali. aga introvertidel on oma peiduvõimalusi ikkagi vaja.

      Delete
  4. kuule, ma vist... peaaegu sellest, kuidas tahaks suhelda, aga ei oska, kirjutasin ka http://mahamure.blogspot.com/2014/01/dialoogid.html

    ReplyDelete

Post a Comment