I told you I was gonna lose you to the blue

väikse ülesäriga päiksepaiste-paadike

Selles raamatus, mis ma just enne lugesin, oli üks selline koht, kus minategelane oli mingi hullu dilemma ees, et ta pidi kahe mehe vahel justkui valima (aga õnneks mitte nii lihtsustatud dilemma - rohkem nagu valima, mis dilemma tal on, kas kahe mehe vahel või mehe ja mittemehe vahel või selle mehe ja mittemehe vahel või teise või kas üks neist tähendaks üleüldse valikut tema enda ja mitte-enda või millegi muu vahel...). Hmm. Igatahes. Mingis vaidluses või püüdluses end seletada, kasutas ta ühe argumendina: "Aga tema armastab mind." Ja vestluspartner naeris ta sellepeale üleni välja: "Miks see üldse oluline on?" Ja minuarust ka. Mida sul on hakata peale teadmisega, et keegi teine sind armastab? Mis osas see kellegi väärtust tõstab? Kuidas saavad kellegi teise tunded või seisundid, isegi, kui need on sinu suhtes, olla sinu otsuste ja valikute ajendiks või põhjuseks või määrajaks?

Tuli mulle meelde, kui üks tädi püüdis mulle just selgitada mingi Türgi(?) seebika kohta, kes keda armastab ja kuidas see seal sarjas väljendub (sellised imelikud kurvad mõtlikud pilgud) ja kuidas need armastused ja nende suunad sarja sündmuste käiku mõjutab. Mis oli temast kena. Mulle seda keerukat maailma natuke avada. 

Tegelt mu esimene mõte ei olnud too samunegi raamatunaise dilemma. Mu esimene mõte oli hakata mõnitama neid lollakad sarjainimesi, kelle jaoks armastus on selline kahe asendiga lüliti. Armastab. Ei armasta. Armastab. Ja et ah kui primitiivne asjade käsitlus, issver. Kuigi samas ka arusaadav, sest seebikas on lihtne kergesti jälgitav lugu ja sul on vaja teada lihtsalt teatud lülitite asendit, et inimeste ja nende askelustega kaasa elada. Ja osata ennustada kellegi motiive või teguviise. Või saada tegude või sõnade üle üllatunuks. Peab loogiline olema.

Mis omakorda viib mind mingi kolmanda teemani, kus ma mingi teine päev pidin ise kellelegi end seletama. Või rohkem nagu mingit ammust loenguskuuldud tarka endale tagasi meelde tooma. Vaata. Neil sotsiaalteadlastel on tarvis inimeste kalduvuste ja tendentside ja omaduste kohta teada praktiliselt täpselt nii palju, et osata inimeste käitumist ennustada. Suva, mida su hing sees teeb või kui sädelev su vaim on või kas su mehelik energia on just teisipäeviti iseäranis blokeeritud. Kui miski su vaadeldavas käitumises või väljendatud mõtetes ennustab suhteliselt tugevalt, et sa hakkad homnepäev inimesi kägistama või kassitoitu ostma või broneerima üheotsa lennupileteid Kagu-Aasiasse, siis see on oluline ja väärtuslik ja kasutatav info. 
Ja jutuks oli see üldse tolles teises (või kolmandas?) teemas, kus kõikide nende tendentside ja omaduste ja kalduvuste kohta on vaja sõnu. Noh, et neist rääkida ja neid lahti mõtestada ja kokku gruperida ja üldse. Ja kuigi need sõnad natuke tunduvad nagu sildistamine ja kasti paigutamine ja ära määramine (ni õudne, onju), on need tegelikult hullult palju abiks. Sest siis me saame kellegi käitumise ennustamisest rääkida ja selle kohta infot vahetada ja olla selle teadmise läbi paremad või edukamad või misiganes meie motiiv on.

Et kui ma ütlen, et see tüüp on psühhopaat, siis sa võib-olla ei palu tal oma uut kutsikat hoida ja näiteks kui sa tead, et sel lapsel su rühmas on tähelepanuga raskusi, siis sa ei hakka endal juukseid katkuma ja endal tuhka pähe raputama, kui ta veits hajevil paistab ja kohe teemasse sisse ei ela. Sest sa tead, mida oodata.

Kas psühhopaat on üldsegi mingi ametlik korrektne termin?

Ja et seega siit edasi tagasi ringratast uuesti tollesamusegi armastuse juurde tulles. Kui suures ulatuses ja kui täpselt ennustab kellegi käitumist teadmine, et ta sind armastab. Mida praktilist sa selle infoga peale hakkad? Kas sul on kõrvuti filmi vaadates, autoga sõites, lapsi kasvatades kuidagi teine (parem/halvem/kindlam) sellest infost lähtudes? Kas seda saaks asendada lojaalsusega?

(Kohatu kõrvalepõige nendesse perenaise leksikonidesse, mis õpetavad, millist koostisosa toidus võib millise teisega asendada, et sama hea toit tuleks ja kas peaks olema inimsuhete jaoks ka selline. 
Armastus - võib küpsetistes asendada lojaalsuse ja mitte-sitapea-olemisega. Füüsiline truudus - võib asendada inetu näolapi või piirangutega riietusele.)

Ma olen täna kõik sulud.

surnuaiapink hoiab hinge kinni

Mina ja mu lõputu vajadus sisendi järele. Me käisime linnas ja korraks oli niisugune niisama vahtimine ja ma niisama vahtisin tühjusse ja paistsin vist pigem suht apaatne ja tüdind, et keegi tuli uurima, kas ma olen juba väsinud. Ma ei ole otseselt väsinud. Kui ümbritsev vähegi põnevamaks vahelduvamaks muutub, ärkan ma kohe uuesti üles ja olen igati ärkvel. "Aha! Ekstravert." 
Ma ise kujutan seda nii ette, et teistel inimestel on peas miljontuhat värvikirevat kaasahaaravat maailma, millesse nad saavad iga kell ära eksida ja seal lõputult ringi hullata ja nipõnev ni põnev. Mul ei ole. Kui mu väikesele ilusale peakesele midagi piisavalt käntsakat järada ei anta ja ümberringi on ainult vaikus ja tühjus või nürid rutiinsed tegevused, hakkab ta iseennast nahka pistma. Näiteks hakkavad laulud või rütmilised mõtted peas ketrama või ma hakkan endaga rääkima või ma hakkan endale endaga rääkimisest laule laulma. Või lülitub mõistus üldse välja. Näiteks ma saan peaaegu täiesti igasugusel hetkel päevast magama jääda. Lihtsalt igavusest. Vahel olen ma mõelnud, et peaks rohkem laulusõnu endale selgeks õppima, et oleks kohe mingi laul omastkäest (peast) võtta, kui parajasti on mingi selline imelik ilma muusikata köök või auto. Sest millestki konkreetsest kinnihaaramine hoiab järje peal. Et päris minema ei rullu.
Selles mõttes on rahulike vaiksete mõtlike inimestega hängimine paras (mõtte)jõuharjutus minu jaoks. Sest ma saan aru küll, et ei pea kogu aeg jutuvada käima. Ja kui ma natuke oma peas ringi kaevan, leian ma endale ka mingi asja, mille kallal oma pead murda ja end oma enda mõtiskluste kütkes hoida. Aga kui ma olen natuke aega juba pead murdnud, pean ma ikkagi saama sellest rääkida. Või kirjutada. Või kedagi küsitleda. Sest muidu ei loe. Muidu on kogu mõtisklemisevaev ilmaasjata.
Ja kõik need tühja peaga ringivahtimise ja hingamise harjutused edenevad nii aeglaselt ja ma olen lissalt kogu kärsitus ja kannatamatus.


Ma tahaks sulle laulu anda, aga ma pole väga silmapaistvaid avastusi viimaselajal teinud. Niiet mõnes mõttes näiteks, kui sa pahaks ei pane, võib-olla see laul ja selle mingi (tehtud) iseäralikkus.
Ma üldiselt olen endaga üleni rahul, et ma enamvähem uue muusikaga suhestuda suudan ja sellele pihta saan. Sest 28 on täiega see vanus, kus ajast maha jäämise pärast muret tundma hakata.