Bring peace to my black and empty heart

 Onju, kui sul on kaks last, siis sa armastad neid mõlemat ühepalju enamvähem. Erinevatel põhjustel ja erineval moel, aga kui see oleks kuidagi mõõdetav, siis umbes sama palju. Ja kui sa peaksid kolmanda ka saama (jumalteabmiks), siis sa oled täiesti kindel, et sa armastaksid teda ka.

 Eksole ju, osa nendest tuhandetest põhjustest, miks sa oma õdede-vendadega toda lähedust ja kokkukuuluvustunnet koged, on seotud teie vanematega. Või enamasti emaga. Mitte ainult ühine lapsepõlv. Vaid ühine lapsevanem, kes teid seob ja kellega te mõlemad seotud olete. Armastuse või ühise solvumise või läbisegi mitme asja abil.

 Ja mäletad seda, kui me kõik olime pisikesed plikad ja saime täiega ühtekad olla ühe ja sama bäkstriit boi kõvera naerulohus muige pärast endil hingi ja häält valusaks kiljudes. Sest onju ju. Sa ju tunned ka seda, mida mina tunnen.

Sest armastus on see, mis meid ühendab. Ükskõik, kas see on vastastikune või ühine jagatud armastus kellegi kolmanda vastu.

Niiet ideeliselt peaks olema ka too romantiline armukolmnurk hoopis üks täiega tore koht kus olla. Nii palju armastust ühes kohas koos ja kõik on omavahel ühendatud ja seotud. 
Ja induktsiooniga hulknurkadeni välja.

Lihtsalt Aa mõis udu sees kössitamas

Alati, kui inimesed kaeblevad, kui raske neil on laste kasvatamise ja nende eest holitsemisega, tahaksin ma salaja taustal natuke silmi pööritada. Sest vähemalt pool inimeste lapsekasvatushämmingutest ja -halast tuleneb sellest, kuidas nad ise oma elu on korraldanud. Kui kõrged standardid neil on puhtusele, õigel ajal saabumisele ja korrale. Kui pikalt nad ette planeerivad ja kui naiivsed heausklikud nad raatsivad olla. Ja kui palju nende lapsed on ära hellitatud. Sest laste ärahellitamine on käkitegu.  Ja enamasti terve hulga neid häda ja viletsust, mis lapsevanem olemisega kaasneb, ennetab ise natuke vähem põdemine ja laste suhtes natuke nõudlikum olemine. Või isekam hoolimatum mõrd. Kuigasiganes seda nimetada.
Noh ja siis me jõuame sinna, kuidas minul on lõpmata kopp ees koolist ja ma ei jõua ära oodata, et koolivaheaeg hakkaks. Ilmselgelt sest ma olen liiga kõrgete standarditega ja laps ka ärahellitatud sinna otsa. Sest koolis käiv laps on kohati juba nagu teine täiskohaga töö. Või siis tehniliselt kolmas. Sest mul on töö ja siis mul on laps ja siis mul on lapse kool. Kehalise riided ja kehalise siseriided ja kehalise õueriided ja jalanõud ja sisejalanõud ja suusatamise riided ja neetud voolimissavi või vesivärvid, mida on tarvis korra õppeaastas puhtalt selleks, et märkust saaks kirjutada. Ja õpikud ja nende neetud ümbrispaberid ja see varajane ärkamine ja enne normaalset hommikuaega kohtadesse kiirustamine ja kodused ülesanded ja too neetud Stuudium ja kus üldse müüakse halli plastiliini ja oehhhh. Lapse kasvatamine ja hooldamine on jumalast lihtne, kui ma ei pea vastama mingi hulga kaugete seletamatute asjapulkade reeglitele. Ja mina veel arvasin, et lasteaialastega oli raske. 
Ja ma tean, ma tean. See oleks kuusteist korda kergem, kui mul oleks esiteks suva. Teiseks - laps paremini välja õpetatud. Käigu ise koolis, pidagu ise asju meeles, tulgu ise toime, oma asi.

"I gave you all the freedom you wanted." 

"That's a contradiction in terms. A person's not free if their freedom has to be 'given.' Who are you to 'give' me freedom?"

 Erica Jong - Fear of Flying

Ma mõtlesin natuke sellest ka, kuidas enda avastamine või tundma õppimine on veits kahepoolne. Et ühelt poolt ma huviga vaatan, mis inimene ma olen ja mudin ja painutan seda soovitud suundades. Või teen endale tagantjärele pai või noomituse. Aga teiselt poolt. Teiselt poolt ma pean tegelema ka selle naisega, kes ma olen. Need on nagu eraldi loomad. See inimene, kes ma olen ja see naine. Selle inimese avastamine on juba enamvähem käpas. Aga see, mis naine ma olen, koorub hoopis aeglasemalt ja põnevamalt välja. Ja ma ei mõtle siin, et mis naine ma oma mehele olen ja kuidas mu perenaiseoskused ja sõnakuulelikkus. Vaid see eraldiseisev iseenda omaette naine. Võib-olla seal natuke on see osa, mis naine ma (oma) mehele olen. Aga seal on kõik need teised osad ka - milline armuke, ema, sõbranna, tütar, õde, partner ma olen ja mida mu keha, seksuaalsus, terve mõistus, emotsioonid, hormoonid, enesekuvand ja, maitea, karvkate teevad. 
Ja siis ma mõtlen, et mehed ju ei pea eraldi käsitlema enda inimeseks olemist meheks olemisest. Ja et kas see on selle pärast, et inimene ongi vaikimisi mees ja mõnes mõttes mingit ulmejuttu mingist topelt-rollist ei teki. Või selle pärast, et mehed on sellised stabiilsed rahulikud loomakesed, kelle sooidentiteet ja -rollid ei ole miski väärt avastusmaastik. Seksistlik tõbras, nagu ma olen, võin ma selliseid asju omaette mõtiskleda oma kõigileloetavas blogis.
Ja üldsegi - äkki see on kõik puhtalt ühiskonna ja selle segaste ootuste ja väärtuste süü, et ma siin pean enda naiseks olemise üle imestama. 

jäin autos magama ja maanteeäärses bensiinijaamas ärgates tervitas mind nägemuslik kompositsioon

Kui inimesed, kellel on suur mitmekülgne garderoob, seisavad sageli oma kapi ees ja väidavad, et neil ei ole midagi selge panna ja inimesed, kellel on suur kollektsioon mänge, on pidevalt kimbatuses, et pole midagi mängida, siis on igati loogika, et inimene, kellel on põhjalik laiahaardeline baarikapp, seisab selle ees üleni nõutud, sest mitte midagi pole juua.

---

Mul on viimasel ajal nii juhe, et millest mul see blogi nüüd koosnema pidigi ja misasja täpselt. Eriti kuna FB muudkui käib mind noomimas ja tuletab mulle meelde, täpselt kui palju inimesi täpselt kui kaua pole minust midagi kuulnud. Aga mida rohkem ma mõtlen, mida ma kirjutada tahan, seda vähem tahan ma kirjutada. Hakka või soovisaateid väljakuulutama.

Õu õu, kas sa näiteks teadsid, et Klassikaraadios on soovisaated? Tervelt kaks tundi pühapäevahommikuti. Inimesed muudkui helistavad raadiosse ja mainivad, et vot, just niisugune Brahmsi tuju on või et jube ammu pole ju tolle ooperi toda aariat kuulnud.
Maailmade sees on maailmad, saadsaaru.