Saturday, December 13, 2014

tuut tuut

IMG_1651
fotosüüdistus ajast, kui meile veel natuke päikest anti ja nii

Osa sellest igapäevasest hoiatamata ligi hiilivast kurbusest on üksilduse kurbus. Ja vähemalt pool tollest varem vesteldud kohalolu küsimusest läheb temaga samasse teemasse sisse. See, kuidas sa saad olla inimeste hulgas ja end lõpmata üksi tunda. Sest nad on kõik oma mõtete ja olekuga kusagil mujal. Või kuidagi... ei tunne sind ära. Tead küll, mitte see asine äratundmine, et nad ei mäleta su nime või koosveedetud aega. Vaid nad ei Tunne sind. Või ei Näe. Mingis suuremas mõttes. Selles hing ja isiksus ja see, kes sa tegelikult oled mõttes. Seesama äratundmine, millest Amanda Palmer räägib, kui ta räägib... oma tööst, põmst. Ja see teisele inimesele koondatud tähelepanu, millest Nicole Daedone räägib üldsegi tegelikult seksist kõneledes. Et tahaks inimestega ühendust saada. Tahaks olla ära tuntud. Ja kui õudne see on, kui teinekord ka parima tahtmise juures ei saa mitte kedagi nagu kätte. Kuigi inimesed muudkui on su ümber ja sõkuvad su varvastel ja nügivad su kohvi maha ja karjuvad su kõrva ääres.
Lisaks on tähelepanuväärne see sama tung tõeliselt ja intensiivselt ära tuntud saada ja koos ühes hetkes olemist kogeda kõige lähedasemate inimestega ja selle kogemuse jõulisus on mõnes mõttes nauditav kasvõi mingis mitteheas hetkes. Ja et miks me vahel tüli norima peame. 

Või näiteks tead seda, kui võtmed või telefon ära kaob ja otsid ja otsid ja siis järsku tekib see seletamatu hirm, et äkki ma ei leiagi üles. Mitte kunagi enam. Et on-gi kadunud. Mis siis, et varem olen alati leidnud. Äkki seekord ei leia ja ongi kõik. Läinud. Ilma.
Et kui jälle on üks nendest päevadest või minutitest, kus tundub, et üldse kellegagi ei saa mingit tähendusrikast kontakti loodud ja siis äkitselt hiilib selja tagant ligi seesamune: mõtle, kui sa ei saa enam kunagi kedagi kuulda ega end kellelegi kuuldavaks teha; mõtle, kui sa oledki nüüdsest alates igavesti üksi. Mis siis, et siiamaani on alati üle läinud ja ikka on lõpuks keegi leidunud. Mõtle, kui sa seekord enam ei pääse. Et nüüd oledki. Üksi.
Või, maitea, kasvõi see


Ja siis loomulikult, tasakaalus nagu ma olen, mõtlen ma kohe ülejärgmisel päeval sellest, kuidas me nii üleni hästi kontakti saame. Peaagu telepaatia. Nagu see, kuidas keerad raado nuppu ja üldse ei vaatagi sageduste skaalale peale vaid kuulad tähelepanelikult ja krutid täpselt end mingi jaama peenele haprale sagedusele ja jääd sinna kuulama. Või mitte.
Näiteks ükspäev me seisime kellegagi kõrvuti ja talle tuli meelde, et ma tegin ühte asja valesti, aga ta ei tohtinud seda tol hetkel öelda. Sest seal oli veel inimesi ja see oli meil omavaheline. Aga ma tundsin, et talle tuli meelde. Isegi mitte pilgust, ma vaatasin tol hetkel hoopis mujale. Lihtsalt kuidagi sain millegi järgi aru, et ta teab.
Näiteks ükskord ärkasime kellegi teisega koos üles, tema läks teise tuppa korraks ja mina riietusin. Kui ta tagasi tuli ja läbi toa minu juurde kõndides mulle naeratas, tabas mind korraks ootamatult mingi ängistav mõte temaga seoses. See oli ainult hetkeks. Ma isegi ei tahtnud seda mõelda, see lihtsalt libises kiiresti vilksamisi mööda. Ma isegi omaarust ei teinud ise selle mõtte mingit liigutust või nägu. Ja ta nägi selle ikkagi ära. Küsis kohe: "Mis just juhtus?"
Või see, kuidas me saame vaikides istuda ja mõni kord on see lihtsalt vaikus, aga mõni teine kord on see see vaikus, mis otsib sõnu.


-That’s not gonna be easy. He’s a hunter. 
-You call it a dude?


IMG_1739
uljad kurvid

Käisin kõrtsis. Üks mees tuli mulle ütlema, et mu dekoltee on väga vapper? julge? (kuidas brave selles kontekstis üldse tõlkub?) Igatahes kuna ta jäi nagu vastust või reaktsooni ootama, uurisin, mida ta sellega mõtleb. Sest kamm oon. Mismõttes julge dekoltee. Mis pistmist on sellel julgusega? Ta ütles, et julge dekoltee all mõtles ta (ilmSelgelt) seda, et ta ju näeb praegu kõike, mida ta tahab. (Tsekib korraks, nibu ei paista. Ja oota, kuidas me üldse sellisel teemal oleme.) Hmm. Minuarust sa küll ei näe praegu kõike. Näen küll, kinnitab ta mulle. Nojah. Pidin talle õiguse jätma. Minajueitea, mida ta soovib.
Kõrtsi-inimeste loomaaed on kirju.



Terve aasta pärast esimest korda oma tudiseva jala autokooli tõstmist olen ma jätkuvalt lubadeta. Aga see-eest olen ma vahepeal jälle end nõndapalju kokku võtnud, et käin korrapäraselt tundides ja eelmine tund tegin ainult kolm sellist viga, mille eest eksamil läbi kukutatakse. Mitte kolm tükki minutis, nagu mu tavaline on. Igatahes mul on suhteliselt positiivne varsti-hakkab-saama olla ja ma mõtsin, et praegu on parim aeg loetleda üles kõiki neid asju, mis mind autojuhtide juures närvi ajab. Et kunagi, kui ma ise olen autojuht, saaksin siia tagasi tulla ja endale meelde tuletada, kuidas mitte lollakas olla. Sest ma usun, et nii, nagu mina suudan roolis juhtimisseadmetega väga ametis olles ära unustada liikluseeskirja, suudavad kogenud autojuhid roolis olles ära unustada, et nad ei ole tegelt lollakad. Et nad tahtmatult. Et ma nagu natuke mõistan.
  1. Ära pargi kõnniteele. Isegi mitte korraks. Isegi mitte ohutuled vilkumas ja uksed lahti niimoodi pooles vinnas, koerad ja lapsed autos röökimas. Vähe sellest, et see ajab inimesi närvi. Kõnniteele pargitud autost on väga raske mööduda ilma seda kriimustamata. Niiet igasugused jalgratturid ja lapsevankrid ja ogalised punkarid teevad selle auto hästi kiiresti hästi kriimuliseks. Kogematagi.
  2. Ära sõiduta oma last autoga rahvarohkesse kohta (kooli, teatrisse, ujulasse) viies teda otse ukse ette või väravasse. Pane ta maha järgmisel tänavanurgal või mingis normaalses parklas. Kõnni temaga kaasa, kui ta üksi ei oska. See miljontuhat lapsevanemat kõik korraga oma uhkete kaarikutega uhkelt otse ukse ees oma pudinate ohutust ja õigel ajal jõudmist tagamas on lihtsalt kõige lollakam asi maailmas. Pealegi, see tekitab nende uste ette just täpselt vastupidise olukorra - kellelgi ei ole seal tunglemises ohutu ja vähemalt pooled hilinevad selle pärast. Tegelikult ei ole hilinemist olemas. Hilinemine on väljamõeldis. Mingi väljamõeldise pärast oma autoga väikeste ruttavate laste hulka sõita on lihtsalt sadistlik.
  3. Ära mitte kunagi kunagi kihuta Karlovas. Või mis iganes teises linnajaos, kus on kiirusepiirang ja inimesed kakerdavad keset sõiduteed kogu aeg. Jalgrataste ja väikeste laste ja väikeste lastega jalgratastel või kelkudel ja koerte ja perekondade ja nööriga järelveetavate mänguautodega. Tänavate peal ja ristmikel ja kurvide taga ja. Isegi, kui see on inimtühi kummituslinn paduöösel vastu jaanilaupäeva. Inimesed kakerdavad keset sõiduteed kogu aeg. Karlovas on see mõnes mõttes jalakäijate koht. Ja mitte-lollakas autojuht sõidab seal tasa tasa ettevaatlikult kohalikke kombeid austades nagu üleliigne pattu teinud kutsumata külaline. Kes haiseb naljakalt.
  4. Ära jäta seisva auto mootorit käima. See hais. Oo, see seisva auto heitgaaside hais on lihtsalt õudne. Sul ei hakka selle natukese ootamise jooksul külm. Su auto ei ole vana-vanaisa mosse, mis peab enne sõitmahakkamist pool tundi soojenema. Pane auto käima ja sõida minema. Või tee ümber pargitud auto kükke või väike jalutuskäik pargis, kui ootama pead. Aga ära mürgita süütuid möödakäijaid ja kohalikke kortereid oma ärahellitatud taguotsa soojashoidmise nimel.
  5. Ära lehvita hääletajatele. Võta nad peale või sõida rahulikult mööda. Mis kuradi lehvitamine? Mis kasu sellest on? Kelleks sa end õige pead?



Tegin vahepeal väikese tiiru internetist põnevamaid naislauljaid otsides ja näiteks siuke:

3 comments:

  1. Nodsu ja Tuuli(?) - kommenteerige uuesti, olge musid. Mu armastusväärne telefon oma südamlike ebatäpsustega lasi mul publish nupust mööda klikkida ja pistis teie kommentaarid nahka. :(

    ReplyDelete
  2. Jälle täpselt minu mõtted, mida ma muidugi iial kirja panna ei viitsi. :) Olen viimasel ajal üldse väga harv blogipidaja, aga nii tore, et Sina kirjutad, sest nõnda on kohe, mida lugeda ja mille üle mõelda.

    ReplyDelete
  3. Mu kunagine kommentaar oli peamiselt sellest, et on olemas ka sellist tülinorimist, mis on mõnes mõttes kontakti vältimine. "mõnes mõttes", sest mingi kontakt tüli käigus tekib, aga sellega asendatakse kõiki muid võimalikke kontaktimooduseid, sest inimene ei ole neid teisi harjutanud ja asendab seega need kõik tülinorimisega. kuigi noritav oleks iseenesest valmis ka nendeks muudeks kontaktideks ja ausalt öeldes eelistaks neid. omal nahal olen kogenud muidugi, alguses on ehk isegi huvitav, et ooh, kui intensiivne suhe. aga pika peale tüütab ära ja paneb eemale tõmbuma - et mis mõttes sa hakkad rääkima, mitut moodi ma sinu arust nõme olen ja kuidas ma valesti elan, kui sa tahad hoopis kallistada? ma ei taha kogu aeg kuulda, kuidas ma nõme olen ja sulle lõpuks suure vihaga kätega kallale tulla ja/või nõusid puruks loopida, võiks selle asemel kohe kallistada. parem hoian eemale ja suhtlen nendega, kellega saab ka muud teed pidi ühendust.

    tülinorimine kui mugavustsoon, ühel juhul oli selle taga vist "mul kui mehel ei sobi õrnemaid tundeid näidata", teisel juhul "füüsilist kontakti tahta on patune ja paha, aga kui see tuleb sel moel, et teine tuleb mulle kallale, siis pole minu süü ja kõik on OK".

    teine asi oli see, et mind hääletajana ei häiri eriti see lehvitamine - võib isegi lohutav olla, kui mul on tulnud tunne, et äkki ma olen nähtamatu, kui kõik kalanäoga mööda sõidavad.

    a muu autojutuga olen väga nõus.

    ReplyDelete