make the moves up as I go

P8090120
no ei saa seda elajat normalselt pildile ju

Mul on see introvertide raamat kusagil olemas. Aga kuna ta oli audioraamatuna, jäi ta mul pooleli (taastasin oma telefonis tihase seaded, nüüd on kõik pekkis). Või ma tüdisin tast ära, sest hästi ameerikalikult liiga palju kordusi ja asjade liiga väikesteks pulkadeks võtmist minu maitse jaoks. Aga muidu täiesti pointikas. Ei pea ju tervet raamatut lugema, et teada saada, mis see öelda tahab.
Mis mind täna tabas, on see viimase aja moodne introvertide võidukäik. Ja kuigi ma tahaksin ka kõikide nende ilusate inimestega (vaikselt) kaasa marssida, ma ei tunne seda. Või õigemini, ma tunnen kõiki neid introvertide jaatusi. Et naudin raamatute lugemist ja jumaldan üks-ühele kontakti ja üleni tore on, kui on olemas koobas, kuhu vahepeal peituda. Aga ma ei saa kuidagi kaasa tulla nende eitustega. Sest nii palju introvertide iseloomustajaid on keeldumine ja 'ei' ütlemine ja mitte eelistamine ja pigem mitte tahtmine. Ja mina olen üleni rõõmu loomake. Või võib-olla üldse tasakaalutum rahutum edasi-tagasi loomake. Sest lisaks sellele, et suured toredad seltskonnad ja peod mulle rõõmu ja särtsu ja energiat annavad, ajavad mind inimesed ikka närvi ka. Kuni tegemist ei ole meeletute tunglevate massidega, ajavad mind üldiselt närvi üksikud inimesed, mitte nende arvukus.
Aga ma ei lähe pärast pidu või koosolekut või seminari nagu haavatud loom kulmude peal ukerdades oma urgu ennast tohterdama, päevadeks traumeeritud sellest inimeste ja sõnade küllusest. Ma lähen pärast pidu või koosolekut või seminari nagu orav rattas järgmistele kohtumistele ja toimetustele ja olen kõik äks ja elevus. Sest inimesed ja sõnad ja nende küllus, woo!

Vahepeal, kui me kogu aeg liikvel ja rännus olime, oli mul selline veider koduigatsus. Et tahaks lihtsalt rahulikult kodus olla, hommikul poole lõunani põõnutada ja siis poole pärastlõunani esimes(t)e kohvi(de) peal tiksuda ja siis ennast kokku võtta ja näiteks mitu tundi järjest mitte midagi teha.
Nüüd ma olen olnud kodune juba, maitea, terved kuusteist igavikku ja nii tahaks välja. Tahaks inimesi ja tunglemist ja rahvamasse ja tühja juttu ja naeru. Mitte et mul üksi kodus olles naeru vähe oleks. Kogu aeg naeran oma kassi ja lapse üle. Ja iseenda. Aga see pole see. Pole isegi seep.


P8060064
ühel hästi palaval päeval oli jõeäärsel metsarajal hästi hästi jahe ja sellised puuseened


Samas koduigatsus on kummaline nähtus. Ma puutusin sellega esimest korda kokku millalgi poolteismelise lapsena, kui mul oli võimalus suvel kaheks nädalaks noortelaagrisse saada. Ja see oli neetult tore. Eks osa asju olid nõmedad ka ja vahel oli igav. Aga mul ei olnud kunagi koduigatsust. Ma ei teadnud, et selline asi saab üldse olemas olla. Ja ma vaatasin neid nutvaid hüsteeritsevaid lapsi, kes umbes viiendal päeval tahtsid järsku kojuuu-uuu ja olin ühtlaselt hämmingus sellest nähtusest. Mida sa kodus teed? Mida nii head saab kodus olla, isver. Ega sa iga aasta laagrisse ei saa ... või ... kodus on ju kõik need kodused tavalised asjad, aga siin on kõik nii uus ja äge. Kuidas saab keegi tahta kõiki vanu asju, kohti, inimesi, kui neil on võimalus saada kõiki uusi. Niiet tavaliselt ma otsustasingi, et nad päriselt ei taha koju, nad lihtsalt tahavad tähelepanu või läksid kellegagi tülli ja nad tahavad lihtsalt korraks ära.
Hiljem täiskasvanuna mitmes seltskonnas seda teemat arutades selgus, et normaalsed lapsed (või üksikud lapsed?) jäeti suveks kodus rahule. Aga laagris olid ju päevakavad ja tegevused ja kohustused. Niiet nad võisid päriselt päriselt tahta-gi koju. Mulle just tundus, et mind jäeti laagris lõpuks rahule. Et ma sain minna ja teha ja lõbutseda, mis mulle pähe kargas. Ja samas korralik ühesugune päevakava, et otseselt ootamatusi ei esine. Kuna mul oli kaasas nii vähe asju, siis ei olnud koristamine mingi teema. Ja laagris ei pea pesu riputama ega nõusid pesema. Ja laagris ei ole väikeseid vendi. Kes on väikesed. Ja vennad. Ja on. Ja laagris ei pahanda sinuga keegi mitte kunagi, kõik täiskasvanud on hoopis lõpmata huvitatud igast su tühisest mõttest ja pool-olematust andest ja lihtsalt fantastiline. Ja peaaegu iga päev saab magustoitu. Ja endavanuseid lapsi nii palju, et jalaga segada. Pluss ilusad poisid ja igaõhtune disko. Mida sa hing veel ihaldad.
Koju. Pfft.

Teemal disko. Saadsaaru, on inimesi, kellele ei meeldi tantsida. Ma esialgu üritan sellest mõelda nii, et see on nagu laulmisega. Kui sa arvad, et on üks kindel viis, kuidas ühte asja õigesti teha ja valesti tegemine on laiduväärt ja piinlik, siis võib selle tegevuse ees teatav tõrge olla. Eriti, kui pole päris kindel, kas see asi tuleb nüüd piisavalt selle kujuteldava 'õigesti' moodi välja. Noh, et siis inimestele ei meeldi tantsida, sest nad arvavad, et nad ei oska ja siis nad arvavad, et teised inimesed näevad, et nad ei oska ja siis need teised inimesed laidavad või pahandavad ja siis nad seega on teinud valesti ja parem oleks olnud üldse mitte. Et sellest saan ma mõnes mõttes aru. Inimeste heakskiit ja tunnustus on tähtis. Ja vahel on mõisted erinevate inimeste jaoks erineva tähendusväljaga. See, mis minu jaoks on tantsimine, võib kellegi teise arvates olla veel küllaldaselt mittetantsimine. Ja et vahel inimestele meeldib asju teha ainult õigesti või üldse mitte.
Aga kuhu sa mahutad inimesed, kes väidavad, et neil on teiste arvamusest suva, neil lihtsalt ei ole kunagi mingit tahtmist ennast muusika (või rütmi või südame) taktis liigutada. Mis elu see veel on?
Ma ei oska üldse paaris tantsida. Kui mind katsuma ei tulda, siis tuleb veel mõnevõrra midagi välja, sest ma silmadega näen, mida teine teeb ja plaanida võib ja otseselt kokku ei põrka ja võib-olla isegi paar minutit mingit kooskõla. Aga kui ma tantsin ja siis keegi võtab mult ümbert kinni, jookseb mul juhe kohe kokku. Sest mul on raskusi endagi keha kuulamisega, ma ei suuda ühest puusa peale asetatud käest kuulata ära tervet teise inimese keha.


P8050042
kalendrifoto kvaliteediga loojangu-kakar

Kogu mu mäsleva ekstravertsuse juures, tabavad mind piisava sagedusega kõikehaaravad sotsiaalse kohmakuse hood ja igasugune esitlusärevus ja närviline häbelikkus. Ma vahel üldse ei tea, kuidas inimestele läheneda ja võin rahumeeli veeta terve õhtupooliku üle ruumi inimest või seltskonda piideldes, kujutledes oma peas tuhandet erinevat avalauset või viisi, kuidas neile läheneda ja siis ikkagi üksinda löödult koju vantsida. Lisaks. Lisaks olen ma suurepäraselt võimeline oma veidrusega inimesi ära peletama, kui peaks juhtuma, et nad ise huvi tunnevad või ligi astuvad. Hea värske näide minu täiesti hurmavast flirdilaadsest smalltalkist, on see kord, kui ma Saksamaal olin. Ja seal oli üks poiss ja üks tüdruk ja neil vist hakkas veits susisema ja ma mõtlesin, et ma siis olen wingman (wingwoman?). Korraks jäin ma selle poisiga omavahele, kui tüdruk viis telki ära ühte oma asja, mille poiss oli enne kogemata enda kätte unustanud. 

- Tead kleptomaaniat, onju?
- Um... kleptomaaniat?
- Noh jah, see selline peaaegu vaimuhaigus, mille all kannatajatel on kombeks asju varastada.
- Em.. khm. Jah, vist olen kuulnud.
- Ma kusagilt lugesin, et nad ei varasta suvalisi asju. Nad varastavad pigem isiklikke väikeseid asju inimestelt, kes neile meeldivad või natuke kallid on (wink wink).
- Ahah. Okei.
- Et noh, sa unustasid tema asja korraks enda taskusse. Ma selle pärast mõtlesin. Et nagu panid selle kogemata pihta. Ja et see. Khm. Okei.
- (väldib silmsidet, vaatab kella ja teeskleb, et kusagil silmapiiril on midagi hästi huvitavat)



Aga ma olen otsustanud sel mitte lasta end takistada. Et ma ei oska mõni kord tutvust alustada või mu teemapüstitused paneksid ka kõige õudsema 90ndate sitcomi häbist maa alla vajuma. Sest kõikide inimestega ei saagi jutu peale. Ja see on väärt teadmine, et kui sa hakkad võõra inimesega järsku totaalselt imelikku nohiku happejuttu ajama haruldastest vaimuhaigustest või kirpude suguelust või Jaapani ulmekirjandusest ja see inimene ei jookse karjudes ja juukseid katkudes kohe ojja. Vaid räägib kaasa. Või vastab veel põnevama teemaga. Ja siis sul on lihtsalt uus sõps. Kes on ühtlasi ka garanteeritult äge. 


P8080114
käisin ootamatult Karlova ekskursioonil ja pildistasin hämaralt, et oleks vihmaähvardust paremini tunda


Ma lugesin kunagi igiammu ühte artiklit moodsast arhitektuuri ideest, et majad võiksid olla elus. Umbes nii, nagu puud on elus. Sest siis ei ole energia raisus ja see, mis sulle peavarju annab, ei oleks oma olemuselt lagunemise teel, vaid elab ja hingab ja kasvab. Ja paraneb. Nagu me kõik. Tehnoloogia osa oli muidugi natuke teine, aga mina kujutasin kohe ette puu otsas elamist. Või puu sees. Ja see tundus üleni põnev. Ja natuke väljakutsuv, sest siis ei saa nõuda, et aken oleks just seal just selle kujuga. Kui ei taha niimoodi sinna kasvada, pole parata. Ja niisuguses majas poleks seda meeletut rabelemist, et peab looduse ja toa vahel olema range selge piir. Vaid piirid on hägustatud ja pole päris selge, kus mets lõppeb ja tuba algab. Kuigi eks vist tegelikult on alati nii. Lihtsalt paneelmajas on selle kohta endale lihtsam valetada. Mõelda, et kui uks on kinni, siis kõik hirmus kontrollimatu loodus on väljas ja sina oled puhtalt sees. 
Niisiis ülemise korruse täiesti korralikult kinniste plastakende ja seal istuvate lillepottide vahel olid sipelgad. Mees oli kohe mures, et kahjurid ja kusagilt nad pääsevad sisse ja vaja midagi teha. Mina mõtlesin, et elu. Ja ju siis sipelgad elavad ka siin. Vaatasin neid askeldamas ja püüdsin aru saada, mida nad küll endist mõtlevad. Mõne aja pärast olid nad läinud ka. Lisaks on siin majas silmapaistev ämblike kogukond. On pisitillukesi märkamatuid ämblikukesi. Ja on suuri võimsaid karvaseid tüüpe. Ja mõned sellised pikkade jalgadega edevad tüübid. Kärbsed on ka muidugi. Aga neid ma ikka vahepeal nüpeldan, sest lõpuks on see minu tuba ka. Võrk akna ees oli täpselt nii kaua, kuni kass sellesse küüntega sisse hüppas ja selle igasugusteks ribadeks ribastas. Ehk umbes ühe õhtu. Sest elu.

Comments

  1. Mul on selle intro- ja ekstravertsusega oma avastus.
    Et phmt mulle ju meeldisid kõiksugu üritused ja ma ka ei teadnud, mis on koduigatsus (siiamaani tegelt ei tea), aga samas ma üldse ei salga ka enda ees, et introvert. Lihtsalt varem oli mul jõudmisressurs nii suur, ma jaksasin võtta ka mitu üritust järjest, mulle meeldis Viljandi folk 4 päeva järjest ja ma olin ka kurb, kui see läbi sai, sest oh, nii lahe.
    Aga praegu, kui mu jaksamisressurss või lusikad või kuidas iganes neid nimetada, on pidevalt loetud ja põhja lähedal, ma valin väga, et kuhu neid kulutada ja kas see on ikka seda väärt. Sellega seoses olen palju nähtavamalt introvert kui varem - endale nähtavamalt. Sest üksi ma kulutan seda jaksamisressurssi hoopis aeglasemalt kui inimeste seas.

    ReplyDelete
  2. Aaah, see kass (pilt)! Täpselt sellised nad ongi!

    Rahvamasse ma ei suuda Sulle garanteerida, aga natuke seltsi koos labida ja sirelilapsukestega ning kohvitassiga küll. Anna aga märku.

    ReplyDelete
  3. oih, jah, te olete ju kaaslinlased, kuidas ma juhm varem välja ei raalinud. äge.

    ReplyDelete

Post a Comment