Tuesday, September 15, 2015

With flaming locks of auburn hair

CNV000015
lehtla jõe ääres
(toonid on valed, sest ma pildistasin filmi peale ja ulme)

Ameerikalike asjade labaselt ületoomisest. Kas te olete kunagi näinud, et kedagi narritakse ainult selle pärast, et ta on tark? Mina ei ole. Narritakse imelikke ja teistsuguseid ja neid, kes selle peale piisava etteaste teevad. Tark olemine võib jutuks tulla, aga ainult siis, kui tegelane on muidu ka normist väljas. Mina ei ole igatahes kordagi näinud, et kedagi ainult tark olemise eest mõnitataks. Ja mul on küll igas noorte inimeste kollektiivis, millele ma olen tunnistajaks olnud, esinenud paar väga populaarset suurepärase õppeedukusega isendit. Maisaaru mis nohkarite mõnitamisest kõik räägivad. Vaimne võimekus tekitab inimestes aukartust.

Tõin oma natuke liiga hilja üles tulnud (sest hilja maha pandud) päevalilled ära tuppa elama. Ma õues unustan neid kogu aeg kasta ja sügistuuled loobivad lillepotti pidevalt ümber. Nüüd nad seisavad mul akna all ja vaatavad igatsevalt läbi klaasi taeva poole. Päevalilled on kogu aeg igatsevad. Õhkavad kusagile mujale.

Ma kunagi igiammu lugesin, et on hullult tähtis, et lapsed just sellel teismeea kasvuspurdi ajal tegeleksid korrapäraselt harrastusspordiga. Et pidavat kasvuraskusi leevendama, rüht ja tõusnud isu ja uus värskeltavastatud füüsiline jõud ja misiganes seal veel saab olla. Võibolla tervislikud harjumused ja nende juurdumine. Või seeeksikas keha. Khm. Lisaks olen ma ise oma aruga veendunud, et kooliväline tegevus ja alternatiivsed tutvusringkonnad on hästi tervislikud peaaegu igale inimesele. 
Igatahes võtsin endale sel aastal pähe ja saatsin lapse trenni. Ma ei tea, kas sa tead, aga mul on selline laps, kes eelkõige ei taha. Kui keegi tuleb mulle mingit oma suurepärast plaani rääkima ja küsib, kas mu laps tahaks ka, siis ma tavaliselt juba tean ette, et eip. Ei taha külla, ei taha külalisi, ei taha sõitu minna, ei taha midagi ette võtta, kuhugi minna. Meeletu inerts ja kalduvus vältida uusi tundmatuid olukordi, asju, inimesi, maitseid, kohti, tegevusi. Ja nii me oleme elanud, osa asju jäävadki ära, sest laps ei taha. Palu või pahanda, nuta või nuhtle. Osa tuleb ette võtta tahtmatusest hoolimata, sest kui tegevus juba käsil on, on kõik ok, lihtsalt alustada ei taha. Niiet võid ette kujutada, mis sorti algatus on tema trenni saatmine. Aga tead mis? Ta käib seal trennis hea meelega. Ja mul on korrapäraselt mitu korda nädalas hästi palju suurt ja ilusat rõõõõmu sellest, et laps läks hea meelega ise trenni ja tuli sealt rõõmuga tagasi. Nii vähe on mulle vaja.


CNV000012
vahelduseks selline hästi hipster mittemidagiütlev meeleolupilt

Mu enda trenn läheb, tänan küsimast, ka väga hästi. Selles osas, et ma õpin iga kord midagi uut tegema ja saan teada midagi uut, mida ma üldse ei oska. Ja avastan, et mul on lihaseid kohtades, kus minuteada ei tohiks kedagi olla. Ja et ma paindun ja liigun oma niigi üsna painduva liikuva keha kohta üllatavalt paljudest kohtadest.
Mis ei lähe hästi, on kaks asja. Esiteks on täiskasvanute õpetamine teatavasti rist ja viletsus. Täiskasvanul on ego ja täiskasvanul on raha ja vabadus sellega teha, mis talle rõõmu toob. Ego kallale kippumine ei too rõõmu. Seega kellelegi ei öelda trennis, et sina, jah just sina, sina ära tee valesti, tee hoopis õigesti, vaata. Ja samas kellelegi ei öelda ka, et sina jah just sina, sa teed praegu õigesti, jätka just nii. Öeldakse üldistavalt. Ärge tehke seda või tehke teist. Ja ma olen nagu: mis mul sellest, ma teen algusest peale õigesti. Vahel teeme mõnd harjutust hullult pikalt, hakkan juba omaarust pihta saama ja treener on järsku üleni: okei, stopp (huh), läheneme teist moodi. Ja ma tean, et me oleme lootusetult valesti teinud. Või keegi meist. Aga kes? Kas mina ka? Äkki ikka mina mitte..
Teiseks ei lähe see hästi, et ma sealt uusi sõpru üldse ei leia. Aga selle ma juba debugisin ära. Peab olema vähem mina ise ja rohkem mu parim ise. Need on erinevad. Mina ise olemine ei tööta. Ja tuleb oodata, kuni kõik 'seiklejad' on rühmast kadunud ja tekib püsigrupp. Mhmh. Just.


Tegin üle tüki aja neid häid singiga spagette ja võtsin igaks juhuks retsepti ka ette. Seal öeldi millegi kohta, et ära selle pärast muretse, kui vesi sinna läheb, you want this to happen. Ja ma olin kohe: sa ei tunne mind, ära tule siin ütlema, mida ma tahan. Isver. 

Ma nägin unes, et ma olin Baby filmist Dirty Dancing, aga ma olin samal ajal mina ka. Ja meil oli Johnnyga sellest samast filmist selline meeletu füüsiline tõmme, et tahtis aru niita. Une teises peatükis oli mul kogu aeg kohvipaks suus ja loputamine üldse ei aidanud. Kolmandas peatükis püüdsin hankida varuosade tarvis endale teist sapakat. Mitte et mul päriselus esimestki oleks.


P9110049
ma pidasin plaani koduteel peatus varem maha tulla ja veidi pikemalt rattaga sõita juba esimesest päevast, kui ma siia kolisin. nüüd ükspäev tegin ära. täiesti. ühtlaselt. jumalik.


Ma saan teoreetiliselt aru küll, et kui kellelgi on raske (või kurb. või õnnetu) ja siis talle öelda, et kellelgi teisel on veel raskem, siis tal ei hakka kergem. Ja ma isegi mäletan, et selle toetuseks on see vaimuvaene analoogia. Et kui sul on parajasti hästi hea ja sulle öelda, et kellelgi teisel on veel parem, siis sul ei hakka ju sellest halvem. Aga üldse - miks peaks keegi seda ütlema, kui sul on elu õnnelikem hetk? Või misasja. Hea ja halb on ju erinevad asjad.
Igatahes iga kord, kui ma kogemata kellelegi lohutuseks pakun, et asjad saaksid olla kordades hullemad, saan ma vastu näppe. Et nii ei öelda. Aga mind näiteks on mõni kord lohutanud. Kas te tahate öelda, et ma olen õnnetu olemist valesti teinud?


Mul on üks imelik asi, mis mulle üldse ei meeldi. Ja mul on hästi imelik sellest, et see mulle ei meeldi. Sest see on seda sorti asi, mis tegelt ei sega kedagi ja ma reeglina elan oma elu nii, et teisi mitte segavad asjad on inimeste endi ja pole minu asi. Näiteks ma saan hullult rahulikult olla isegi siis, kui keegi kannab avalikus kohas ainult retuuse ja pluuset või kui kellelgi on kalduvus eelistada ainult ja ainult lühikesi kiilakaid mehi. Sest see ei puutu minusse. Aga vot see asi häirib. Seega imelik.
Lisa ekstra boonusena on see nii imelik asi, et ma pean eraldi seletama hakkama, mis asi see on. Vaata. Kui sa oled kunagi ööklubis käinud (ma usun, et paljud ei ole ja originaalsuspunkte täna selle eest ei jagata, sorri), siis sa võib-olla tead, et kombeks on, et tüdrukud tantsivad. Tantsivad üksi ja tantsivad omavahel ja tantsivad suurte veidrate tüdrukusõõridena ringis (käekotid keskel kuhjas). Poisid tantsivad ka mõnikord, aga rohkem tegelevad nad vaatlemisega. Võtavad joogi või kaks ja seisavad või istuvad tantsupõranda ääres. Veits julgust on kogunenud, siis liituvad liigutajatega ka. Tavaline värk. Mis ei ole tavaline, on üks asi, mida mõned üksikud tüdrukud teevad mõnikord. Nad hakkavad amelema. Või omavahel musitama. Või teineteist katsuma. Niimoodi edvistaval moel, kogu aeg närviliselt ringi piiludes, kas keegi näeb, publikut hoolikalt valides ja sageli naermiseks või infovahetuseks peatudes. 
- Aga Murca, mis sul lesbide vastu on?
- Mul ei ole lesbide vastu midagi (otse vastupidi). Need tüdrukud ei ole lesbid. Need on heteroseksuaalsed tüdrukud püüdmas meeste tähelepanu, teeseldes, et nad on veits natuke nalja pärast mõnikord natuke gei.
Niisiis kuna ma olen eneseanalüüsi loomake, siit tuleb ajurünnak-ideepank, miks see käitumine minus igasugust sallimatust ja silmapööritusi põhjustab:
  • Mulle ei meeldi teesklemine. Näiteks mulle ei meeldi kui keegi minu kuuldekaugusel teeseldud naeru teeb. Kehv näitlemine ajab mulle alati judinad peale. Aganoh, klubides teesklevad inimesed sageli, et neil on lõbus või et nad ei ole huvitatud, miks just see teesklus mind närvi ajab, on veits kummaline.
  • Mul on kade meel, et neil on nii äge nipp tähelepanu saamiseks. Sest ma olen tähelepanuhoorake ja mis mõttes keegi teine võtab kõik endale. Kuigi kahtlane, sest kui keegi tuleb väga ilusa seeliku või heade tantsuliigutustega, siis selle vastu pole mul näiteks midagi.
  • Ma olen ise ka kunagi noorena etteaste mõttes peol sõbrannaga musitanud ja saanud hiljem aru, et see on nõme. Ja ikka ju tuvastavad inimesed teiste vigu kõige paremini siis, kui nad neid ise on teinud. Niiet nende pärast häbenedes ma häbenen natuke ka iseenda pärast?
  • Mul on kade meel, sest ma tahaks ise ka kellegi ilusa ja õrnaga kahekesi nunnud olla, selle asemel et higihaisulisi ülejoobes karuseid troppe tõrjuda.
  • Slut shaming. See on siis väidetavalt kultuuri poolt sisse treenitud asi, kus inimesed (ja naised ise ka) häbistavad naisi nende väljendatud seksuaalsuse eest. Peaks olema kuidagi seotud konkurentsi ja naiste ohjeldamise ja selliste asjadega. Et ma olen alateadlikult vaikimisi oma esimestes teadvustamata reageeringutes seksistlik mõrd?
  • Tegemist on universaalselt labase äraleierdatud võttega, mis tegelt ei meeldi kellelegi, aga keegi ei räägi sellest, sest ma ei käi läbi väga paljude klubisid külastavate inimestega. Kui mul oleks värvikam tutvusring, oleksin sellest häiritud olemisest rohkem kuulnud. Ja seega selles pole midagi imelikku või uut, et see mind ka häirib. 
  • Mehed, kes sellise asja pärast pöördesse lähevad, on ühte kindlat sorti karakterid, kes mulle ei meeldi ja kellede esinemissagedus mu tuju rikub. Ja näha kedagi otseselt oma sihtgrupiks seadmas minuarust ebameeldivaid tegelasi, tuletab mulle nende olemasolu meelde.
  • Seal on vastava vähemusgrupi ja nende olukorra mitte tõsiselt võtmine kusagil? Aga see kõlab nagu need inimesed, kes ütlevad, et valge inimene ei tohi rastapatse kanda või paksud inimesed invakohtalele parkida. Ja kaks viimast mind peaaegu üldse ei kõiguta. Kuigi võib-olla need näited on tegelt teemast mööda, aga mul ei tule praegu paremaid.

Mulle sihukesed ajurünnak-ideepank huupi tulistamise meetodid meeldivad. Kui on hämming, miks mina või keegi teine midagi teeb või mõtleb. Sest siis on kohe oluliselt suurem tükk asjust ära seletatud. Aga kuna ükski loetelu punktidest pole ammendav või tingimata täpne või tõene, sest ma kõigest lahmin ja tõstatan uusi küsimusi ja kogu loetelugi pole tingimata täpne või tõene ega lõplikki, siis jäävad asjad niimoodi kenasti õhku lehvima. Pehme hommikutuule kätte. Isegi kui loetelusse saab koledaid või rumalaid asju muuhulgas. Pole hullu.
Selline väikese riski ja enda sidumisega meetod. Nagu väikesed vihmavarjud.

Mulle meeldivad sellised vihmavarjud, mis käivad hästi väikeseks kokku. Umbes veepudeli suuruseks tombuks. Sellise saab susata näiteks seljakoti küljetaskusse. Kui sadama hakkab, hea võtta. Aga kui ei hakka sadama, pole üldse piinlik, et seda vihmavarju ilma asjata kogu aja kaasas oled tassinud. Selle kaasavõtmisse pole liialt investeeritud. Sest see on nii väike. 

8 comments:

  1. Heh. Klubisse minnaksegi esinema. Teisiti öeldes, teesklema.

    ReplyDelete
  2. Kelle see asi on et vihmavarju kaasas kannad, et piinlik peab olema

    ReplyDelete
    Replies
    1. Enda ees on ju piinlik, kui end päev otsa vaevad mingi kohmaka riistapuuga igaks juhuks ja siis selgub, et polnudki vaja.

      Delete
  3. Narrimise teemal: tarkade koha pealt olen nõus, narrijatele jäävad ette teistsugused ja ceteris paribus lööb tark paremini läbi. Aga nohikutega on teine asi - kas nohik ei ole juba definitsiooni järgi keegi, keda huvitavad asjad, mis enamikku teisi ei huvita? sellega ta ongi teistsugune nagu niuhti. Mis ei too tingimata narrimist kaasa, sest igas grupis ei too teistsugusus tingimata väljatõrjumist kaasa. Ainult mõnes toob.

    Iseasi, et tglt on igaüks mingi koha pealt teistsugune ja kui konkreetse grupi dünaamika on selline haiglane, et raudselt peab kedagi maha suruma, et ise heal positsioonil olla, siis saab liidriks see, kes on kõige agressiivsem ja/või parem manipulaator, ja sõltub suuresti temast, milline teistsugusus põlu alla jääb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just, ega tark olemine pole nohiklus. Nohik võib ka täitsa loll olla =) Ta ongi juba definitsiooni järgi Teistsugune.

      Delete
    2. See oli rohkem kommentaarina tavainimese postitusele: https://ignorabo.wordpress.com/2015/09/04/ja-jatkame-haridusteemal/
      Miski kohe niuksatas sees sellise jutu peale, aga jäi kommentaaridesse kirjutamata. Et ma ei usu, et keegi oma sooritust meelega maas hoiab oma populaarsuse säilitamiseks.

      Sõnad on imelikud jah. Ameeriklased teevad vist isegi vahet geek ja nerd, kus üks on tark ja teine on imelik (tarkvõimitte) ja ma ei mäleta kumba pidi see oli.

      Haiglane grupidünaamika on põhiline põhjus, miks teismelised on huvitav ja õudne inimgrupp üheaegselt.

      Delete
    3. Soorituse maashoidmisel võib mõte ikka olla, kui tegemist on akadeemilise sooritusega. St õppimisega vaevanägemine võib olla nõmeduse rubriigis (mingi pugeja ä), andekus ise mitte.

      Nerd on pigem tark, geek on pigem imelik, aga kumbki ei kuulu ameerika popkultuuri loogikas populaarsete alla. õigust öelda tundub mulle, et nerd on lihtsalt laiema profiiliga geek, selline geek, kellele meeldib üldse lugemine ja intellektuaalne meelelahutus.

      Nende ebapopulaarsuse sidus ka Paul Graham sellega, et nad tegelevad asjaga, mis enamikku ei huvita, st sellesama intellektuaalse meelelahutusega - ja jätavad seega unarusse populaarsuse saavutamise, mis on enam-vähem täiskohaga töö.

      Tähendab, vaimselt võimekas võib vabalt saavutada populaarsuse, kui ta suunab oma vaimsed võimed lahe olemisele.

      Aga kui kool suudab ise lastele pähe panna mõtte, et just õppimine ja intellektuaalsus on cool, siis ei lähe see enam populaarsusega vastuollu ja lapsed saavad targaks (oli kunagi üks Wiredi artikkel koolidest, mis sellega hakkama said, aga vana link enam ei tööta ja ma ei leia enam üles).

      Siin on üks teine Wiredi artikkel uurimusest, mis ütleb, et see, mis varateismeliste arust cool on, on pseudotäiskasvanulik käitumine (ja et sel moel teismeeas cool-olemine korreleerub kuritegevusega suurest peast). Üks point paistab olevat sama, mis Grahami essees, nimelt et sel moel püüavad lahedad olla need, kes panevad populaarsusele kõige rohkem rõhku.

      no ja loogiline iseenesest, et need, kes populaarsusega kõige rohkem töötavad, seda ka kõige rohkem saavad. Täiskasvanute asi peaks olema see, et lastel oleks millegi muuga tegeleda kui ainult populaarsusega, ja niipea kui täiskasvanud neile elutervemaid alternatiive pakkuda suudavad, lähebki paremaks.

      Delete
    4. ps: sellist haiglast grupidünaamikat esineb ka mujal, tingimus on see, et inimesed on sunnitud üksteisega suhtlema, ilma et nad oleks saanud üksteist valida; ja et neil ei oleks muud targemat teha kui hierarhiat mängida. Üks näide on vangla. Paul Graham pakkus oma essees näiteks absolutistliku Prantsusmaa õukonda (sest õukondlastel ei olnud reaalset võimu, st nad ei saanud päriselt tähtsate asjadega tegeleda) ja "ladies who lunch", st rikaste meeste jõudeelu elavaid naisi.

      Delete