Ma ei tea, kas keegi enam PostSecretit loeb, aga seal ükspäev keegi mainis, et Bob Rossi vaatamine on teda rohkem aidanud kui ükski terapeut või nõustaja. See oli äkki isegi mingi pool aastat tagasi. Siis ma hankisin endale terved hooajad tema maaliõpetusi, paari isegi olen jõudnud vaadata ja saadsaaru - ongi. Lihtsalt. See on nii rahulik ja armastust ja õrna täis, et imelik hakkab.
 |
| helbed pärastlõunapäikeses |
Enamik igapäevaseid mõtteid ja hoiakuid on harjutamise asi. Isegi, kui sul on harjumuseks ennast koledate sõnadega sõimata, kui sa varba ära lööd või suhkrut maha ajad, saad sa ennast ümber harjutada. Et ei sõima. Ja kui sul on seni olnud kogu aeg kombeks teiste inimeste tujutuses või kulmkuortsutustes näha kinnitust tollele pidevalt ligihiilivale kahtlusele, et tegelikult mitte keegi sind päriselt ei armasta (ega hakka ka, et sa teaksid), sa võid harjutada endale teised kombed. Mitte siduda neid asju oma peas niimoodi. Lisaks. Mis mul viimasel ajal harjutuskavas on - enda vastu lahke olemine. Sest see mõtlematu loomulik iseenesest tulev sisekõne tahaks pidevalt noomida või korrale kutsuda või alla suruda või veits võibolla piitsutadagi. Aga ma siin harjutan end ümber. Et olen enda vastu hoopis lahke.
Et mõtlesin siin mingeid patuseid mõtteid ja tundsin mingeid kohatuid tundeid ja tahtsin endale kohe kallale minna: naine, mis sul arus on? Aga siis sain endal sõnasabast kinni ja tegin omale hoopis pai.
Lahke olemine on nagu andestamine enne andestamist. Ja need igasugused inimesed, kes arvavad, et negatiivsetest mõtetest hakkavadki sulle vähid sisse kasvama ja universumi huumorimeel on just nii terav, et sa saad endale kaela täpselt selle pasa, mille kaelasaamisest sa mõnikord paha tujuga oled kõnelenud... kuhu ma pidin jõudmagi.. ahjaa. Need inimesed, kes selliseid asju jutustavad, ütlevad alati, et kui sa otsast hakkad inimestele andestama, siis alati alusta neist, kellele on kõige raskem andestada. Näiteks sa ise. Niiet see lahkuse teema on tollele andestamisele nagu eeltöö.
Niiet isegi kui universumil on jumala poogen (Jumala poogen) minu väljaöeldud sõnadest ja vähk tegelikult tuleb kiiritatud toitudest. Isegi, kui mõtte jõuga enda tervendamise kuulutamine on otsapidi kuritegelik nõrgamõistuslike eksitamine. Isegi siis. Ma arvan, et enda vastu lahke olemine on ikkagi hea harjumus.
Lahke olemise teine mõte käis üldsegi inimestevahelise pihta. See on võib-olla mingi pikema ja keerulisema arutelu avamäng.
Ma olen mitu korda kohanud inimesi, kellel on tõrge teistelt inimestel abi ja asjade vastu võtmisel. Näiteks nad ei saa rahulikult olla, kui natuke võõras inimene neile tahab lõunat välja teha. Ja nad ei lase end tasuta kohtadesse sõidutada. Ja nad ei kujuta ette, et paluksid elamisse tulnud töömehelt mingit lisa-liigutust, kui ta seal juba on ja on selline abivalmis ja lahke. Ja ma ei suuda seda tõrget endale pähe mahutada. Kuigi teiste inimeste nägemuste endale arusaadavaks tegemine on mu põhihobi. Kuidas sa ei lase ennast aidata? Kuidas sa keeldud teiste inimeste lahkusest ja teenetest ja miks miks miks peab sind hakkama painama see väljatehtud jook või ootamatu teene.
Selle teine ots on muidugi seal, et kui ma tulen sinult teenet paluma, siis ma mõnes mõttes surun su nurka ja sul ei ole mingit teist valikut, kui minu heaks seda asja ära teha. Teoreetiliselt. Ma olen kuulnud, et juhtub inimestega selliseid asju. Ja siis mõnes mõttes on teenete ja abi palumine nagu agressioon? Niiet võib-olla, kui eeldada, et inimesed on abi palumise ees täiesti abitud, siis ehk otsapidi on küll raske teistelt asju vastu võtta. Kuigi see jätab ikkagi segaseks need juhud, kus sa pole midagi palunud, sulle pakutakse ja sa ikkagi ei võta, sest ni imelik.
Sama teema mingi, maiteamitmes arutelupunkt - ma olen hädaorg. Inimesed moodustavad nagu mingi maastiku. On need, kes aitavad ja need, keda aidatakse. Suured ja vägevad, väiksed ja väetid. Ja ma avastasin (ja olen korduvalt varem avastanud), et inimesed väga sageli aitavad mind. Isegi, kui ma neilt seda ei palu. Isegi siis, kui ma abi ei vaja või pole isegi alustanud vihjamistki. (Kuigi, eksole, ma teinekord vihjan ka.) Ma lihtsalt saan läbi aegade hästi palju sageli erinevate inimeste poolt aidatud ja päästetud ja hoitud. Aga minult ei paluta abi. Ma pole oma sõpruskonnas kellegi ressurss. Ma ei ole see asi, millele sa toetud, kui tuge on vaja. Ma olen häda org.
 |
| jõe ääres oli mitmes kohas nii eramaa et vähe pole |
See peaaegu ainus ingliskeelne blogi, mida ma pidevalt loen ja jälgida jõuan, rääkis just ükspäev ühest naisautorist, kellest mina jälle midagi kuulnud pold. Noh tegin end siis kurssi ja hankisin mõned ta raamatud ja näiteks see lennuhirmu raamat oli küll kohe umbes kümnendal leheküljel nii naljakas ja tore, et ma täiesti kuuldavalt siin öösel omaette itsidada turtsusin.
Ahjaa, õigus. Ma pidin ju kõigile õpetama, kuidas tegelt ahjukartuleid tehakse. Kartulitega on üldse see keeruline lugu, et kusagilt on külge õpitud komme neid mitte armastada. Ma arvan, et see tuleb esiteks sellest, et keegi neid ei mõista. Kartuleid siis. Ja sellest ka, et nad muudkui on igal pool. Nagu sisse piiranud meid ja kohustuslikuks tehtud. Mulle näiteks tavalised keedukartulid üldse ei maitse. Seda enam on mul kohe rõõm, kui ma teinekord jälle mõne kartulitoidu ära õpin. Pealegi on kartulitoidud üldiselt liiga lihtsad, et keegi neid kunagi ei õpeta. Kogu aeg peab ise nuputama nagu maiteamis.
Niisiis. Nõndaks. Ahjukartulite retsept.
Ahjaa, õigus. Ma pidin ju kõigile õpetama, kuidas tegelt ahjukartuleid tehakse. Kartulitega on üldse see keeruline lugu, et kusagilt on külge õpitud komme neid mitte armastada. Ma arvan, et see tuleb esiteks sellest, et keegi neid ei mõista. Kartuleid siis. Ja sellest ka, et nad muudkui on igal pool. Nagu sisse piiranud meid ja kohustuslikuks tehtud. Mulle näiteks tavalised keedukartulid üldse ei maitse. Seda enam on mul kohe rõõm, kui ma teinekord jälle mõne kartulitoidu ära õpin. Pealegi on kartulitoidud üldiselt liiga lihtsad, et keegi neid kunagi ei õpeta. Kogu aeg peab ise nuputama nagu maiteamis.
Niisiis. Nõndaks. Ahjukartulite retsept.
- Ära kartuleid koori. Pese puhtaks, kratsi kärnad maha ja ongi olemas. Koorimine on vussidele. Koore all on tähtsad vitamiinid ja pole kellelgi aega end vaevata mingite koorimiste ja nugade ja lisaprügi ja muu taolisega.
- Lõika kartulid sektoriteks. Mulle meeldib nii, et kartul pooleks ja siis mõlemad pooled näiteks kolmeks. Väiksemad kartulid siis pooleks ja pooleks. Varaseid kartuleid ma tavaliselt ei lõigugi, nad on selleks liiga numsikud.
- Aja potis vesi kõvasti keema. Ära soola pane. Kõvasti keevasse vette kukuta kartulid. Nii umbes viieks minutiks. Või kolmeks. Et mitte kartulid keema, vaid lihtsalt natuke ehmuma. Mul tavaliselt lõpetab vesi nende kartulite kohtamise peale kohe keemise ära, sis ma hoian kartuleid vees, kuni uuesti keema tõuseb või mõni kord minuti veel.
- Kalla need paar minutit keenud kartulid sõelale. Mul on selline suur metallist makaronisõel, aga eks ilmselt võib vee ära valada ka kaane vahelt ja edasi potis toimetada.
- Rapsuta kartulite peale toiduõli. Julgelt ja häbenemata. Raputa koputa hüpita kartuleid sõela peal, et õli igale poole saaks.
- Puista õlised kartulid ahjuplaadile laiali ja lase neil umbes 200-kraadises ahjus vahtida, kuni nad pealt pruunikaks hakkavad minema. Võid surkida ja segada neid ka vahepeal. Võid kuivatet maitserohelist või küüslauku või peekoniribu peale puistata, kui sul selliseid leidub. Või võid, mmm... Eks sa ise vaata, onju.
- Pane tähele, et siiamaani ei ole kartulitele soola antud. Ja see on üks võtmenõksudest muarust. Sool pidavat neid takistama normaalselt areneda.
- Kui kartul on pruun särisev söögi näoga juba, siis alles võta julge näpuots (või lusika ots) soola ja puista see kartulitele peale. Kuna nad on kenasti pealt õlised ja märjad, sis see sool jääb neile külge pidama ja läheb sulama küll. Et ära muretse.
- Ja ongi. Ahjukartul.
 |
| tüümianiga |
A kas sa tahtsid mingit aastalõpu kokkuvõtukat ka vä? Sa oled vist uus siinkandis. Siit blogist ei saa päevakajalisi teemasid. Hea, kui aastaajale vastavaid piltegi antakse.
Imeilus lumehelbepilt ja põnev kartuliretsept.
ReplyDeleteSellest teenete mittevastuvõtmise teemast. Kopin siia paar lõiku ühest Eesti Looduse jutust (http://www.eestiloodus.ee/artikkel4589_4560.html):
Kuidas vadavilbaste hierarhia paika pannakse? Võiks arvata, et tugevamad selgitab välja võitlus, kuid tegelikult võitlevad rühmakaaslased omavahel äärmiselt harva. Vastupidi, linnu väärtust tõestab kaaslastele just ennastsalgav käitumine. Vaid kõige tugevam lind suudab pidada pikemaid valvekordi kui teised, anda suure osa kogutud toidust ära rühmakaaslastele ja poegadele ning tõtata appi, kui kaaslane on hädas kiskjaga. Kui isetu käitumine näitab ära, milline lind on teisest tugevam, ei ole vajagi raisata jõudu ja tervist võitluste peale.
Tipus püsida pole lihtne. Kõige tähtsam vadavilbas peab järjekindlalt hoolitsema selle eest, et teised ikka tema ülemvõimu tunnistaksid. Ta ei tohi teistel lasta liiga kaua valves olla – eriti tähelepanelik tuleb olla siis, kui valves on tähtsuselt teine isaslind, kes on ju tema põhikonkurent! Esilind peab tooma poegadele kõige rohkem toitu. Mitte kunagi ei tohi ta vastu võtta toidupalukest mõnelt alamal astmel olevalt linnult: nii näitaks ta oma nõrkust. Seda ei taha tegelikult näidata mitte ükski lind, seetõttu püütakse sageli toidupalukesega lähenevast „ülemusest” pigem kõrvale hiilida. Kui see ei õnnestu, tuleb pakutud almus alandlikult ja tänulikult vastu võtta.
Kui aga alamal astmel olev lind julgeb toidupalukest pakkuda endast kõrgemal positsioonil olevale, on pahandus suur. Teadlased on kirjeldanud juhtumit, kus üks emaslind pakkus toitu endast ülemale emasele. Tähtsam emaslind sattus tõelisse raevu, haaras toidupala ja toppis selle almusetoojale endale kurku. Seejärel peksis ta tiibade ja nokaga kingitoojat, kuni see hädaga põgenes. Niipalju siis altruismist ja lahkusest. Alamalt kingitust vastu võttes kaotaks lind oma positsiooni ning võimaluse liikuda hierarhias ülespoole, ihaldatud juhtpositsioonile, kus on võimalik saavutada suurim elueesmärk – saada järglasi.
Lahedad linnud tõesti. Sellist teiste aitamist ja üheskoos elamisel mitte isekas olemist on teistel sotsiaalsetel loomakestel ka ju. Näiteks need samused bonobod, kelle kohta ma liiga kallutatud allikatest liiga palju lugenud olen viimaselajal. Kuigi neil ei seletata seda üldiselt võimusuhetega, vaid lihtsalt kena nunnu pereliige olemisega. (Pere - selline suur vägev polügaamne kommuunielu.) Ja sest evolutsioon. Väiksed pehmed loomad püsivad liigina paremini elus, kui nad kokku hoiavad.
DeleteNende asjade inimestele üldistamine on eraldi lugu. Et mulle üleni meeldiks. Aga see pole vist väga täpne ega teaduslik ja on veits nagu romantilis-naiivne.
Õigus, ei tohi mudugi niisama lambist üldistada. Aga altruismi on kvaliteedisignaalina tõlgendatud ka muudel liikidel kui noodsamad linnud. Pered on hoopis omaette küsimus. Pereliikme aitamisega aitad oma geene ka.
Delete*tuleb targutama* Seoses lahkuse vastuvõtmisega. Üht-teist seletab mu arust Browni ja Levinsoni viisakusteooria, kus põhitrall käib "näo" ümber. Inimene eeldab, et teised austavad ta nägu, üritab ka ise teiste nägu mitte riivata ja kui miski "nägu" ohustab, siis püüab seda "päästa" ja viisakus on püüd ka teise nägu päästa. Ja näol on kaks poolt: „negatiivne nägu“ tahab olla iseseisev, vaba tegutsema ega taha teistele alluda, „positiivne nägu“ tahab olla omaksvõetud, meeldida, tunda grupikuuluvust ja tunnetada, et tema vajadusi jagavad ka teised. Ma muidu ei targutaks siin, aga meisterdasin just hiljaaegu ühe nigela esseekese sellest, kuidas sõltumatus ja teenete küsimine ja tegemine selle valguses paistavad; minu arust see seletab üht-teist Su küsimuse juures. Mõned inimesed tahavad hirmsasti oma negatiivset nägu hoida ja olla hästi kole sõltumatud – nii et teenetebalansis ei tohi olla midagi üle ega puudu, mis võiks jätta võlatunde. Wikipedia ka viitab, et kuulaja negatiivset nägu võivad ohustada teenepakkumised ("pressure has been put on the hearer to accept or reject the act and possibly incur a debt") ja kõneleja nägu võib ohustada teene vastuvõtmine ja isegi tänu avaldamine ("the speaker is succumbing to the power of the hearer"). See teenetetegemise ja negatiivse/positiivse näo tähtsuse osakaal on küllap ka kultuuriti erinev, eestlased panevat üldise arvamuse kohaselt pigem negatiivse näo kaitsmisele rõhku, aga stereotüübid on muidugi stereotüübid. Ja kas on ikka tarvis asju alati niimoodi võimusuhete kaudu tõlgendada, on eraldi küsimus.
ReplyDelete(Ükskord Sa kirjutasid sellest ka, kuidas Sulle ei meeldi igasugu kaudsed vihjed ja Sa tahad, et inimesed ütleksid: "Ma tahan"; ma arvan, et see käib sinnasamasse näoviisakuse-lahtrisse/sahtlisse/riiulisse. Et mitte tekitada teisel olukorda, kus ta peab kas nõustuma või keeldumisega oma nägu kahjustama, väljendatakse palvet nii, et, noh, ei väljendatagi otseselt, või vähemalt võimaldatakse äraütlemist ja sõnastusega peaaegu eeldatakse, et vastus on eitav ("Ega sa ei saaks...") – "negatiivne" viisakus. Otsene käsk on paljudes olukordades suhteliselt plahvatusohtlik värk. Teine variant on rõhuda positiivsele näole, rõhutada ühtekuuluvust, eeldada nõustumist jne.)
Mhmh. Ma kahtlustasin küll, et sel on mingi pistmine maine ja mulje ja nende samuste nägudega. Nüüd järgmine küsimus on, miks kõik inimesed seda nii ei koge. Sest kõik inimesed ei hakka rabelema, kui sa neile pool oma hommikusöögist ära annad.
DeleteEt kas see on personaalne elukogemus või kultuur üldse. Või just see, et kas võim on tähtis tõlgendusriist või mitte. Või üks kord vastanäppe saamine?
Vahel inimesed on mulle väitnud, et nad ei saa asju vastu võtta, sest nad on alati pidanud ise hakkama saama, sest nad on vaesest kohast pärit ja ise ennast tubliks töötanud. Ja need inimesed tavaliselt ei ole eriti huvitatud ka teistele tasuta asjade tegemisest. Ma olen alati näinud selles mingit kadedus-uhkust ja mitte püüdlust teise nägu päästa.
Samas on terve posu inimesi, kes kasvasid vaeses ja on üleni lahked ja ennastsalgavad.
Tjah, vaevalt et siin mingi üheainsa otsese põhjuse saab üldse leida. Igatahes on see jah pigem oma kui teise näo hoidmine - et jumala eest võlgu ei jääks, et ei tekiks olukorda, kus justkui PEAB midagi teisele tegema, sest teine on sulle teinud. Aga teisalt ma ütleks, et minu kogemuse kohaselt võib teeneid vastu võtmast tõrkuv inimene olla omalt poolt ka peaaegu meeleheitlikult abivalmis. Võib-olla on seal taga mingi väärtusetusetunne, millest omakorda tekib võlatunne, mis saabki nagu uueks nulltasemeks.
DeleteMul isiklikult on ausalt öeldes enamasti üsna raske teeneid vastu võtta, aga mõnikord kipun neid ise tegema lausa kompulsiivselt (äkki isegi pealetükkivalt). (Ja selliseid inimesi on teisi ka.) Ma ei *taha* eriti sellistes vahetustehingutes mõelda, aga vahel on küll tagantjärele tunne, et ma lihtsalt ei tahtnud ennast mõne inimesega kuidagi kohustuvalt siduda (mis sest, et teine ei pruukinud üldse mingit vastuteenet oodata). Või siis teinekord jälle on selline tunne, et ma olen mõnele teisele võlgu ainult selle eest, et ta suvatseb minuga vestelda ja kuidas ma suudan talle üldse võrdväärselt tasuda ja oeh (kuigi see on pigem selline õnnis imestus vist). Ma viimasel ajal üritan oma sõltumatusetarvet natuke taltsamaks silitada ja mitte üle mõelda. Aga kesse nende komplekside juuri välja kaevata jaksab.
P.S. haa, ma leidsin tollest Rossi juutuubilingist edasi hargnedes SELLE: https://www.youtube.com/watch?v=27Sl5rrIr-g
ReplyDeleteja see on hüpnotiseeriv. Happy little clouds. Tänan.