mu võtad pääle sealt, kus meie algus on

kassile meeldivad vastikud materjalid: poroloon

See on natuke toosama vana introvert-ekstravert skaalal paiknemise elevus. Mitte et see väga oluline oleks, mis skaala või näidistüübi pealt ma mingeid kirjeldusi võtan. Aga natuke lihtsustab küll. Teeb mustvalgemaks.

Loetelu "introverdi" omadusi, mida mul pole, aga tahaks:

• Et ilma sisuka värvika ümbruseta igav poleks. Mul näiteks hakkab autoroolis kiiresti igav. Eriti maanteel. Ja igavates kohtades oodates. Ja kui mul on igav, siis ma tahan magama jääda. Ma ei saa ainult oma peas mõtisklemisega end põnevil hoida, sest seal on läbu ja arutelud ei püsi koos. 
• Pikemat aega üksi olemine nii, et ei ole kurb hüljatud solvunud tunne.
• Seltskonna, inimeste, lähedaste niimoodi kõrvalt vaatlemine, et üldse ei sekku ja mõistmine saab võimalikumaks. Vaatlemine nii, nagu ma oleksin pilt seinal või lihtsalt vari. Taustaga ühte sulandumine, ainult silmad ja kõrvad olemine.
• Inimeste hulgas mugavalt vaikimine. Eks saab vaikitud praegu ka, aga võiks rohkem paremini mugavamalt.
• Küsimustele lühidalt vastamine. Nii salapärane ja võluv on see. Ma alati kukun patrama. Võiks osata sinna lühidalt vastamise juurde iseloomulikult muiata ka, oleks ekstra äge.
• Mingi selline suurte sügavale ulatuvate jõuliste juurtega maa ja rahu küljes kinni olemine, mida ma ei oska vaadeldava käitumise läbi seletada. Võib-olla see on meelekindlus lihtsalt. Mitte jonn või jäärapäisus. Vaid selline kindel läbimõeldud rahu.

Loetelu "ekstraverdi" omadusi, mis mul on ja tahaks alles hoida:

• Inimeste hulgas viibimisest, nendega suhtlemisest energia ja elurõõmu ja motivatsiooni saamine. Teeb töö tegemise ja hulga teisigi eluks vajalikke toiminguid nii palju paremaks.
• Lärmi ja/või taustamüra sees töötamise, lugemise, olemise oskus. Vahel pole lihtsalt parata ja on hea olla keskkonna suhtes vähem tundlik. Saab rohkem tehtud, loetud, oldud ilma suuremate kuludeta.
• Tähelepanu keskpunktiks olemise talumine. Selle tahtmine on sageli tüliks. Aga selle talumine (erinevalt inimestest, kes väidavad seda kartvat või vältivat) on igati kasulik omadus.
• Vali hääl ja kiire verbaalne reageerimine. Aitab oma tahtmisi saada. Tahtmiste saamine on hea. Kui see kombineerida oma tahtmiste teadmisega, võiks olla iseäranis hea.
• Üldse see kiirus rääkimisel, tegemisel, mõtlemisel, õppimisel on tore. Ma mõtlen, nende asjade õppimisel, mis mul tulevad kiiresti. Mul kõik ei tule kiiresti. Näiteks matemaatika tuleb nagu läbi ühe roomaja kujuteldava suguti. Valu ja vaevaga. Vahel valu ja vaevaga korraga, vahel kordamööda. Olenevalt matemaatikast. Ja vastava kujuteldava elundi... eimidagi.
• Emotsionaalne vahelduvus. Mul võib olla ühe päeva jooksul maailma siteim päev ja siis saab midagi muud juhtuda ja see võib muutuda maailma parimaks päevaks. Mu sõnadel, tegudel ja (negatiivsetel) emotsioonidel ei ole suurt kaalu ja need ei jää mind pikalt painama.

ühtepidi tasanditel on, teistpidistel ei ole

Pohmakatest ei peaks kirjutama. Need on piinlikud labased kultuuritu haiglase inimese asjad, millest tuleb vaikida ja mida tuleks eitada.

Aga ma mõtlesin sellest, kuidas mulle üleni meeldib kellegagi koos pohmas olla. Mitte mingi rõve oksendamine või kus-mu-telefon-on paanikad. Veidi täiskasvanum ikka. Et sai eelmisel õhtul paari jooki proovitud ja seisundeid läbi elatud ja hommikuni midaiganes tehes üleval oldud. Ja nüüd on uus päev oma armutu valgusega, aga me veel ei taha. Ja siis me vedeleme, kehad nõrgad ja pead veidi hellad. Kardinad ees ja tekid pusas. Vedeleme päriselt mitte magades, aga tegelikult mitte ärkvel. Põhiliselt omavahel koos olles, aga seejuures ikka igaüks iseendaga toime tulemisega tegeledes. Ja laseme päeval mööda minna, ilma end maistesse asjadesse segamata. Vaatame, kas tuleb mingi imelik isu ja anname sellele järele. Vaatame arvutist midagi tühist või võtame pimeduse tulekul ette väikese ettevaatliku jalutuskäigu.

Asjalikud rõõmsad tegusad päevad on ka toredad päevad. Aga neid vaevalisi aeglaseid vaikivaid ainult hingamisele ja olemisele keskendunud päevi on ka vaja.

Menstruatsioonidest ei tohi ka kõva häälega juttu teha, see olevat ka kohatu ja piinlik. Aga mõtle, kui mu kehal oleks mingi teine tõsise trauma või vigastuse sümptom ilma tõsise trauma või vigastuseta, lihtsalt muuseas korrapäraselt esinemas. 
Ah see mu vasak käsi. See ongi iga kuu niimoodi pooleks. Ega ta väga ei valuta ja see läheb kohe üle. Veidi segab toimetamisi, et ta niimoodi pooleks on, aga misseal ikka. Olen sellise eripäraga sündinud ja. Peab ära kannatama. Ei-ei, pole vaja muretseda ja nii ehmunud välja näha. Enamik inimesi seda ei märkakski. See on minu jaoks tavaline asi. Eks ma ka alguses natuke muretsesin, kui see esimest korda juhtus. Aga pikapeale harjub ära. Näe, täna on ta juba natuke vähem pooleks ja. Järgmine nädal peaaegu enam ei mäletagi.

allikas tuleb puu alt

Hakkasin ühte järjekordset eneseabiraamatut lugema. Ma olen esialgu alles ainult sissejuhatuse juures ja mulle juba meeldib. Põhiliselt meeldib see, millise enesekindlusega, millise peaaegu juba ülbusega autor oma raamatust kõneleb. Mõtlesin kohe, et peaks oma blogisse ka vahepeal selliseid vahemainimisi panema.

Sesmõttes, et kui sa siin loed ja sulle vahepeal tundub, et sa ei saa päriselt nõustuda, siis tea, et minu jutt on suunatud pigem sinu sügaval sisimas paiknevale ürgsele teadvusele, kes on sinust targem ja kuigi sina veel aru ei saa, küll tema mõistab. Kui oled mõne lõigu lõpus oleva pildini jõudnud, siis see on märk peatumiseks ja mõtisklemiseks nende tõdede üle, mida sa just lugesid. Ma soovitan sul seda võimalust kasutada. Aga lugemise jooksul peatuda ja saadud tõdede üle mõtisklemiseks aega võtta - seda võid sa alati, kui selleks vajadust tunned. Ja iga kord, kui sa minu blogi loed, pöördu mõttes Universumi poole lühikeses tänupalves selle imelise õppimisvõimaluse eest. Palju pole vaja. Lihtsalt paarist sõnast piisab. Sest see siin on kuld. See on tee sinu uuestisünnile. See on see, mis on aidanud sadu inimesi üle Eesti ja kui sa oled valmis sel lubama, võib aidata ka sind.

Ma mõtlesin, et ma ei tee mitte ühte ainumaski jõulukingitust see aasta, sest ma olen vaene nagu kirikurott. Paljas nagu püksinööp. Mu raha on läbi nagu mõne postsotsialistliku väikevabariigi valuuta kunagi võib-olla läbi oli. Pealegi ma ei kujuta ette ühtegi asja, mille ma võiksin osta ja siis kellelegi sellega rõõmu teha. Sesmõttes, et äkki, kui neile on seda vaja, nad ostaksid selle endale ise? Tundub loogiline ju. 

(Näiteks ükskord oli mul nii. Mul oli veekeedukann katki läinud. Natuke töötas, aga enam mitte väga. Ma olin küll tookord mitte just kõige paremate sissetulekute peal, aga ma mõtlesin juba teatava kasvava elevuse ja soojaga selle uue kannu peale, mille ma ostan. Et söön järgmisel kuul veits vähem ja ostan endale ilusa uue kannu. Ja kuidas see saab võib-olla olema üks niisugust sorti ilus, mis ma seal külas olles nägin. Või äkki hoopis ühte teist sorti moodne, mida ma ühes teises kohas nägin... Et plaan ja elevus tasapisi kogunesivad ja mõnus ootusärev. Ja siis üks mu sõber, kes oli näinud, et mu kann on katki, tegi mulle üllatuse ja tõi mulle ootamatu kingitusena uue kannu. Samasuguse, nagu mu eelmine vana tasuta kusagilt humanitaarabina saadud kann oli. Lihtsalt uus ja mittekatki. Muidugi ei saanud ma pärast seda endale veel ühte uuemat meeldivamat kannu enam osta. Muidugi ei saanud ma talle öelda, et viigu see nikerdis poodi tagasi, mul on selle ostuga omad plaanid. Siiamaani kasutan seda kannu. Töötab ka, raibe, siiamaani. Mis parata.)

Aga siis! Seoses siis sellesama kingituste tegemise teemaga, kus mul polnud mõtteid, eksole. Aga siis(!) tuli mulle mõte. Et mida kingitusteks meisterdada, mis ei oleks ostetav, oleks päriselt kasutatav ja oleks isiklik ja nunnu. Ja mul on isegi kõik meisterdamiseks vajalikud komponendid kodus olemas. Ja see oleks nii tore ja saaks kõikidele kõikidele sõprade lastele sarnased aga ikkagi erinevad ilusad ja armsad kingitused ja ahh ja ohh. 

Praeguseks on muidugi kalender juba liiga palju ja mul ei ole enam aega. Võib-olla kui mul esimene pidustuste laar läbi saab. Võib-olla siis. Eks näis.

Pfft. Ütlesin kusagil seltskonnas kellegi kuuldes 'too' ja too inimene hakkas üleni liiga lõbustatult naerma, et see olevat nii tore, et ma 'too' ütlen ja hakkas kiiresti jahuma lumest, mis pakib või hakkab kokku ja oeh. Kuigi iseenesest meeldiv inimene. Nüüd järelemõeldes, võib-olla see oli etteaste mitte mulle vaid kellelegi teisele. Ma olen tagantjärelemõistja.

ma peaksin ilmselt sambla-aednikuks hakkama

Mis sinu isiksuse tüübile mitte omaseid oskusi sulle vaja oleks ja kuidas sa mõtled need saavutada?

Kas sa ostad inimestele kingituseks asju, mida nad ise endale osta saaksid?