tule tule ja vii

P7210088
mina tahan, eksole rahus raamatut lugeda ja siis sellised londiga punnsilmsed loomad muudkui turnivad mu peal

Armastuse testid.
Tead seda olukorda, kus keegi piisavalt lähedane inimene pöördub sinu poole ja palub sinult äkitselt mingit väikest teenet. Just niisugust pisikest tema päevakest veidi helgemaks muutvat asja. Aga selle teene osutamiseks peaksid sina tegema ümber terve oma päevakava ja kulutama tohutult palju aega ja võimalusel ka närve ja raha. Et talle seda teenet teha. Ja ta teab, kui keeruline ja tülikas sul seda teha oleks. Ja sellega on kiire, vastust on kohe vaja. Saab - ei saa?
Tead seda olukorda, kus sul on üsna uus lähedus või kontakt ja sa oled vihjamisi tema kuuldes natuke justkui maininud, et üks asi sulle veits meeldib või on justkui pigem nagu eelistatud. Ja siis sa saad teada, et ta on teinud ümber terve oma päevakava ja kulutanud tohutu palju aega ja tõenäoliselt ka närve ja raha, et sulle seda väikest asja võimaldada. Ja kuidas rõõm sellest asjast on hoopis teisel skaalal kui rõõm (või ebamugavus/hellus/õud/iha) sellest vaevast, mida ta sinu rõõmustamiseks nägi.
Ja siis kolmas on see, kui küsid ise kellegi piisavalt lähedase käest pisikest teenet. Just niisugust, mis natuke teeks sulle toredust, kui seda väikest asja saaks. Ja ta keeldub. Sest see on talle liiga ebamugav terve oma päevakava sinu pärast ümber teha. Sest ta ei taha aega kulutada. Ega närve. Ja rahaga on ka praegu kitsas. Ja sa mõistad ise ka, et see ei ole nüüd nii tähtis. 

If you really loved me
like you say you do ...



Ma tegelt peaksin maja koristama ja asju pakkima, sest me sõidame juba õhtul ära ja homme hakkame sajaga folkima. Jep, niisugune olengi. Lähen päriselt Viljandi folgile, kuigi tundub, et kogu maailma kõik inimesed on sellest folgist nii üle saanud ja välja kasvanud, sest see on liiga peavool ja liiga summer ja pole enam pooltki see, mis vanasti ja muu üleolev tüdinud häda ja hala. Mis on natuke imelik ja juba otsapidi tundub, et on liiga peavool Viljandi folgi üle iriseda või nostalgitseda. Voolud ja nende pead on ka muidugi väga mõistlik viis oma suve mõtestamiseks. Mulle lihtsalt Viljandi üleni meeldib ja nende folk ka.
Aga. Selle asemel, et koristada ja asju pakkida, joon ma päeva teist kohvi ja kuulan juutuubist Ellie Gouldingit ja värvin oma kulme ja kaalun, kas ühte lapse tehtud kavandit hennamaalida oma käe sise- või välisküljele ja nii. Ja kirjutan blogi, kuigi mul pole midagi eriti öelda.
Ja üldsegi - võib-olla peaks toda Haeckelit hoopis oma maalingute kavandina kohtlema, sest imetore.

P7160170
milline türkiis

Kuna asjad on odavad ja inimesed on harakad, on hulk kodu kujundamise ja värskendamise meetodeid seotud asjadest lahti ütlemisega. Et mis tuleb ära visata ja millistel puhkudel ja miks. Kuulsin hiljuti ühte sellist asjade ära viskamise põhimõtet, mis vahelduseks ei tugine sellele lääne maailma asisele praktilisele mõtteviisile, et kas mul on seda vaja ja millal ma seda kasutan. Vaid hoopis: vaatad sellele asjale peale ja kui see ei põhjusta sinus kirjeldamatuid rõõmupuhanguid, siis sul ei pea seda olema. Viska see ära. Või anna ära. Või vii ära. Aga mitte oma emale, vanaemale, sugulastele. Sest nemad ei pea kannatama sinu asjade all.
Ma päriselt tervenisti sellist suurpuhastust pole ette võtnud, aga vahelduseks natuke kohati sel põhimõttel koristan küll. Vanasti ma viskasin ära asju, kui nende nägemine mul südame pahaks juba ajas. Mis nad on nii koledad ja mõttetud ajast ja arust tolgused ainult jalus ja vaevaks, vaja välja visata siukesed. Aga rõõmu otsimine on oluliselt rõõmustavam. Et ei vaata asjadele otsa, küsides, kas mul on temast lõpmata kopp ees või veel mitte. Vaid vaatan asjale otsa ja mõtlen, kas mul on temast niisugust sõnuseletamatut rõõmu või mitte.

P7160127
selline haruline tüüp

Hissver sussver, kes pidi juba mitu tundi tagasi enamvähem valmis olema? 
Kusagilt peab pimeduse leidma ja kontrollima, kas tolle zeniidi sees ikkagi oli mõni film ka või sugugi mitte.
Midagi peab välja mõtlema nende juustega ja nende kombega täpselt ülehomme pesu vajada.
Nõud on kõik pesemata ja laps nälgib, sest ma olen igati hajevil lehtkapsapea olnud. Ja mitut kleiti on ühel naisel kaheks viljandipäevaks vaja?
Õnneks ma saan muusikat kuulates mööda tervet maja ringi rulluda, sest mul on kassettpleier ja selles seletamatut päritolu kastis, kus olid kassetid, oli Termika Kuld. Mul ei jagu sõnu, kui väga väga ma tahtsin endale seda kassetti, kui see just välja tuli. Niiet igasugune nostalgia ja täitmata unustatud unistuste nihkes täitumine. Lisaks oli selles kassettide kastis Metallica S&M ja iselindistatud Metro Luminal ja ma natuke lootsin, et üks Nirvana album ka, aga selle oli keegi üle lindistanud kõrgtasemel õudse europopiga. 

Igatahes. Kui sa mind folgil näed, sis tule ütle tsau.

Comments

  1. Ma ei ole viimastel aastatel folgile jõudnud lihtviisilisel põhjusel, et ma hakkan natuke liiga vanaks ja mugavaks jääda, et rahatut folkimist nautida - et magada põõsa all mingi trafoputka kõrval kohas, kuhu tundub, et ei olegi vist kustud, lugeda sente, kas söönuks saab ja olla rahul sellegagi, et võrkaia tagant kontserti kuuleb. Ja rahaga folkimiseks ei ole muidugi raha. Ühel aastal ma olin tõesti nii rikas, et ostsin päevapileti, aga see oligi vist päris rikas aasta. Muidu on mu kontserdilkäimised olnud tänu sellele, et tuttavad muusikud on saanud ühele saatjale tasuta pileti, aga kui ma õigesti tean, siis seda varianti enam ei pakuta ja ega mul ei ole seal tänavu vist tuttavaid ka.

    Aga muud põhjust on ka, rahandusest täiesti sõltumatult selgus, et ainus nädalavahetus, kus ma saan võimalikult paljude tantsijatega suurt pikka tantsuproovi teha, ongi Viljandi folgi nädalavahetus.

    ReplyDelete
  2. Vaatasin Flickris su pilte - hästi kenad on!

    ReplyDelete
  3. Õige, õigustame seda, et folgil ei ole =)
    Mus lihtsalt autist-introvert pärast teadgi-mida võimutseb. Lapsi ära saates sain kuulda midagi sellist, et kes rõõmustab, et saab folgile, kes rõõmustab, et ei pea folgile minema ...
    Ja täpselt nii ongi. Ma saan üksinda olla! Nii tore! Terve nädalavahetus otsa!

    ReplyDelete
    Replies
    1. ega see ei peagi õigustamine, niigi on huvitav iseendas sorkida, miks ma midagi teen või tegemata jätan.

      Muide, ma ei ole kindel, kas ma olen introvert (mõnes asjas tundub, et jah, mõnes teises, et ei), aga kui ma oma südant läbi katsusin, siis ujus välja ikkagi kergendus, et tantsuproovi ettekäändel ei peagi mõtlema, kas minna folgile või mitte minna. Järelikult ei peagi minema ega minemata jätmise pärast põdema (oh, ma olen nii ebakultuurne inimene, ei viitsi kultuuriüritustel käia ega midagi). Ja kui ma mõtlesin millest see viitsimatus, siis oli kohe esimene mõte, et "ei taha, seal on ju kontserdid". Kontserdil peab teadupärast muusikat kuulama, a ei jaksa.

      Ja see, kui hea see muusika on, ei puutu jaksamise koha pealt asjasse. Mõnes mõttes on hea muusika kuulamine isegi väsitavam, sest tahab suuremat süvenemist.

      Ei teagi, kas nooremast peast oli mu muusikajaks suurem või oli palju muid motiive (sada üks armumist, kellega oli lootust kokku saada, põhjus ilusaid värvilisi riideid kanda), mille nimel võis ka muusikat kuulata ja mille tähtsus on nüüd vähemaks jäänud.

      Delete
  4. Muide. Introvertidest. Ma ei mäleta, KUST ma selle lingi sain, vbl siitsamast või vvn blogist, aga ikkagi:
    http://www.tassike.ee/2012/11/mis-loom-see-introvert-veel-on-ehk-susan-caini-raamatust-quiet/

    ReplyDelete
    Replies
    1. hih, see kirjeldus vastas mulle küll maru hästi, hiigla palju tuli tuttav ette (kirjalike väljendusvahendite eelistus, tahtmine pärast pidu mõtteid koguda, üldse pika ümberhäälestumise vajadus) - teisalt ma tajun vahel just akuutselt pidutsemis- ja seltskonnanälga ja naudin suhtlemist, mis on mind tavaliselt pannud mõtlema, et olen ekstravert. Isegi kui ma peo ajal vahepeal raamaturiiulisse sukeldun ja seal omaette olen. Aga saladus võib muidugi peituda selles, et suurem osa ajast töötan ma üksi kodus arvuti ees nohisedes - kui ma peaks kuskil kontoris töötama, ei tahaks vbla väljaspool tööaega üldse kellegagi suhelda. Nähtavasti olen ma loonud endale piisavalt erakliku eluviisi, et ma suudaks seltskondlikult suhelda.

      kolmandast kandist - smalltalki ma vaata et armastan, smalltalki kui vajalikku määret üksteisele võõraste, kuid omavahel asjatama sunnitud inimeste kareduste vahel, smalltalki, mis võimaldab mul inimestest, kellega ma pärissuhtlemist ei taha, distantsi hoida. ja kui väga igavaks läheb, siis ma lülitun lihtsalt välja, mõtlen oma mõtteid ja ütlen aeg-ajalt mhmh.

      Delete
    2. Ka suht blogipostitusest kõrvale minnes - mulle see TEDi kõne oli tuttav, aga raamat ja üldse-mitte-siit-pärit blogipost mitte.
      Aga minuga oli küll nii, et mingil ajal, kui mul oli ressursse rohkem, sai folki täiega nauditud, kontserte veel eriti. Aga praegu on ressurssi täpselt nii vähe, et asja väsitavusest mõelda ja rõõmustada, et ei PEA.

      Delete

Post a Comment