Tuesday, March 17, 2015

I told you I was gonna lose you to the blue

CNV000041
väikse ülesäriga päiksepaiste-paadike


Selles raamatus, mis ma just enne lugesin, oli üks selline koht, kus minategelane oli mingi hullu dilemma ees, et ta pidi kahe mehe vahel justkui valima (aga õnneks mitte nii lihtsustatud dilemma - rohkem nagu valima, mis dilemma tal on, kas kahe mehe vahel või mehe ja mittemehe vahel või selle mehe ja mittemehe vahel või teise või kas üks neist tähendaks üleüldse valikut tema enda ja mitte-enda või millegi muu vahel...). Hmm. Igatahes. Mingis vaidluses või püüdluses end seletada, kasutas ta ühe argumendina: "Aga tema armastab mind." Ja vestluspartner naeris ta sellepeale üleni välja: "Miks see üldse oluline on?" Ja minuarust ka. Mida sul on hakata peale teadmisega, et keegi teine sind armastab? Mis osas see kellegi väärtust tõstab? Kuidas saavad kellegi teise tunded või seisundid, isegi, kui need on sinu suhtes, olla sinu otsuste ja valikute ajendiks või põhjuseks või määrajaks?
Tuli mulle meelde, kui üks tädi püüdis mulle just selgitada mingi Türgi(?) seebika kohta, kes keda armastab ja kuidas see seal sarjas väljendub (sellised imelikud kurvad mõtlikud pilgud) ja kuidas need armastused ja nende suunad sarja sündmuste käiku mõjutab. Mis oli temast kena. Mulle seda keerukat maailma natuke avada. 
Tegelt mu esimene mõte ei olnud too samunegi raamatunaise dilemma. Mu esimene mõte oli hakata mõnitama neid lollakad sarjainimesi, kelle jaoks armastus on selline kahe asendiga lüliti. Armastab. Ei armasta. Armastab. Ja et ah kui primitiivne asjade käsitlus, issver. Kuigi samas ka arusaadav, sest seebikas on lihtne kergesti jälgitav lugu ja sul on vaja teada lihtsalt teatud lülitite asendit, et inimeste ja nende askelustega kaasa elada. Ja osata ennustada kellegi motiive või teguviise. Või saada tegude või sõnade üle üllatunuks. Peab loogiline olema.
Mis omakorda viib mind mingi kolmanda teemani, kus ma mingi teine päev pidin ise kellelegi end seletama. Või rohkem nagu mingit ammust loenguskuuldud tarka endale tagasi meelde tooma. Vaata. Neil sotsiaalteadlastel on tarvis inimeste kalduvuste ja tendentside ja omaduste kohta teada praktiliselt täpselt nii palju, et osata inimeste käitumist ennustada. Suva, mida su hing sees teeb või kui sädelev su vaim on või kas su mehelik energia on just teisipäeviti iseäranis blokeeritud. Kui miski su vaadeldavas käitumises või väljendatud mõtetes ennustab suhteliselt tugevalt, et sa hakkad homnepäev inimesi kägistama või kassitoitu ostma või broneerima üheotsa lennupileteid Kagu-Aasiasse, siis see on oluline ja väärtuslik ja kasutatav info. 
Ja jutuks oli see üldse tolles teises (või kolmandas?) teemas, kus kõikide nende tendentside ja omaduste ja kalduvuste kohta on vaja sõnu. Noh, et neist rääkida ja neid lahti mõtestada ja kokku gruperida ja üldse. Ja kuigi need sõnad natuke tunduvad nagu sildistamine ja kasti paigutamine ja ära määramine (ni õudne, onju), on need tegelikult hullult palju abiks. Sest siis me saame kellegi käitumise ennustamisest rääkida ja selle kohta infot vahetada ja olla selle teadmise läbi paremad või edukamad või misiganes meie motiiv on.
Et kui ma ütlen, et see tüüp on psühhopaat, siis sa võib-olla ei palu tal oma uut kutsikat hoida ja näiteks kui sa tead, et sel lapsel su rühmas on tähelepanuga raskusi, siis sa ei hakka endal juukseid katkuma ja endal tuhka pähe raputama, kui ta veits hajevil paistab ja kohe teemasse sisse ei ela. Sest sa tead, mida oodata.

Kas psühhopaat on üldsegi mingi ametlik korrektne termin?

Ja et seega siit edasi tagasi ringratast uuesti tollesamusegi armastuse juurde tulles. Kui suures ulatuses ja kui täpselt ennustab kellegi käitumist teadmine, et ta sind armastab. Mida praktilist sa selle infoga peale hakkad? Kas sul on kõrvuti filmi vaadates, autoga sõites, lapsi kasvatades kuidagi teine (parem/halvem/kindlam) sellest infost lähtudes? Kas seda saaks asendada lojaalsusega?
(Kohatu kõrvalepõige nendesse perenaise leksikonidesse, mis õpetavad, millist koostisosa toidus võib millise teisega asendada, et sama hea toit tuleks ja kas peaks olema inimsuhete jaoks ka selline. 
Armastus - võib küpsetistes asendada lojaalsuse ja mitte-sitapea-olemisega. Füüsiline truudus - võib asendada inetu näolapi või piirangutega riietusele.)


Ma olen täna kõik sulud.

CNV000007
surnuaiapink hoiab hinge kinni


Mina ja mu lõputu vajadus sisendi järele. Me käisime linnas ja korraks oli niisugune niisama vahtimine ja ma niisama vahtisin tühjusse ja paistsin vist pigem suht apaatne ja tüdind, et keegi tuli uurima, kas ma olen juba väsinud. Ma ei ole otseselt väsinud. Kui ümbritsev vähegi põnevamaks vahelduvamaks muutub, ärkan ma kohe uuesti üles ja olen igati ärkvel. "Aha! Ekstravert." 
Ma ise kujutan seda nii ette, et teistel inimestel on peas miljontuhat värvikirevat kaasahaaravat maailma, millesse nad saavad iga kell ära eksida ja seal lõputult ringi hullata ja nipõnev ni põnev. Mul ei ole. Kui mu väikesele ilusale peakesele midagi piisavalt käntsakat järada ei anta ja ümberringi on ainult vaikus ja tühjus või nürid rutiinsed tegevused, hakkab ta iseennast nahka pistma. Näiteks hakkavad laulud või rütmilised mõtted peas ketrama või ma hakkan endaga rääkima või ma hakkan endale endaga rääkimisest laule laulma. Või lülitub mõistus üldse välja. Näiteks ma saan peaaegu täiesti igasugusel hetkel päevast magama jääda. Lihtsalt igavusest. Vahel olen ma mõelnud, et peaks rohkem laulusõnu endale selgeks õppima, et oleks kohe mingi laul omastkäest (peast) võtta, kui parajasti on mingi selline imelik ilma muusikata köök või auto. Sest millestki konkreetsest kinnihaaramine hoiab järje peal. Et päris minema ei rullu.
Selles mõttes on rahulike vaiksete mõtlike inimestega hängimine paras (mõtte)jõuharjutus minu jaoks. Sest ma saan aru küll, et ei pea kogu aeg jutuvada käima. Ja kui ma natuke oma peas ringi kaevan, leian ma endale ka mingi asja, mille kallal oma pead murda ja end oma enda mõtiskluste kütkes hoida. Aga kui ma olen natuke aega juba pead murdnud, pean ma ikkagi saama sellest rääkida. Või kirjutada. Või kedagi küsitleda. Sest muidu ei loe. Muidu on kogu mõtisklemisevaev ilmaasjata.
Ja kõik need tühja peaga ringivahtimise ja hingamise harjutused edenevad nii aeglaselt ja ma olen lissalt kogu kärsitus ja kannatamatus.


Ma tahaks sulle laulu anda, aga ma pole väga silmapaistvaid avastusi viimaselajal teinud. Niiet mõnes mõttes näiteks, kui sa pahaks ei pane, võib-olla see laul ja selle mingi (tehtud) iseäralikkus.
Ma üldiselt olen endaga üleni rahul, et ma enamvähem uue muusikaga suhestuda suudan ja sellele pihta saan. Sest 28 on täiega see vanus, kus ajast maha jäämise pärast muret tundma hakata.

6 comments:

  1. "Psühhopaatiline isiksus" on küll käibel, aga RHK järgi peaks korrektne diagnoosinimetus olema "düssotsiaalne isiksus" (http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F6.htm#F60.2 Düssotsiaalne isiksus). Omast kogemusest võin kinnitada, et sellisega suhtes olemine on... traumeeriv. Eriti kuna tegu oli ülimalt osava manipulaatoriga, kes leidis üles kõik nupud, millele vajutamine minu puhul toimis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need päris korrektsed terminid on nii võikalt kiretud alati.

      Ja et see on natuke isegi naljakas, kuidas mõni teine kord on inimene, kes on sinu isikule nii palju keskendunud tähelepanelik, et teab täpselt, kus su nupud kõik on ja oskab neid vajutada, üleni imeline asi. Kui see on üleni imeline inimene. Ja siis on need teised inimesed ja neile huvipakkuvad nupud.

      Huvitav, kas see on kaks nupustikku, kus ühed on need, mida psühhopaat vajutab ja teised on need, mida üks imeline jalustrabaja vajutab. Või on nupud ühedsamad, oleneb lihtsalt, kuidas/millal vajutada. Või oleneb vajutajast.

      Delete
    2. Oleneb eesmärgist, ma arvan. Eks see nupustik ole vast pigem üks suur komplekt erinevate oktaavidega ja psühhopaat kasutab osavalt neid kõiki.

      Ega ma siis ainult hirmust selle inimesega koos ei olnud - ta oskas suurepäraselt teha ka nii, et kõik oli väga ilus. Probleem oligi selles, et polnud mingit vahet, kas igasugused nupuvajutused toimusid reaalsete tunnete või kalkulatsiooni alusel. Lahku minnes ütles ta mulle tuima rahuga, et "ma pole sind enam väga ammu armastanud", aga minu jaoks tuli see täieliku välguna selgest taevast, kuna ta oli kõik see aeg jätkanud käitumist, mis tema arvates on omale suhtes olevale inimesele, sest see oli tema jaoks parajasti mugav.

      See on üks igavesti pikk ja keeruline teema ja tõenäoliselt ei oska ma seda kõike lühidalt ja täpselt edasi anda, aga ta suutis musta valgeks rääkida ning valetada viimse hetkeni nii, et silm ka ei pilkunud - isegi siis, kui mul tõendid näpu vahel olid. Oi kui palju kordi ma kuulsin, et ma näen tonte seal, kus neid pole ja kujutan endale asju ette. Ja iialgi ei olnud süüdi ta ise: "Kui sa mind närvi ei ajaks, siis ma ei peaks sinu peale karjuma!" Või siis näiteks kui ta oli millegagi vahele jäänud, mis mulle väga haiget tegi: "Oleks ma vaid teadnud, et nad nii halvad sõbrad on ja kõik edasi latravad!!!"

      Aga kui kõik oli hästi, oli kõik Väga Hästi ning ta suutis mind uskuma panna, et keegi teine ei saa kunagi olla minu jaoks Nii Hea Kui Tema. Tüüpiline vaimse vägivalla muster :) Õõva tekitab asjaolu, et ma ei olnud absoluutselt võimeline eristama, kas tegu oli ehtsate tunnetega (sest vähemalt alguses olid need kindlasti olemas) või näitlemisega.

      Muide, ta otsis mu hiljaaegu FB-s üles. Palju aastaid oli rahu ja vaikus... Tema pole oma taktikat muutnud, aga mina olen vahepeal oluliselt targemaks saanud ja oli lausa hea meel tõdeda, et visaku tüüp vestluses oma konkse ja kidasid minu suunas nii palju kui sisse mahub, mulle need enam külge ei hakka :)

      Delete
  2. ja see psühhopaadinäide seletab natuke ka seda, miks on oluline, et partner natukenegi armastaks - selles elementaarses inimliku hoolimise mõttes, mis tähendab, et ta ei võta oma paarilist nagu tööriista hoopis muude eesmärkide saavutamiseks või tsirkuselooma, keda naljapärast läbi rõnga hüppama panna.

    ma tean küll omast kogemusest - mitte küll päris psühhopaatide, vaid lihtsalt katkiste või agressiivsete inimestega - et ka manipuleeriva partneriga võib suhe midagi pakkuda, kui endal on partneri vastu suured tunded ja parajasti ongi kõige tähtsam neid suuri tundeid tunda, mitte kindlustunne, et teine minuga sihilikult halvasti ei käitu. aga isegi sel juhul oleks parem vedamine, kui suurte tunnete ärataja oleks ise minu vastu toredam ja ei hakkaks mind halvasti kohtlema lihtsalt selle väikese asja pärast, et ma olen suurte tunnete tundmise nimel valmis end halvasti kohelda laskma. ühesõnaga, ceteris paribus on armastav partner etem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga inimesed ju armastavad erinevalt. Mõni armastab niimoodi õrnalt ja healt. Mõni armastab niimoodi ahnelt ja isekalt. Mõni armastab samal ajal umbes sama palju ennast. Ja mõni oskab nii armastada, et kuna ta ennast veits jälestab, siis on tema armastus ka natuke jäle ja hirmuäratav.
      Armastav partner on etem, kui me lepime kokku, et 'armastus' on just see ilus hea puhas isetu tingimusteta õrnus.

      Delete
    2. sedan'd küll, lihtsalt psühhopaadiga (või kellegi sellisega, kes võtab paarilist lihtsalt asjana, nii et isegi kui tal muidu käivad tunded, siis partneri suhtes ei tekigi selliseid empaatiatundeid, mis inimeste vastu muidu tekivad - mulle tundub, et kultuurides, kus naised ei ole üldtunnustatult päris inimesed, võib nii juhtuda) suhe tundub ikkagi veel hullem.

      temaga ongi ju see häda, et ta on ennustamatu ja väljakäidud eesmärgid ei pruugi olla tema tegelikud eesmärgid. nende teiste - kasvõi isekate ja ahnete ja hirmuäratavate - variantide puhul võib siiski oletada, mida tegelane järgmiseks ette võtab. ja eks mõni tahabki, et partner armastaks armukadedalt ja ahnelt; mõni teine, et isetult ja õrnalt. ja siis on ju hea, kui on aru saada, mis variandiga on tegemist. osavalt teesklevate inimestega on riskantsem - kui endal just taskus nii kõvu trumpe ei ole, mis mõjutaks psühhopaati puhtpragmaatilistel põhjustel hästi käituma.

      iseasi on muidugi puhas mõistuseabielu, kus on algusest peale selge, et sõlmime selle nüüd poliitilistel kaalutlustel või selleks, et vähem tulumaksu maksta või et vanemad meie vallalisuse üle virisemise järele jätaksid. siis teesklemis- ja manipuleerimisoht ei ähvarda, kõik on ilusti selge.

      a kui nüüd lihtsalt kõnekeelest rääkida ja sellest, mida keegi sellises jutus kuuleb, et "aga tema armastab mind", siis ma kuulen selles enam-vähem hoolimise ja huvi miinimumi. et kui keegi hüpoteetiline partner mind ei armasta, siis ta ei olegi tglt potentsiaalne partner. sest ta ei ole eriti tähelegi pannud, kas ma eksisteerin või mitte. ja kuidas korraldada suhet kellegagi, kes on mu nime igal järgmisel kohtumisel jälle ära unustanud? isegi kui õnnestuks, unustaks ta ju kohe ära, kus ma õieti elasingi või et me viimase öö koos veetsime või et meil on kahe peale üks võti ja sellepärast tuleks kokku leppida, kuidas me õhtul koju sisse saame. keeruline oleks.

      Delete

There was an error in this gadget