Wednesday, November 18, 2015

some funky junk

PB110057
seened kasvavad puu otsas

Ma arvatavasti nägin sarja Seks ja Linn liiga noorena ja olen tõenäoliselt liiga vastuvõtlik inimeste hulgas levivate kirjutamata tõdede üleskorjamisel ja omaks võtmisel. Sest ma olen kogu aeg mõelnud, et peaks laskma endast teha hulga aktifotosid. Niisuguseid kauneid korralikke professionaalseid. Ja seda on vaja teha mitte niisama enda rõõmuks või ajaviiteks. Vaid eesmärgiga. Et saaks üles täheldatud, kuidas ma kunagi olin sile ja prink. Et mu keha ja selle kumerused (ja õnarused) ei kaoks jälgegi jätmata igavikku. See on nagu tähtis töö, oluline vahetulemus - ajalukku talletada ja tõendeid salvestada sellest, kuidas ma olin noor ja ilus.
Kuni umbes eile, kui ma uuesti selle teadmise, et nii tuleb teha, üles leidsin. Tead küll, kuidas omaenda ammuomandatud teadmisi saab leida. Vedeles, pisike, niisama jalus. Kogu aeg olnud ka, ei pannud teist enam tähelegi. Võtsin vedelemast üles ja uurisin teda mõtlikult. Okei, see on minu oma, aga kust ma ta sain? Kas 2001. aasta Samantha pseudoprobleemid on minu omad? Kas keegi rääkis mulle, et tema niisugust ettevõtmist planeerib ja ma mõtsin, et hea mõte? Kes mulle ütles, et minu elukäigu üks arvestatavaid saavutusi on kunagi korraks ajutiselt noor ja terve (emane) olla. Ja üldsegi - mida ma peale hakkan nüüd selle külgekasvanud ammuse ideega.
Kas sa oled kunagi kuulnud mõnd noort meest kõnelemas sellest, kuidas ta tahaks endast üsna pea ühe portsu kvaliteetseid aktifotosid lasta teha, et oma ajutist kaduvat ilu salvestada? Või näinud mõne oma tuttava vanahärra napis rõivais poseeritud noorepõlvepilte, kus on ajalukku igaveseks talletatud, milline täkk ta ikkagi oli. Kui sageli tuleb ette, et mõne sinu tuttava mehe mälestustest käib läbi meenutus sellest kaunist ajast, kui tema pepu oli veel ümar ja trimmis?


PB110066
väike ringutus, muidu kasvab sammal selga

Ma olen mõni kord täiesti suvalistel päevadel end pildistanud, sest ma tean, mida teevad pildid tagantjäreletarkusele. Paar(kümmend) aastat hiljem vaatan ja imestan, kuidas ma siis nii ilus/hea/õnnelik/segaduses olin ja ise sellest aru ei saanud. Umbes nagu Merje too postitus, kus ta on igal pildil tagantjärele vaadates omaarust kena, aga tol hetkel mõtles, et on kole ja paks. No mõni kord võib Merjel ju point ka olla, eksole. Sest ühe suvaka pildi tegemisega salvestub lisaks asjadele ka tükke meeleolust ja enesekuvandist ja käsil olevast faasist ja mõistmisel olevast õppetunnist ja terve hulk asju, mis tol hetkel loevad ja pärast on hea kaugelt vaadata ja mõista
Just. Et peaks endast vähemalt iga viie aasta tagant natuke aktifotosid tegema / teha laskma. Ja sagedamini niisama fotosid. Ja päevikut pidama. Või misiganes teine viis oma hetkede kirjapanekuks. Ja seda just oma vaimse tervise heaks, endast üle saamise mõttes. Et võib-olla pärast piisavalt paljusid aastaid (10 aastat?) selle tegemist hakkab tasakesi kohale jõudma mõni oma mustritest. Ja saavad tekkida need küpse meele tarkused nagu 'ka see möödub' ja 'ela hetkes' ja 'sa ei ole nii paks, kui sa arvad.'


PB110135
kui värvid veits üle kruttida, on kohe eriti muumimajalik

Söögiteema. Mu viimase aja täiesti lõpmatu lemmik on kikerherne salat. Põhiline lihtne retsept nõuab ainult kikerherneid, magusat tšillikastet ja riivit porgandit. Vastavalt tujule olen teinekord sinna sisse visand kirsstomatipoolikuid, avokaadot, õuna. Mõni päev, kui eriti hell ja kannatlik on olla, röstin kikerherneid kuumas õlis panni peal ja siis veeretan igasugustes vürtsikates heintes ka ringi. Alati ei viitsi, siis lihtsalt nõrutan ja viskan koos heintega otse salatisse. Ideeliselt võiks sinna mõned seemned või õlid ka sobida. Üldse on see tore söök ja pole palju vaja, et sellest tuhat erinevat variatsiooni käigupealt leiutada.
Tavaliselt teen ühe suure kausitäie ja pakun teistele pereliikmetele ka. Kui need kohe jaole ei tule, söön üksinda ära. Mõni päev isegi ei hellita mingeid illusioone ja söön ilma kellelegi ütlemata terve kausitäie ise ära. Minuarust ilgelt tore. Gluteeni ja igasuguste loomasaaduste vaba pealegi. Mida sa elult veel tahad.



Ma kuulsin ühte lugu perekonnast, kes võttis oma lapsed kohalikust väikelinna koolist ära koduõppele, sest seal koolis ei olnud kuigi kenad inimesed ega head õpetajad ja üldsegi igasugune äng ja rõhumine üleni valedele asjadele.
Kui me koolipraktikal olime, siis osa meie kursuselt olid mõnes nendest samusestki eliitkoolidest ja osa olid harilikes piirkonnakoolides. Need probleemid õpilaste (ja õpetajate) suhtumise ja klassis korra pidamise ja potensiaalselt ohtlike olukordadega, mida piirkonnakoolis olijad kogesid, olid täiesti võõras maa neile, kes tegid oma praktika nois justkui väljavalitud härrasrahva koolides.
Üks teine lugu ühest teisest koolist käis umbes nii, et lapsevanem kurdab arenguvestlusel, et tema lapse jutu põhjal paistab, et klassis ühte last vist kiusatakse ja klassijuhataja soovitab vähem ette kujutada, sest 'poisid mängivadki nii.'
Leidsime Võrumaalt ühe mahajäetud mõisahoone, kus oli kunagi vist kool olnud. Välimuse järgi polnud seal keegi lillegi liigutanud alates 80ndate algusest - vanaaegne tapeet ja iidsed valgustid ja hirmuäratavad peldikud. Hiljem leidsime ka infotahvli, mis ütles, et seal tegelt oli veel 90ndate alguses kool.
Seega, kuigi ma tean mitut hiigla toredat inimest, kes tavakoolis õpetavad ja olen isegi paari kena värskendatud välimusega koolimaja näinud, olen ma ikkagi üldises plaanis neist harilikest suurtest tasuta koolidest niisugusel õudsel ärahirmutet eelarvamusel ja oma last saadan erakooli. Vahepeal, kui see arutelu eriti kurjaks läks, siis osa inimesi vibutasid erakoolide inimeste poole näppe: "miste mõtlete, et te olete teistest paremadvä, ah?" Kõigi eest ei hakka rääkima, aga mina küll natuke mõtlen, jah. Ja see põhjuslik seos ei käi nii pidi, et teed erakoolid ja siis osa inimesi hakkavad end teistest paremaks pidama või oma laste koolitamiselt rohkemat uhkemat tahtma. Alguses on tahtmine ja siis luuakse viisid. Isver, ma peaks selle nutuse arvamusloo uuesti üles otsima, nii mõistmatu ja mööda oli see ikka. Mitu nädalat on möödas, ikka ajab kettasse. Oeh.


PB050016
tartu-tartu, mida sa teed


Jee, jälle üks (tibi)blogimaastiku kaardistaja, vastajate vahel läheb loosimisele Viru keskuse kinkekaart sest eitea, kas neil seal maapiirkondades üldse elekter on juba sees või mis?


7 comments:

  1. Mis kaardistaja?

    Mu lapsed käivad kodulähedases gigakoolis (21.) ja ma olin kuni kevadeni sellega enam-vähem rahul ja nüüd nutan krokodillipisaraid, et miks ma neid mõnda kaugemasse, aga normaalsemasse ei pannud. Iseasi, kas talnas üldse on normaalsemaid. Kõik on suured ja poolfašistlikud organisatsioonid. TPL, Reaal - sisemised raportid sarnastavad neid tugevalt Hitlerjugendiga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kaardistaja - tuli mingi meil, et vastake küsimustele, mis motiveeriks teid ettevõtjate kola oma blogis tutvustama ja kas teil on pigem nagu titeblogi või pigem nagu ilu.

      Delete
    2. Ma vastasin =) Ausalt =) Mõned vastused tulid päris naljakad kujuteldavate lugejate jaoks.

      Delete
    3. Ei mingit meili... Aga piilusin oma social junk folderisse, DevClubi kutse olen maha maganud :(

      Delete
    4. See oli mingi "sa oled osutud huupivalituks eesti blogide hulgas" vms. Kõigile, oletaksin siis, ei saadetudki.

      Delete
  2. aktipiltidest - ma olen küll mõelnud, et äkki peaks laskma endast teha, aga mitte selleks, et oma kenadust jäädvustada, vaid rohkem selleks, et veenda ennast siis, kui ilus pilt tuleb, et pole mul tglt viga midagi. ühesõnaga, vähem "Seks ja linn" ja rohkem Gok Wan.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle on see põhiliselt meeldinud lihtsalt seepärast, et "ma saan - noh, miks siis ei?"

      Delete

There was an error in this gadget