"How do you feel about pepperoni?"

Ma lugesin kusagilt mingit artiklit mingi kooli või õpetaja või algatuse kohta, kus seksuaalkasvatuse tundide esimene reegel on: võib küll naerda. Ja ma olin üleni vaimustuses. Sest nii tore on, kui sa oled üleni piinlik poolteismeline ja üleni piinlikult naerad asjade peale ja siis keegi ütleb, et see ongi natuke naljakas. Naera terviseks. 

Höh. Terviseks.
Ja samas tegelt üldse võiks olla okei igasugustel teemadel muuhulgas naerda ka. Isegi pärast teismelisust. 

Sest näiteks minu vastava teema koolitunnid olid nii piinlikud, et tagantjärgi tahaks pigem nutta. Kuigi eks me ka naersime. Piinlikult ja kohmetunult. "Loetle rühmatööna katkestatud suguühte plussid ja miinused." Millest me räägime. Mis tund see selline üldse on. Istud seksuaalõpetuse tunnis ja tundub, et isegi see õpetaja pole seda asja ise tegelt proovinudki.

A samas, see kahtlus haarab ka matemaatika või programmeerimise tundides. Niiet... (Mitte et huvitav, kas matemaatikaõpetaja on seksi proovinud. Vaid matemaatikat, ma ikka mõtsin.)

veits härm

Enda vigade ja puudujääkide fetišeerimine on mu põhiteema. Koolitan endalt seda jooksvalt küljest ära ka. Sest muidu ma hakkaksin neid asju võimendama ja läheb käest ära. Aga ikka teinekord hakkan endale ette kujutama, et kindlasti pooled mu tuttavad mõtlevad, et see Murca ongi just selle pärast maru vahva plika, et ta nii kiiresti ja mõtlematult räägib ja millised lõbusad halvasti ajastatud naljad tal on. Ja mõtlen, et kuidas ma olen õudselt diip ja müsteerius, sest ma vahepeal ei tea päris täpselt, mida ma tunnen - kindlasti kõik näevad selles märki värvikast sisemaalimast ja tohutust hinge sügavusest. Just. Et üldse pole raske ennast lumehelbekeseks mõelda.
Nüüd ükspäev tuli meelde, et õigejah, mul pole juba terve aasta ühtegi migreeni olnud, sest ma sain ennast ära remonditud. Ja tundsin endalegi üllatuseks kuidagi korraks kurba. Et nüüd ma oleksin nagu vähem äge või silmapaistev või kadedusttekitavalt keerukas-huvitav. Et olen hoopis tavaline. Sest mul ei ole enam migreene. Väga imelik mõte. Aga see oli aint korraks. Sest mulle tuli uuesti meelde, täpselt kui nõmedad need migreenid olid. Noh ja see väike asi, et arvatavasti tegelt ei ole migreeniga naine kuidagi vastupandamatum lahedam kui migreenita naine. Samas minesatea.


Võimalik, et ma olen liiga palju lugenud seda raamatut sõbralike ahvikeste ja alternatiivsete peremudelite kohta, aga mul on üha süvenev tunne, et ei ole normaalne üksinda lapsi kasvatada. Isegi kahekesi on veits veider. Lapsel peaks olema hästi palju vanemaid ja hooldajaid ja pereliikmeid ja laiendatud pereliikmeid ja suguvõsa ja sõprus- ja kogukond. 
Esiteks üksi ei jõua seda jama teha. Lastega on ilgelt palju igasugust askeldamist ja kantseldamist ja toimetamisi ja tööd. Üksinda ainuisikuliselt kõige selle korraldamine ja selle eest vastutamine on lihtsalt liiga palju. Tundub lõpmata jabur oodata, et mingid noored inimesed (või reeglina mingi noor naine) nii vastutusrikka keerulise töömahuka ülesandega üksinda toime tuleb ja sinna juurde lolliks ei lähe. Ja isegi, kui läheb lolliks - ega see ei aitaks. Hoopis koos ja ühendatud jõududega ja kambakesti tuleks noid asju ette võtta. 
Teiseks peaksid minuarust lapsed oma elus kohtama suurt hulka erinevaid inimesi ja suhteid ja maailmu. Ja tundub kuidagi mõistlik, et nad kohtavad neid varajasest noorusest peale. Et pärast ei peaks ümber koolitama ja suurest peast mingeid imelikke üllatusi saama. Tead algusest peale, et vahel inimesed magavad päeval või on hommikuti pahurad või teevad rumalaid nalju ja mõnele ei meeldi, kui tema kohvipausi ajal tema otsas turnitakse ja teinekord on mõnel mitu isa või mitte ühtegi ja maiteagi, miks ma seda nimekirja nii pikaks ajan. Saad aru küll. Üldsegi kogu maailma värvikirevus ja mitmekesisus ja -palgelisus, ma mõtlen.
Aga põhiliselt ei tohiks lapsi üksi kasvatada ikka selle pärast, et koos on lihtsam.
Või siis ma lihtsalt idealiseerin nostalgitsen mingeid oma nooruse aegu, kus mu laps oli väike ja meil kõigil olid väiksed lapsed ja siis me muudkui käisime mänguväljakutel ja üksteisel külas ja ühised väljasõidud ja sünnipäevad ja lapsehoiud ja imeline segadus ja möll.

tühja sest ümbritsevast askelusest - päike!

See tasakaalupaanika. Või võib-olla põhimõtteline elustiililine rahulolematu rahulolematuse tarvis.
Kui on pikalt rutiin ja üksluisus, siis on mul varsti igasugune äng ja meeleheide. Umbes sarnane selle ängi ja meeleheitega, mis on siis, kui ühtegi rutiini pole ja päevad on üks tohuvabohu ja süsteemilagedus ja ootamatuste ettearvamatuste ebakorrapärane jadataoline toode.
Kui ma olen suhtes kellegagi, kes tahab mind kõvasti kõvasti kinni hoida ja mitte kunagi minna lasta, olen ma üleni ärahirmutatud ja visklen rabelen küünistan ahmin õhku nagu kinnipüütud kassipoeg või paadipõhja heidetud kala, et vabaks ja iseseisvaks saada. Kuhu sa trügid, lase mul olla. Kui ma olen paari heitnud kellegagi, kes laseb mul vaba ja ise ja omaette olla, olen ma üsna pea kõikvõimalik püüdlus end temasse uputada ja lõpuni kaduma minna ja pean igapäevaselt suruma alla tahtmist tal õlgadest haarata ja raputada: armasta mind!
Ma tunnen alati natuke mingit häirivat kõhedust, kui ruumid mu ümber on hästi korras puhtad läikivad siledad, pinnad tühjad ja sahtlid organiseeritud ja esemed täisnurga all ja hunnikud, kui üldse, rangelt kasvavas järjekorras kenasti siledalt volditult viisakalt laotult. Umbes nagu see häiriv kõhedus, kui igal pool on räpp ja praht ja korralagedus ja hunnikud hunnikute otsas hunnikus ja misasjad kõik seal kapi taga veel võivad leiduda ja kurat seda teab, mis eesmärki või hämaraid plaane kõik need kotid ja nood kastid ja tolle diivani alt turritav pusa veel hauvad. Brr.
Teen endale iga päev värsketest koostisosadest puhast kaunist kodutoitu ja siis ükspäev on jalad mind viinud burksi järele. Söödan ennast iga päev kolm korda päevas ja ikka piisavalt vett ja tasakaalustatult  ja läbimõeldult ja tervislik. Ja siis ükspäev avastan kell üheksa õhtul, et ma olen terve päeva püsti püsinud kooreste magusate kohvide ja liköörikommide peal ja parim mõte on kohe praegu hakata kartuliputru vorstikastmega endale valmistama ja end vahetult enne magamaheitmist seaks süüa.
Nagu ma suudan suure füüsilise läheduse vajadusega inimesega elades endal kiiresti frigiidsuse diagnoosida ja vastupidise inimesega olles tunnen, et ma suren varsti puudutuse nälga.

Mis? See on täiega eksisteeriv nälg. Inimesed surevad sellesse kogu aeg. 
Nagu kärbsed.

päikesed lähvadki ju metsa taha looja

Tagasi ühiskonna ja selle inimeste üle imestamisele. 
Kõigepealt on see TED video, mis mulle lõpmata meeldis ja natuke seotud selle esimese teemaga täna siin. Ja ma hakkasin mõtlema.
Esiteks sellest, et võibolla oleks tõesti maailmas vähem arusaamatusi teemal, kas teadvuseta tüdrukutega seksimine on tegelt okei või tegelt mitte ja et kas süütud inimesed on natuke nagu naeruväärsed ja misiganes teine tobe eelarvamus või topeltstandard, kui me kasutaksime mingeid teisi metafoore. Kui saaks kuidagi maagiliselt ära pühkida kõik need võitmise ja saamise ja andmise ja skoorimise ja luku-võtme metafoorid. Kas siis oleks nõusoleku ja keeldumise ja muuga oluliselt vähem hämmingut ja oluliselt rohkem rõõmu. 
Ja üldsegi - kui suur vägi on metafooridel? Ja kui palju süüd neil seega olla võib.