Tuesday, February 17, 2015

longing for your poison

IMG_2102
päikseline veranda ja pitsid


Pesin hommikul nõusid. Lasin mõtte uitama ja nagu ikka sellistel puhkudel, lendas üks märg ja libe tass käest ära suure kolksuga teiste nõude pihta. Vaatasin, et kõik jäid terveks. Pärast selgus, et ühel tassil on ikka servast killud väljas. Kohe mitu tillukest kildu puudu ja serv selline sakiline ja terav. Missealikka, peseme puhtaks ja vaatame siis edasi. Ja nagu ikka sellistel puhkudel, lõikasin tassi terava servaga endal peaaegu pöidla küljest. Vasaku käega plaastri kleepimine on tore hommikune nuputamisharjutus. Teatavasti, kui sul on töökäsi katki, siis see tähendab, et sa oled kakelnud. Ja kui sul on teine käsi katki, tähendab see tööõnnetust, sest tööriist on reeglina selles paremas käes.
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas siin on mingi vägisi laiendatud analoogia ka kusagilt võtta. Et kui sa kellegi ära lõhud, siis ära imesta, kui ta sulle varsti haiget hakkab tegema.

Kuigi tegelikult ei tohiks üldse inimestest rääkida nagu asjadest veel vähem öelda nende kohta katkised või lõhutud.



CNV000010
surnuaia kaev ja järvelt ligi hiiliv külm udu
sellest süngemaks vist on raske minna



- Ma ei tea, kas me käisime seal eelmine või üle-eelmine suvi.
- Mitu suve meil juba olnud on?
- Üks kindlasti. Seda ühte ma mäletan.


Millalgi põhikoolis lugesime mingi kirjaniku elulugu ja ühes kohas oli eraldi natuke juttu tema märkmikest, mida ta elu jooksul oli pidanud ja mis olid kuidagi loomingu või pärandi mõttes tähtsad. Ja nendes märkmikes oli olnud nii juttude-raamatute mustandeid kui igapäevasündmusi kui dialooge. Mäletan, kuidas mina oma pisikese põhikoolivanuse peakesega mõtlesin, et mis imelik inimene see on, kes dialooge üles kirjutab. Sellised asjad ei jää ju kellelegi meeldegi.


Pakkisin endale õhtuseks linna litutama minekuks punaseruudulisi põlvikuid kotti ja mõtlesin kõikidest nendest tüdrukutest, kes kõikidel nendel pidudel on alati üle kogu pleissi oma silmapaistvalt tähelepanu väärivalt vähese investeeringuga sellesse ettevõtmisse. "Ega ma eriti tegelikult ei plaaninudki tulla ja ma kauaks ei jää, vist lähen kohe edasi ka ja ma pole vahepeal jõudnud koju riideid vahetamagi ja ah seevõi see on mul juba ammu, võibolla ma tegelt ei tulegi või kui tulen siis tulen veits hiljem, mul on vist mingi teine asi ka samal õhtul ja ega me päriselt siin ei tantsigi, sest see muusika, see pole ikka päris see, me natuke õõtsume ja lollitame siin niisama ha ha, mingi tantsima küll ei hakkaks ju, rohkem võtab nagu joogid kaasa ja ajab tantsupõrandal juttu, lihtsalt ei viitsinud enam istuda ja varsti peaks minema hakkama ka, mul on see teine asi ka ju ja ma tegelt alguses ei pidanudki siia tulema, mõtlesin, et vaatan lihtsalt korraks ja üldse ma olen vist väsinud ka juba..."


IMG_2085
tähendab. me ükspäev lihtsalt käisime metsas ja avastasime, et mõned puud lõhnavad  jumalikult


Vahepeal ma satun internetti niimoodi ära, et muudkui võtan järgmise raja ja mingi teise särava objekti suunas ja suvalised uitmõtted ja lahtised seosed, niiet on hea, et internetist saab välja iga kell kust iganes otseteed pidi. Sest kui ma peaksin tagasi minema tuldud teed pidi, siis ma arvatavasti eksleksin siiamaani. Sest mina ei tea, kustkaudu mis loogikaga kuidas ometi.
Näiteks ükspäev ma viisin ennast natuke veel rohkem kurssi huvilisväljamõeldiste (fanfiction) imelise maailmaga. Ja oh kui tore. Siis mingi teine päev ma lugesin, päriselt lugesin thinspo blogisid. Teadküll, need mis sind inspireerivad ennast näljutama, et ilus habras tilluke skelett olla. Ja minuarust väga huvitav. Just see, kuidas lihtne väike asi - mitte söömine - on muudetud nii mõtestatuks ja keerukaks ja üksikasjalikuks peeneks praktikaks. Jätame kõrvale need õpetused, kuidas varjata oma vanemate ja sõprade eest, et sa pole viimased paar kuud midagi eriti suhu pistnud. Võtame näiteks enesdistsipliini või mõttejõuga enda kontrollimise teemad. Näiteks mõtle järele, mida see küpsis täpselt lahendama peaks? Miks sul on seda küpsist nii hädasti vaja? Mida sa tegelikult tahad? Või mõtle sellest, kui palju enesekindlama ja tugevamana sa ennast tunned, kui sa suudad oma impulsse kontrollida ja mitte teha asju, mida sa väga väga väga tahad. Kas ei ole mitte vägev tunne omada iseenda üle võimu?
. Enne kui keegi kisa tõstab. Ma ei mõtle, et noored inimesed peaksid end salamisi surnuks näljutama enne täisealiseks saamist. Ma mõtlen, et seal on mingi huvitav mõtestatus, mis on veidi üllatav. Ja et osa nendest mõtetest tegelikult ongi (võib-olla mingitel teistel teemadel) väärt mõtted.


Samas muidugi. Ma ehmutan end viimastel päevadel üldse igasuguste üldiselt mittetunnustatud inimõigusi ja normaalsete intelligentsete inimeste ideedele vastukäivate mõttekäikudega.
Näiteks võib-olla osa naisi tahavadki üksikemad olla? Ah? Mis? Sest pole nagu meestest eriti kasu olnud ja mees peaaegu ei puutu asjassegi. On naine ja tema lapsed ja selline ongi. Ja sundida siduda selle imelise täiusliku komplektiga mingit õnnetut asjassepuutumatut töllakat, kes ei taha raha anda ega (selle) perekonnaga end vaevata... milleks?
Näiteks võib-olla sa avastadki oma erutavat eelistust  paarissuhtes (või voodis) see alistuja olla just läbi halvasti asetatud sinu soove ignova võimusuhte. Ja alles pärast, kui sa oled suur ja tugev tüdruk, saad sa paremini täpsemalt aru, mis sulle meeldib või ei meeldi ja mis sind kütab või jahutab ja sätid sisse oma enda punase toa ja turvasõnad ja kõik see. Ja usaldusväärse partneri, kellele sa tead täpselt öelda, mida sinuga teha, et sul hiigla tore oleks. Aga alguses sa ju ei tea, mis sind tiksuma paneb. Sest (naise) seksuaalsus on müstika.
Näiteks võib-olla inimestele, keda on lapsepõlves siit-sealt katsutud ilma, et nad ise oleksid aru saanud, mis sünnib, ei peaks ütlema, et neid on seega ju väärkoheldud ja nad on lõhutud ja ärakasutatud ja vajavad abi ja teraapiat ja kaastunnet. Sest kellele teeb head teada saada, et mingil segasel ammusel juba poolest saadik ununenud asjal on hoopis kole hirmus kahjulik õudne tõlgendus.


Ma mõtlen veel, et tänasega saavad need rohkem kui miinus kümme päevad läbi ja tulevad sulailmad. Ja et arvatavasti enam nii külmaks ei lähegi. Et võib küll veel natuke külmaks minna, aga kes siis enam veebruari teises pooles üle kümne külma annab. Niiet mõnes mõttes võib-olla et oligi ära. Selle talve viimane tõsisem külm. Nüüd hakkabki saama.

2 comments:

  1. Kui need inimesed selle sama mõttepotentsiaali suunaksid millessegi muusse kui enesenäljutamisse, võiksid nad mägesid liigutada. Ja see on huvitav, et nad ei taha. Et nad jäävad kinni sellesse kesta, millesse me juhuslikult sündinud oleme. Sest me saame aru, et see kest on nii juhuslik, aga ikkagi on see ju NII oma ja see on parematel päevadel nii mõnus ja kehvematel päevadel sugugi mitte koostööaldis ja ajab vihaseks.

    Ja tsst. Veebruari "viimases kolmandikus".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlesin ka, et need peavad olema ju üsna heade eeldustega heas keskkonnas kasvavad noored, kes sellise mõtte peale tulevad, et lõpetaks söömise ära. Kehvemates oludes rohkem mõtled, et tahaks süüa midagi. Ja see natuke seletab, miks nad selle nii keeruliseks ja sügavamõtteliseks on ajada suutnud - targad tüdrukud tegelt.

      Delete