Friday, September 04, 2015

So that I can feel the rain

Siis, kui mul laps väike oli, meeldis mulle mõni kord temaga koos mööda tuba ringi tantsida. Võtsin lapse puusa peale istuma ja tema käe endale pihku ja tants ja trall. Ma tegelt jõuan teda praegu ka veel tõsta ja ringi tassida. Kuigi me kumbki seda üldiselt ei eelista. Ta viimasel ajal koosneb ainult meeletupikkadest jäsemetest ja pöialdest ja küünarnukkidest, niiet pigem tülikas. Ja siis ongi, et pesen köögis nõusid ja raadiost tuleb Blame it on the Boogie, pühin käed rätikusse puhtaks ja haaran põrandalt kassi. Tagakäpad tihedalt pihku, tagakeha küünarnuki abil vastu oma kõhtu, esikäpa kaenla alt teise käega kinni ja läheb tantsuks. Väiksed piruetid, nõks siin, kepsutus seal. Vahepeal vaatan peeglist, kuidas loomal on selline maailmalõpu nägu ees, nagu keegi oleks just kohviveski tööle pannud. Jumalast tore.
 
CNV000040
üks kevadine aken

Ma olin esimesest koolipäevast nii ära kurnatud, et vajusin viimast jõudu kokku võtnult pidžaamasse pugenult lihtsalt diivanile lösakile ära. Lõplikus vajumishoos taipasin varasemalt lõpetamata jäänud (nii piinlik) veinipudeli endaga kaasa vajutada. Klaasid olid juba köögis. Siis jõin pudelist. Sest ma olin liiga kapsas, et klaaside pärast üldse vaevuda. Ja ma ise ei andnud isegi ühtegi tundi sel esimesel koolipäeval. Lihtsalt lapsevanem, lapse juhendaja, lapse saatja, lapse mänedžer, lapse usaldusisik ja tema kõik tuhat muud asja olemine sel päeval, kui hakkab kool ja on ostmata asjad ja kõik jalanõud on väiksed ja millal trenn on ja kus me kokku saame ja vihma sajab ja vahepeal peab sööma ja õpetajale on lilli vaja ja... Liiga palju. Seda on liiga palju.

Tead millist toredat majapidamishäkki ma kuulsin. Majapidamishäkk - kuidas teha täiskasvanud olemine talutavaks ja võib-olla isegi meeldivaks. Kuidas olla efektiivsem suur inimene. Noh, eksole sa võid oma makarone hoida klaaspurkides või koli-kaste lillelise tapeediga üle kleepida, vägatore. Aga lõppudelõpuks pead sa ikkagi suure osa majapidamistöödele kuluvast ajast tegelema nüri küürimise ja koristamise ja, maitea, hoidkutaevas, pühkimisega. Ma saan aru, et osa (veidraid) inimesi seda naudib, aga mina küll mitte. 
Nipp. Nipp tuleb nüüd. Nende nüride liiga kaua võtvate rutiinsete tegevuste ajal tuleb veits joobes olla. Mitte otseselt tinutama kukkuda. Aga selline veinike või siidrike toimetamiste kõrvale võtta. Kohe oluliselt ladusam asjade käik. Kui palju peenmotoorikat sul ikka vaja on tolmuimeja ringi ajamiseks? Millal sul iialgi on vaja kiireid kaalukaid otsuseid vastu võtta, kui sa peldikupotti küürid? Kui teravaid meeli sa vajad kassi liivakastist kaka kühveldamiseks?

P8220197
üks hilissuvine lauk

Vahel, kui ma kiiruga võõras hoones vetsu jooksen ja silmanurgast märki ukse peal näen, tabab mind see imelik võpatus. "Kas ma lähen õigest uksest, mul ei ole ju täna seelikut." Kuigi matean matean tegelt see märk ei tähista seelikut, see tähistab sugupoolt ja mu sugupool ei muutu mu seelikutega ühes rütmis ja kõik see, eksole. Ja üldsegi enamasti on need väikesed ühe poti ühe kraani ühe lukuga vetsud identsed. Vahet pole, kumba sa kasutad, süsteem on mõlemas sama ja nigunii oled seal üksi. Niiet täiesti kohatu võpatus iseenesest.
Ma vahel näen pesakonda tibinaid vetsujärjekorras tunglemas samal ajal, kui kõrval olev täpselt samasugune meeste vetsuna tähistatud ruum on vaba. Aga nad ei kasuta seda, sest see on ju meestele. Ja siis ma muigan.

Teiselt poolt muidugi on vetsu minek nagu korraks lavalt maha astumine. Asutustes, kus see ei ole üks pott ühe lukus ukse taga, vaid on meeletu buduaaaaar ja tualett-ruum kõiksuguste mõeldavate ja mõeldamatute mugavuste ja ruumikusega, olen ma lõpmata tänulik, et ma saan naiste vetsu minna. Rinnahoidja paelad õigeks sättida ja labaselt hargutades oma sukkpüksid üles sikutada ja oma poore liiga lähedalt vaadata ja kikivarvul küünitades välja selgitada, kas mu seelik on jälle liiga lühike või jah. Asjad, mida ma elusees ei teeks vetsus, kus kabiinideväline ruum on ühine. (Näiteks Tasku vetsus pagen ma kraanikaussidest-peeglitest kiiremini mööda kui keskmine mees)
Kuigi mu eneseesitlus ei ole ainult meestele meeldimine - minu vajadus heakskiidu ja tunnustuse järele on sooneutraalne. Ja ma üldiselt ei ürita hullult kaunistatud üleslöödud olles jätta (meestele) muljet, et ma niimoodi ärkasingi, tühiasi. Üldsegi näen ma enamasti päriselt välja nii, nagu ma ärkasin. Aga millegipärast on naistevets ikkagi lavatagune. Saab korraks 'oma publiku' pilgu alt ära. End veits kohendada, nina puuderdada ja maski uuesti ette manada.

Kolmas ainult nüüd häguselt seotud mõte on naistevaheline solidaarsus. Sätid peegli ees oma pluusi enamvähem kõhupekki katma või püüad jooksvat sukasilma varjata ja ruumi astuv võõras naisterahvas heidab sulle pigem sõbraliku ma-mõistan-pilgu. Või naeratuse. Veits vandeseltslaslik isegi. Kuigi muus osas on mul kogu aeg see ligihiiliv paranoia, et kultuur ja selle räägitud valed on naised teinud konkureerivateks naistevihkajateks mõrdadeks.

P8220142
tuleb välja, et on olemas roosa õiega raudrohi. ma olin kuidagi suutnud oma elu siiamaani ära elada ilma ühtegi roosat raudrohtu nägemata. kus, ma küsin, kus on olnud roosad raudrohud kogu mu eluaja?


See lugu mu sellest samusest mälust ka.
Alati, kui keegi kirjutab (Triinu nt) oma mälust ja sellega kaasnevatest hädadest, loen ma kohe huviga, sest tahaks hullult teada, kuidas teistel inimestel sellega on. Sest mul on hämmastav unustamisvõimekus. Kui ma blogi ei peaks, ei usuks ma elu sees neid asju, mida ma olen (enda väitel) teinud või öelnud või arvanud. Aga õnneks mul on mõni asi kirjas. Mul juhtub kogu aeg seda, et keegi hakkab mulle meenutama olukorda, millest mul pole mitte mingit mälestust. Või on ainult hägune tükati mälestus. Eriti tobe on see, et sageli meenutavad inimesed mulle asju minu enda sõnade abil. Et ma olevat tookord seda või teist öelnud. Enamasti kõlab küll minu moodi, aga ma ei mäleta. Tähendab, ma olen kusagil mäletamisväärses olukorras kirglikult sõna võtnud ja mul puudub igasugune mälestus millegi taolise kohta. 
Lisaks olen ma võimeline unustama ära lubadusi ja kohtumisi ja seda, kas ma sellest juba rääkisin või mitte ja kellele. Hästi tihti on see ka, et ma mäletan, et ma küsisin kelleltki millegi kohta, aga ma ei mäeta, kas ja mida ta vastas. Nimedest ja nägudest ja kontekstidest, kuhu need kuuluvad, ma isegi ei hakka.
Aga. Mul jäävad hästi meelde numbrid. Mul on näiteks kõik mu ID kaardi ja pangaasjade pinid peas ja enda ja lapse isikukood ja mitu erinevat telefoninumbrit ja oma kodu postiindeks. Hea tahtmise korral on mul isegi loetelu (vähemalt 10) inimese sünnipäeva peas. Kuigi seda ma ei ole teadlikult üritanud, sest ma olen alati silmi pööritanud inimeste peale, kes sellest suure numbri teevad, kas kellelgi on just tema kuupäev peas ja meeles selle peale ähmi täis minna.
Kui ma veel klaverit mängisin, ei olnud mul peaaegu kunagi palad niimoodi peas, et ma nooti mäletan. Ma mäletan meloodiat ja ma mäletan, mida sõrmed teevad. Kui halva koha pealt sassi läks, tuli lihtsalt mitu takti tagasi võtta ja küll sõrmed teavad, kuidas see käib. Ma ei tea ilma vajutamata, kus mu arvuti klaviatuuril klahvid asuvad, sest ma ei ole neid silmadega õppinud. Ma ei oska seletada, kuidas mingi tantsu sammud käivad või mis moodi ma lipsu, patsi või väikest ksiid teen või kust kaudu kõige parem kuhugi minna on. Sest mu keha teeb neid asju.
Aga ma tean umbes liiga paljude laulude sõnu ja mitut mitut erineval elu etapil pähe õpitud luuletust ja võin suvalisel hetkel veel neid juurde õppida ja vaevata mäletada. 



See on see album, mis mul on olnud viimased päevad muudkui uuesti ja uuesti läbi kuulamisel ja mängimisel ja piisavast süvenemisest ja tähelepanelikust ülekuulamisest väikesed soojad judinad mööda selga üles ja alla. 


Semester (ja mina sellega koos) paneb ühtlases tempos hullu ja see on olnud alles esimene nädal (täiesti uskumatu) ja midagi pole isegi juhtunud ja mul on juba tunne, et ma peaksin olema ära teeninud puhkused ja soojamaareisid ja tuhat auraha lihtsalt päev otsa olemas olemise ja mitte äralõpmise eest.
Mulle tundub, et mida vanemaks ma saan (jään), seda hullemaks mu nägu läheb. Mitte nagu käest ära koledaks mõttes hullemaks. Vaid nagu hullu meelsemaks. Oma miimika ja väljendusrikkuse ja kõige sellega. Kuigi võib-olla see on seda kogu aeg olnud, ma lihtsalt pole taibanud märgata.
Ma ei tea täpselt mille kohta mida see näitama peaks, aga kõige toredam asi esimese kõhutantsu tunni juures oli see, et treener on tantsuõpetaja ja ei ilmutanud isegi kübetki seda fitness-aeroobika-spordiklubi treeneritele omast teeseldud entusiasmi. Teine oli see, et me päris tõsise näoga kujutleme saalipeeglile rinnanibudega ringide joonistamist ja kulm (või puus. või õlg) ka ei liigu.
Iga kord, kui mu lapse kool teavitab mingist asjast või uuendusest või korraldusest, mis on hullult mõistlikult lahendatud, olen ma üleni rõõmus ja igati imestan selle toreduse üle. Sest see tundub nii üllatav, et kool on normaalne. Sest lasteaed küll nii normaalne ei olnud. Või mu enda kool. Või koolid, milledest ma kuulnud olen. Niiet.

P8160134
need olid sellised mutukad, et kui neid ehmatada, siis nad ajasid pepu uljalt püsti ja püsisid niimoodi tardunult selliste naljakate konksukestena lõpmata kaua

6 comments:

  1. Liska19:56

    Kusjuures! See kolmnurkade-seelikute värk on puhas Eesti värk. Ühel Eesti konverentsil käisid kõik välismaa mehed laadnalt naiste vetsus, sest wtf-kolmnurk ja tagurpidi kolmnurk. Natuke muidugi ehmatasid, kui kabiinist tulles naisega põrkusid. Korraldajad printisid siis lahkelt sildid, et ladies ja gents.

    ReplyDelete
  2. Jaa, klaver. Ma tean küll, mis noot mis on, kui ma pingutan, aga noodist mängida?! Eih, sõrmed ise mäletavad paremini, kui neile on piisavalt kaua korratud, mida teha ja kõrv ütleb, kui midagi valesti läks. Vahel aitab sassimineku vastu see, kui väga kiiresti mängida - siis ei pääse kontrolliv mõtlemine segama.

    ReplyDelete
  3. Mul on ka numbrite ja taoliste asjade peale mälu, aga üldst hajameelsust on üle igasuguse määra. Ja sünnipäevade kuupäevad on küll meeles, aga ma võin vabalta ära unustada, et nüüd ongi see päev käes, kus peaks õnne ka soovima.

    ReplyDelete
  4. Kui ma olin noor ja ilus, siis ma olin mingi aeg 8 aastat lastega kodus järjest.
    Vahel oli nii siiber ees sellest, et ma ei saanud olla lihtsalt lastega koos vaid seda pesemist korrastamist ja küürimist oli hirmsasti palju ja otsa ja äärt nagu polnudki, et kui üks ots hakkas korda saama, siis teine ots oli juba korrast ära . Aga mina olin tubli noor naine, kes sai kõigega ideaalselt hakkama, kui mustus ja segadus hakkas võimust võtma, tegin ma kõigepealt enda korda, põnevad patsid pähe, otsisin selga midagi lahedat või õmblesin olemaolevatele koduriietele midagi põnevat juurde. Ja kui mu peegelpilt rõõmustas mind, sain ma rõõmustada ka oma elamise üle, seda koristades ja kaunistades.

    ReplyDelete
  5. Sa käid kõhutantsus? Kas seal kõhtu ei nõuta?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ka pikalt arvasin, et kõhutantsu eeldus on lopsakam keha ja hea võdinaga kõht. Aga tuleb välja, et pole. Hoopis paindlikkust ja liikuvust ja häid igasuguseid kummalisi lihaseid on vaja.

      Delete

There was an error in this gadget