Wednesday, April 08, 2015

cross a canyon with a broken limb

CNV000044
pikk objektiiv ongi plangul kükitavate kasside pildistamiseks

Kas sa oled ka kuulnud inimesi rääkimas oma karjääri- või erialavalikust, mis toimib välistamise meetodil. "Valisin selle, sest ma ühte teist ei tahtnud." Lisaks on välistamise meetodil üks eraldi liik - välista asjad, mida sa tõeliselt armastad. Kui siin elus paistab olevat üks asi, mis pakub sulle tõeliselt ilusat siirast rõõmu ja rahulolu ja mille pärast sa oled valmis hommikul ärkama ja õhtul kauem üleval olema ja millega tegelemas sa näed end veel pikkadeks aastateks, siis seda ei tohi minna õppima. Ja selle teemaga seotud töökohtadele ei tohi kandideerida. Sest. Sest muidu. Sest muidu äkki see enam ei ole nii mõnus ja siis ongi elu viimane mõnu ka ära nüristatud ja väkk... Mis on nii imelik viis asjadest mõelda. 
Esiteks see on nagu karta oma enda kirge. Ja olla oma südame kutse suhtes ettevaatlik ja äraootav. Ma saan aru, et oled teiste inimeste kirgede ja südamete ja kutsete suhtes äraootavalt ettevaatlik. Me kõik oleme korra või kaheksa vasta näppe saand. Aga see on ju su oma! Kuidas sa oma enda südant ka ei usalda? Mida tema sulle teinud on?
Teiseks see tugineb veendumusele, et igapäevatöö peab vastik olema. Ja ükskõik, mida sa oma igapäevaste kohustustena hakkad iialgi tegema, ükskõik kui toredana see alguses võis tunduda, lõpuks on see ikkagi jäle. Ja mõned asjad justkui tuleks puhta ja puutumatuna hoida argipäeva jäledusest.
Ja et huvitav, kas see töötab teiste aseda valimisel ka. Et see tüdruk on lihtsalt maailma taevalikuim, parem temaga kohtuda üle nädala ja veeta oma elu tolle enamvähem talutava eidega. Sest siis on vähemalt mingigi rõõm elus alles.
Või muusikaga. 'See on nii hea laul, pane kinni.' Või kunsti, kliima, raamatute, toidu, sõpruskonnaga. Jätta need, mis on tõeliselt head, ainult haruldasteks harvadeks kordadeks ja end mitte kunagi nendega püsivalt siduda, sest läheb rõvedaks ära muidu. Sest kõik läheb pika peale rõvedaks. Ükski hea pole jääv.


CNV000014
metsa vahe

Mina ja mu sõnad.
Niisiis. Eksole, ma olen tuulelipp ja reetlikute miimikate jumalanna ja lahti ja lekkiv ja paljastatud nagu marraskil põlv (et natuke valus on peale vaadata) ja väga väga halb näitleja. Ma viimastel aegadel ennast eriti ei värvi ega meigi ka ja kuigi mul on terve loetelu asju, mida ma korrapäraselt peegli ees harjutan (vahel isegi selgeks), pole pokkerinägu kunagi üks mu vaheeesmärkidest olnud.
Otsapidi seoses sellega. Üks uus päriselt väga täiskasvanulik küpse ja elutark asi, mida ma olen hakanud vahel mõnikord harva küll tegema, on end takistada enne, kui ma midagi välja näitan. Näiteks ma olen hakanud vältima inimesi ja olukordi, kus ma võiksin kohatult käituda või valesid asju öelda. Kui mulle juba tundub, et ma võiksin kellelegi naha alla pugeda ja siis seal mürgitama kukkuda, on mul parem lihtsalt mitte minna nii lähedale. Kui ma juba vaatan, et mul on vastik irooniline halvustav seisund, mille maharaputamine pole õnnestunud, ma parem lihtsalt olen mingis teises toas omaette tasa. See võib olla vabalt mu enda enesekeskne naiivne ettekujutus. Ma võib-olla ei mõju üldse nii tugevalt või haavavalt. Võib-olla ma olen lihtsalt ennast täis ja enda keskne ja ennast üle tähtsustav ja kujutan endale asju ette.
(Mainisin sõbrannale, et olen mingit inimest vältinud, sest ma kardan talle kogemata halvasti öelda. Järgnes pikk loeng selle kohta, kui halvasti ma inimestele kogemata öelnud olen ja ütlen. Ja et sellest hullem olevat ainult see, kui ma kellelegi meelega tahan halvasti öelda.)
Teist otsa pidi seoses sellega. Mu sõnadel ei ole kaalu. Üks teine päev oli meil just juttu kellestki, kes mingit keerulist suurt mõistet muudkui üle tarvitas ja ma täiesti mõistan teda. Mitte teiste inimeste häiritud olemist selle koleda sõna ületarvitamisest. Vaid seda ületarvitamist. Sest ikka vatrad jahud kordad end teemadel, mis endal peas ketravad. Tühiasi. Mõned inimesed ongi kuuldavamate seedeprotsessidega. Ja mida muud see peas toimuvate seisundivahetuste sõnadeks väänamine on kui seedimine. Sest ma isegi vahel üldse ei saa vaiki olla ja loobin sõnu siia sinna hooletult ja valimatult. Ma lihtsalt käin nii. See ei tähenda midagi. Keegi ei pea end sellest puudutatuna tundma. Sest see ei puuduta-gi kedagi. Sest see, mis minust välja tuleb või välja paistab (või paiskub), on lihtsalt see, mida mina läbi elan.



CNV000022
pahiseb



Kui kõik muudkui välismaale ära lähevad näiliselt nii muretult ja tagasihoidmata, on mul lisaks igasugusele rõõmule ja kaasaelamisele üleni kahju. Iseendast ja sellest kõigest pasast, mida nad siia maha jätavad ja mille juurest nad ära lähevad. Ja sellest, et mina olen tegelikult osa sellest. Osa kõigest sellest, mis meil siin on ja mille juurest aktiivsed ärksad andekad ilusad inimesed muudkui kaugele ilusatele parematele jahimaadele lenduvad. Ja ma tahaks üleni neile järele niutsatada: aga, aga, mina..?
Teiselt poolt - kui kasvõi hüpoteetiliselt mõni neist aktiivsetest ärksatest andekatest ilusatest inimestest millegipärast järsku ütleks, et ta ei lähe ära selle pärast, et mina olen siin. Ma oleks üleni: pffft, mingi lollakas oled vä? Mina olen ajutine ja hajevil ja lennus. Mind peaaegu ei olegi. Millegi sellise külge end kinni siduda, mida sa arvad end praegu minu koha peal nägevat... ma arvasin, et sa oled üks neist ärksamatest.
 Ja samas saan ma olla ühtlaselt veendunud, et kui mind mitte keegi parajasti ei jumalda, siis ma lihtsalt lakkan olemast nii nagu vanade maailmade jumalad on kõik lakanud olemast.
 Ma olen komplitseeritud hing.

Vastava teema soovilugu ka.


Saadsaaru, ma nägin ära kõiksugused vaevad ja arutlused, et otsustada, millist peegelkaamerat ma tahan omale osta. Ja siis ma rääkisin sellest kellelegi ja ta küsis, miks ma hoopis hübriidi ei osta. Ja ma olin nagu... misse übriid veel on? Niisiis läksin internetti ja sain teada, et see uue fotoka ostmine on hooopis kordades keerulisem ülesanne, kui ma olin alguses arvand. 
Lõpuks pärast pikki pikkkkkki arutlusi ja surfamisi ja konsulteerimisi ja sooduspakkumisi ja hinnagute lugemist ja mitme kohvipausi ja ahastuspausi võtmist (waaaah! ma ei suuda otsustada!!), on mul nüüd Olympus OM-D. Mis on tehniliselt selline väike õhuke kerge digiklõps, mis on ilge osav ja igati kohandatav ja lubab omale tervet suurt valikut erinevaid torusid ette keerata. Kui ma välja mõtlen, kuidas ma seda objektiivi sunnin makrot pildistama, siis ongi maailm uus.


P4080038
ksskss




Ma tegelt mõtsin veel mitut asja öelda, aga läks see hetk mööda. Pealegi ei tohigi nii pikka pausi sisse jätta, mõni hakkab veel mõtlema ei tea mida. Niiet seega just. Jääb nii praegu.


No comments:

Post a Comment