pühadevahe

Vahepeal pole soovilugusid juurde tulnud ja ega ma neid eriti luninud ka ei ole. Vahelduseks on tore seda sama vana head sihtotstarbetut jura ka pihustada. Nagu need pritsipudelid, millega väikeseid koduloomi dresseeritakse. Psst! Ei roni laua peale. Psst! Ei tule siia mingit mõtestatud seostatud juttu otsima. Kassasaad. Kõtt. Siin on ainult sihtotstarbetus.

Um. See nüüd küll hea tervituslõik ei olnud.
Khm. Tervist. Meeldiv näha. Kuidas käsi?

PB110118
tamtammm

Ma tegelt tulin siia selle mõttega praegu, et ma kirjutan, mis pähe kargab. Mõni kord on mul nii olnud, et ma hakkan kirjutama ja siis mõtted tulevad ka. See maailmakäsitlus, kus keegi pole tegelikult ainuisiklikult oma loomingu looja vaid pigem selle ilmsiks saamise kanal, ütleb, et sa pead tegema oma osa tööst. Et sinu muusadele või sind saatvale loomevaimule või Universumile võimalust anda. Kui sinu kanal ilmneb tavaliselt kirjutamisel, siis võta kirjapulk näppu ja kirjuta muudkui ja küll Ta siis geniaalsusi saatma hakkab. Varem või hiljem. Kui sinu kanal on su katkematu lugude vool või su puusa nõks või su lõpmata soojad paid, siis teegi neid asju, mida sa teedki ja imed juhtuvad, kui sa neil lubad. 
See maailmakäsitlus, kus osa inimesi lihtsalt on verbaalsemad ja ekstraverdid ei mõtle enne ütlemist, räägib põmst samast asjast. 

Mul on kogu aeg see, et mulle tundub, et mul on tuhat mõtet või tuhat muret või tuhat küsimust. Aga kui ma hakkan neid ühekaupa loetelusse kirja panema, siis selgub, et tegelt on näiteks kaks. Või kakskoma viis. Ja neid tundus olevat tuhat, sest nad keerlesid mu peas ringi ja ringi ja tulid kogu aeg üksteise järel uuesti ja üha fookusesse ja niisuguses keerlemises tundubki neid hoomamatult palju. Sest see asi on ja siis see teine asi on ju ka ja siis on ju veel see asi ja kas ma mainisin, et see teine asi ja muidugi see asi. Ja see teine. Ja see. Hakkan kirja panema, panen esimese ära. Teise ka. Võib-olla tundub, et tuleb kolmas ka, aga see tegelt oli esimese alapunkt. Ja kõik. Kogu moos. Polegi rohkem kirja panna. Valmis. 
Ma üritan endale pähe mahutada, et teised inimesed ei pruugi nii toimida ja võib vabalt olla, et nad ei pea tingimata asju kirja panema või välja ütlema, et neid konkreetsete eraldiseisvate asjadena näha või loetleda või mõista. Aga see tundub nii imelik. Loogilisem tundub, et kõik maailma inimesed peaksid enesemõistmise ja -teraapia mõttes kirjutama. Ja kõnelema.


PB110127
muid värve pole praegu võtta


Armastus. Just. Ma tahtsin armastusest rääkida. Võinoh, arvatavasti mitte sellest, mis sina just mõtsid. Mitte sellest armastusest. Ühest teisest.
Eksole, mõnda asja on parem teha, kui seda sinna juurde kasvõi natukene armastad. Vihaga saab ka, aga on asju, mida armastusega on parem teha. Neid asju, mis vajavad jõuga tegemist, on hea vihaga ette võtta. Kas vihaga endas või vihaga selle asja vastu. Näiteks puid lõhkuda on vihasena maru mõnus. Või koristada. Või inimesi perse saata ja roppe luuletusi kirjutada ja putru kõrbema lasta ja uksi paugutada. Aga neid asju, mida ei saa jõuga teha, mida tuleks teha hellalt või täpselt või ettevaatlikult, neid on parem armastusega teha. Võib-olla see on minu mingi isiklik kiiks või veidrus. Siduda armastamist ettevaatlikkuse, helluse ja tähelepanelikkusega. Vabalt võib olla, et saab jõuga ja äkiliselt ja kiiruga ka armastada. Ära armastada. Valmis armastada. Lõpuni ja tehtuks ja korralikult paika armastada. Nii et. Nii et kohe on.
Aga milleni ma jõuda tahtsin, on pildistamine. Ma kujutan ette, et see arutelu võib käia ka hulga teiste loometegevuste kohta, aga mulle tuli see seoses pildistamisega. Ma ei saa pildistada, kui ma seda asja, mis mul kaadris on, natukenegi ei armasta. Kui ma inimesi (mitte asju) pildistan, on sama lugu. Mul peab olema sellist hella tähelepanelikku hoolt selle inimese suhtes, et mul oleks võimalik temast pilti teha. Kuna ma olen ennast kergesti igasugustes asjades veenav ajupesu loomake, siis see ei ole tavaliselt väga raske. Näiteks võõraid inimesi on mul üsna lihtne ilusaks ja heaks mõelda ja siis püüda seda kaadrisse mahutada. Ja kõige raskem on nende inimestega, kelle osas on tekkinud Eelarvamus. Et ma neid nii lähedalt ei tea, et nende sügavusse või telkide tagustesse näha, aga mitte ka nii vähe, et ükskõikmida neist mõelda. Vaid tean just nii natuke, et nad just mulle ei meeldi. Siis ma olen nii hädas, sest ma ei taha neid vaadata, nagu nad oleksid ilusadjahead. Aga ma ei saa pildistada, kui ma nii ei vaata. Ja siis on vaja endaga tööd teha. Aga töö on raske. Või siis hoolikalt sättida, vastikud välja kadreerida, et piltidele ainult ilus ja hea tuleks.


Ma leidsin täna internetist usutava uusvaimse pullikaka generaatori. See on hiigla tore. Natuke näputasin seda ja kohe tekkis tahtmine, et keegi võiks vastava asja eesti keeles ka teha. Kuigi, nagu tavaliselt toredate tehnoloogia saavutustega - ära küsi, millal see sammukese edasi/kaugemale jõuab. Küsi, kas see pole juba jõudnud. Sest ei saa ju oodata, et kogu tõsine inglihingekristallivaimu jutt on sõna-sõnalt päris inimeste poolt tipitud. Osa ikka on kusagilt kokku visatud. Kõike ei peagi algusest peale ise tegema. 



PB110132
hoia mind


Ma olen end nii kohviimmuunseks treeninud, et ma võtan kontori kohvimasinast ekstra kange topeltespresso ja joon seda nagu jamh, see on vist kohv küll. 
Ma olen nüüd nii kaua oma uusi saapaid planeerinud ja oodanud, et mulle hakkab varsti paistma, et tegelt tennised ja pikk villane mantel on suurepäraselt kokkusobiv riietus.
Tegin novembri Tarslämmil nii kehva etteaste, et pärast seda oleks enda halvima etteaste saavutamiseks vaja juba tõeliselt vaeva näha.
Otsustasin, et harilikul sukahoidjal on tripid nii mõttetult pikad, et need võivad vabalt seeliku alt välja paista ja näiteks hoopis vahelduseks puuvillaseid ülepõlve põlvikuid üleval hoida.
Olles veendunud, et hea tuju ja naljaga on asju kergem õppida ja raskusi lihtsam ületada, on kõhutantsu tehnika harjutamine muu trenniga võrreldes parem, sest vaagna kiigutamine ja siis sellega ette alla koputusliigutuste tegemine on igatahes oluliselt lustakam, kui mistahes biitsepsiharjutus või kükk.



Paikapanupoeem on muretu puslemäng oma keele sõnadega

liimist lahti
kapist välja
kaks sisse
sõnalt sabast kinni

käsi valgeks
suu soojaks
sõna jalgadesse
jalust maha

ilm hukka
maa tasa
taga targemaks


PB110147
vahel on koledad asjad nii ilusad



Ma mõtlesin sellest ka, kuidas üks raskemaid ülesandeid on ennast määratleda ilma teisteta. Näiteks see ilus tsitaat, mis ütleb, et enesekindlus ei ole: 'ma juba tean, et ma neile meeldin' vaid: 'minuga on korras ka siis, kui ma neile ei meeldi.' Et teema sügavust vähendada, tunnistan kohe üles, et ma seda tsitaati nägin Tasku naistevetsu seinale kirjutatuna. Et siis tead, kust mu diip pärineb. Khm. Just.
Kus me olimegi?
Ahjaa. Näiteid enda nägemise võimalikkusest ilma teisteta. Teine on see minu muster, et kui keegi mind parajasti (piisavalt) ei jumalda, siis mul tekib hirm, et ma lakkan olemast. Või kui mind on maha jäetud või mulle suurt ja ilusat armastust keelatud, olen ma äkitselt kohe nagu väärtusetu. Kellegi teise pärast. Kujutad sa ette. 
Või näiteks see mu arutelu, mis mul pikalt oli seoses pikkade juustega. Käis umbes nii, et kui mu pikad juuksed ei ole ilusad paksud kohevad eeskujulikult hoitud, siis ei peaks mul pikki juukseid olema, sest need ei ole ilusad. Ja need inimesed, kellel juhtumisi (või suure vaevagagi) on ilusad juuksed, olgu pikkade juustega. Need, kellel ei ole ilusaid pikki juukseid, lõigaku maha. Sest neil pole mõtet end vaevata, nigunii on kole. Justkui inimese välimus oleks miskinegi teenus, mida ta ülejäänud maailmale osutab. Kui tegelt võiks inimese juuste pikkuse otsus olla langetatud lihtsalt tema enda poolt üksinda omaette ainult isekeskis nõu pidades. Kas ta tahab lühikeseks lõigata või ta ei taha. Kas talle endale meeldib või talle endale ei meeldi. Aga see mõte on uus ja võõras ja tahab, kui piisavalt tähelepanu talle ei osuta, plehku panna.
Või näiteks kasvõi toosama õnnetu iseomaluule lugemise sündmus. Ma tean, et kui ma kirjutan midagi, mis on päriselt minu ja tulnud tõeliselt siiralt sellisena, nagu ma olen ja nagu ta tuleb ja ehtne ja toores ja tundlik ja haavatav ja kõiksee. Siis see on hea. See on tunnustust ja punkte ja ovatsioone ja kiidusõnu väärt. Ja siis ma neid selle eest võtan hea meele ja ilma vajaduseta juurde häbi teeselda. Ja isegi, kui sealt ei tule kiidusõnu või ovatsioone, siis see on ka okei. Sest ma ei reetnud selle tegemiseks ennast või oma seda samustki väge või voolu, mis minust läbi käib. Just. See kõik ilus mõte on meil siis heal päeval. sekundil. hetkel. Enamasti tavalisel päeval närib mind pidevalt igasugune kas neile meeldib ja mida nad tahaksid ja peab ikka naljakas olema ja peaks konstrueerima ja lähenema süstemaatiliselt ja tegema spetsiaalselt, et kõigile meeldiks ja igaühele ja pärast nad ikka ei taha ja eelmine kord nad vaatasid ka kurjade nägudega ja äkki ma olen tüliks ja parem ikka lasta nendel teha, kes paremad on ja nõnda edasi. piuks

Comments

  1. Inimesi persse saata ...
    Tead, ma enda juures ei pane kirja, sest liiga mitu seda mitte teada tahvat
    inimest loeb, aga siin võin öelda:
    KUI ma saan selle kooliga ühele poole, on mul preemiaks plaanis oma randmed ära tätoveerida. Paremale tuleb (ilusas käekirjas, mida mul endal pole) "Ära põe!" niipidi, et seda oleks mul endal mõnus lugeda. Ja vasakule "Mine persse!" teistpidi. Nii, et teistel oleks hea lugeda, mitte mul endal. See on nii lõõgastav, mõelda "A mine persse!", kui jälle tuleb meelde miski, mis isikule X või Y minu või mu tegevuste juures ei meeldi.

    Selle plaani ainus nõrk koht on, et ma kavatsen kooli lõpetamise puhul rääkida juba järjestatud järjekorras mitmete erinevate meestega teemal "Ma tahan last, kas sa oleks isa?"
    Nagu - palju preemiat ühel teemal =)

    Aga selle pikkade juuste teemaga on mul selge ettekujutus, et see, et sul on ilusad juuksed ja need sobivad sulle, ei ole veel mingi põhjus eluaeg ühe soenguga ringi käia =P

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuletab mulle meelde. Ühes ägedas krimka-sarjas oli kamp niisugusi turtsakaid teismelisi, kes suhtlesid ainult omavahel ja täiskasvanuid eriti ei usaldanud. Põhjusega ka, seal linnas oli palju halbu inimesi. Ja kui neid tiinekaid miski lastevastase kuritöö asjus küsitleda üritati, vastasid nad ainult veidi käelaba tõstes. Ühe peopesa peale oli kirjutatud Yes ja teise peale No.

      Delete

Post a Comment