Ja kusagil tagahoovides sain sinust laulda

päike ja pitsid

Kunstnike austamisest. 

Kui sul on kodus seina peal maal ja sellel on mitmeid asju või omadusi, mida vaadelda või kirjeldada. Ja kui keegi tuleb ja ütleb, et vot näe selle koha peal need asjad siin, mis maalitud on, need mulle ei meeldi. Need on valesti ja need oleks pidanud hoopis teist moodi tegema. Siis see on üsna loll asi mida öelda. Sest teos on teos ja kunstnik tahtis just nii teha (või tegi mingil muul põhjusel otseselt tahtmatagi nii) ja meie asi ei ole nõuda sellelt midagi muud, kui see, mis see on. Samas jällegi - sa ju maksid selle maali eest. Võib olla isegi, et tellisid selle kunstniku enda käest. Ta justkui osutas sulle teenust. Ja mingil ahnel isekal iseennast universumi keskpunkti asetaval moel peaks see sinu tellitud sinu rahaga makstud toode olema täpselt selline, nagu sa tahtsid. Ja mitte grammikestki kehvem. Maalikunst muidugi on nii kõige klassikalisem kõige rohkem kunstiks peetud kunst, et tavaliselt keegi päriselt ei hakka irisema ja tellib ja maksab ja on rahul või koguni õnnelik täpselt niisugusega, nagu kunst oma seletamatus jumalikkuses selle loojast läbi voolama on juhtunud.

Kui sa lähed peole ja seal on diskor, kes keerutab plaate ja vahetab lugusid ja miksib võib-olla isegi miskeid laule kohapeal kokku. Ja sulle tundub, et saaks paremini. Näiteks tantsupõrand on tühi või selle eelmise biidiga tuli üks teine lugu meelde. Ja ütleme, et sa väljendad oma soovi. Või koguni, lähed nii kaugele, et tellid soovilugu. Ja litaki! saad sa vastu näppe. See ei ole sinu asi otsustada ja kritiseerida ja muuta selle peo helipilti. Diskoril on oma nägemus. See õhtu oma kõigi kõrvadele lavastatud maastikega on tema teos. Ja ainult lollid ja oma ametisse mittesobivad võivad midagi nii labast pakkuda, et esinev loov töötav Staar-Dii-Džeii sinult, lihtsalt surelikult oma suurde teosesse midagi võtab. Kuigi, eksole, sa maksid pileti eest ja tema on sinna palgale võetud, et peolised saaksid tantsida ja justkui osutab kõigile neile inimestele ühte teenust ja nii. Ei. Sinu peoõhtu on kellegi teise lõuend.
Kuni sujuvalt sinnamaale, et ma lähen juuksurisse ja ütlen, et lahku peaks soeng olema vasakult ja kukla pealt peaks olema just niisuguse kujuga ja pikkust on vaja, näe, niipalju. Ja juuksur teeb ikka, mis tema loomeinimese nägemus kogu sellest protsessist ja selle tulemist on. Kuigi need on minu juuksed ja see on minu raha ja ma tellisin temalt töö. Midagi, mida mul oli praktilistes rakendustes vaja. Midagi, mida me ei saa moodsa kunsti mõttes minu kaela ajada, sest need täpsed keerukad oskused on ju tema käes, selle pärast ma tulingi ju. 

Ja siis kahe hüppega sinnamaale välja, et õppejõud istuvad ümber laua ja peavad nõu, kuidas paremini efektiivsemalt õieti seda õpetamisetööd saaks teha ja keegi teatab, et tema õpetamine on kunstiteos ja tema säravat kordumatut isiksust ei tohi efektiivsuse või teiste (küündimatute) inimeste rahulolu pärast alla suruma hakata.

Ja tegelt üldsegi. Kust läheb tellimusteenuse ja kunstnikuvabadusloomingu piir. Kas raha liikumine käest kätte võtab raha vastuvõtjalt mingid loomevabadused või kas millegi enneolematu tegemine loomine ilmsikstoomine annab selle tegijale mingi puutumatuse ja immuunsuse kriitkale? 
Kas ühe inimese poolt tehtud või alles veel tegemisel olevat asja saab päriselt lugeda kellegi teise omaks.
Kas on olemas loojad ja need teised? 
Ja lõppudelõpuks - miks keegi mulle soovilugusid ei ole nõus mängima?!?

üks hästi edeva kähara seerikuga kuusenoorik ja tema gäng

Kui ma kellelegi hennamaalingut teen, on esimese asjana tema otsingud mustritest või joonistustest, mis talle meeldivad. Teise asjana, kui eeskuju on olemas, on meil Vestlus. Mida sa siin pildil näed. Mis sulle selle juures meeldib. Mis osa sellest pildist on sinu jaoks oluline. Kusjuures, vahel on see päris kummaline. Ma näen päikest ja tema näeb Jumalat. Ma näen sooni ja tema näeb puud. Ma arvasin, et ta tahab seda kiirtega säravat asja, aga tema tegelikult vaatas sinna keskele ja need kiired võib üldse ära jätta. Need vestlused on vägevad. Ja siis tuleb oluline osa. Siis tuleb see osa, kus ma ütlen, et see pilt ei tule sinu keha peale samasugune nagu siin paberil. Sest ma ei oska. Sest hennaga niimoodi ei saa. Sest juhuslikkus ja käevääratused ja sinu keha ja selle naha ja praeguse pasta ja minu joobe ja tänase öö koosmõju. Ja inimesed on selle peale alati hästi agaralt leplikult nõus - tee, mis sa teed, mulle sobib kõik. Ja kuigi ma püüan seda täie hingega uskuda, et nad on tõeliselt nõus. Mul on alati selline ettevaatlikkus ja aukartus. Sest persse su respekt mu loomingu vastu. Mina ei pea selle kõõrdsilmse öökulli või asümmeetrilise ornamentikaga nädal aega ringi vantsima. See on sinu keha ja sinu nahk ja sinu järgmine terve nädal, kui mitte kauem. Kui sa ei ütle siin kohe praegu, siis ise tead.

Vaatasin täna mõtlikult pimedasse taevasse, kus pilvede vahel oli väike heledam laik ja pidin tõdema, et kui ei oleks pilves, siis ei olekski nii pime. Ainult et - kell on viis. Kell on viis pärastlõunal. See pole isegi õhtu. Ja kui ei oleks lõpmata pilves, siis kell viis õhtupoolikul päris nii pime ei olekski.
Võib-olla meile meeldib suvi ainult selle pärast, et meile tundub, nagu me oleksime ühe suure kannatuste ja piinade rännakuna selle kuidagi isiklikult iseendile välja teeninud. Ja võib-olla selle pärast me tema peale nii solvunud saamegi olla, kui ta osutub sajuseks või sääseseks või jahedaks.

see puu tundub, nagu ta oleks kellegi oma või nagu ta teeks siin midagi tähtsat. ei tohi võtta

Kujutleme, et sa tead kaugelt ühte naist. Tead kaugelt, aga päriselt pole kohanud. Sa tead, mida ta teeb ja keda ta teab ja mida ta on loonud või korda saatnud või välja öelnud. Ütleme, et tema sõnadel või tegudel on nõnda palju kaalu olnud, et sa teda imetled. Imetled seda imelist inimest tema võimsate tegude eest. Ja kujuta ette, et sa saadki temaga päriselt ühel päeval kohtuda. Ja silmast silma tema väge või annet või taiplikkust tunnistada. Ja siis, maitea miks, paned sa tähele, et tal on silmnähtaval hulgal kõhupekki. Kas tema võlust on midagi selle pärast kadunud? Kas see tühistab tema väärtusest midagi?
Aga miks sinu väärtusest tühistab?

Kui sa oled kellegagi just koos olnud ja teie vahel on mingi värk olnud või romantika või koguni, khm, koguni armastus olnud. Aga see lõppes ära. Ja siis mõne aja pärast küllalt ruttu oled sa kellegi teisega koos. Kas see, mis sul selle kellegi teisega toimub, on oluliselt tühisem ja pinnapealsem, sest ta tuli küllalt ruttu pärast eelmist? Või kas selle küllalt ruttu tulek muudab mingil määral kehtetuks eelmise? 'Keegi ei armu nii kiiresti, ju sa sebisid teda juba ammu, sa räpane reetur.' Kas meil on kokku lepitud, kui kaua peab süda katki olema ja kas on olemas päriselt tegelikult tõeliselt armastatute maksimummäär=1?
Kui sa lähed oma last tudile saatma ja loed talle muinasjuttu ja sätid tema teki talle peale ja vastad tema tuhandele imelikule küsimusele ja teed laubale musi ja soovid värvilisi unenägusid... ja siis lähed teed sedasama oma teisele lapsele. Kas keegi tuleb kahtluse alla seadma sinu armastust ühe või teise lapse vastu? Aga miks saab korraga ühepalju üleni liigapalju armastada ükskõikmitut oma last, aga ei saa korraga armastada mitut oma täiskasvanut?

üks (mälestus)pilt sellest, kuidas meil detsember just oli

Muidugi, kellestki ülesaamine on pikk lõputu protsess. Ei, mitte kellestki üleolevaks saamine. Vaid just armumisest või sissevõetud olemisest või murtud südamest ülesaamine. Nagu asümptootiline funktsioonigraafik alguses kiiruga ja siis üha aeglasemalt muudkui lähenemas nullile sinna mittekunagi jõudmata. Päriselt murtud südame puhul on seda üsna põnev vaadelda, kuidas juba järgmisel nädalal on korraks niisugune kerguse ja purunematuse tunne, nagu kunagi poleks vabam olnudki ja siis suured kolinal tagasilöögid uuesti ja veelkord. Aga ülesaamine isegi päriselt südamesse pugematagi saab ka kaua ja kaua võtta. Näiteks need harvad inimesed, keda ma ikka veel tean ja kellest ma teismeeas sisse võetud olin. Siiamaani. Kümme aastat hiljemgi. Ikka aeg-ajalt vaatan neid ja imestan, et mida küll mida ometi ma neis nägin. Või avastan ja taasavastan, et neist ei oleks mulle head partnerit või vastast või teinepoolt. Olemata endalt enne seda kordagi küsinudki, kas ja ehk, tuleb neid nähes jälle see äratundmine, et oli ju midagi. Ja suvalistel hetkedel uuesti see selgus, et meist ei saa asja. Mis on imelik. Sest tahaks oma vanu asju maha jätta ja neist edasi minna ja välja astuda ja uueks saada. Aga kübemed jäävad. 

Ma loen seda raamatut, mis ma tegelt alguses üldse ei pidand lugema. Aga kuna ma Gilbertit ja tema ilukirjandust nii kõvasti armastan, siis ma võin isegi tema lõputuid heietusi tema uuest abielust ja sellega kaasnevatest muredest lugeda. 
Kirjutab muuhulgas sellest, kuidas meil (eriti naistel, aga inimestel üldse) on ilge kalduvus saada üheks oma looga. Eriti oma armastuslooga. Et kui sa küsid naise käest, kuidas ta oma abikaasat kohtas, on tal arvatavasti suur pikk eepiline hingestatud detailirohke viimistletud Lugu jutustada. Ja see on sama palju sellest kohtumisest kui see on sellest naisest endast ja sellest, kes ta isiksuse ja inimese ja olendina on. Ja see on tähtis. Ja see loeb. Ja see ongi see, mis teeb temast selle, kes ta on. 
Ja sellega seoses ma vahel panen end ise märkama seda, kuidas ma näen mingite oma elusse natuke puutuvate sündmuste jada nagu oma lugu ja kuidas ma tahan nii väga tahan selle looga samastuda. Sellest teha osa oma identiteedist ja sinna külge end kleepida ja põimida ja saada-gi selleks looks. Ainult et lugudel on oma piirangud. Need on juba ära olnud. Ja need on ühekülgsed ja muutuvad kiiresti tühiseks või liiga lihtsustatuks. Ja mina. Mina ei ole veel ära olnud. Ega taha olla ühekülgne või kiiresti tühiseks saada. Niiet peaks end hoidma (enda) lugudega samastumast. Kuigi nii väga tahaks ju.

need teerajad mulle hullult meeldivad just nii kõrgelt vaadatuna

Lugude külge klammerdumisest või lihtsalt nende fantastilisest mõjust veel.
Mõtlesin, et peaks fabritseerima ühe loo ühest lapsest, kelle vanemad (pigem ema. noor ema) on valinud last mitte vaktsineerida. Lapsele nimi anda. Emale nimi anda. Võib-olla ema õele ja naabrinaisele ja lapse alatitööl vähemalteipeksa isale nimi anda. Ja kuidas see otsus sündis kahtluste ja kõhklustega, aga siiski emotsioonide pealt ja heakskiitu otsivalt. Ja siis sellest, kuidas laps haigeks jäi. Arvatavasti algusesse peaks paigutama seda, kuidas see oli suvakas muretu. Ei, spoilereid ka. Spoilerid on kogu nauding. Alguses öelda umbes midagi sellist, et oleks ma vaid teadnud, milleni see väike nohu viib. Või: ma alati hiljem mõtlen tagasi sellele esimesele köhahoole. Jah, midagi sellist. Noh ja siis see laps jääb haigeks. Mõnda sellisesse vanaaegsesse ammu väljasurnud õudsesse haigusesse. Ja need nähud on kohutavad tontlikud ja kindlasti peab armastuse ka selle käigus ära lõhkuma, sest inimesed on nõnda romantikud. Ja siis. Midagi juhtub. Ma ei tea. Laps sureb. Või kannatab hästi palju. Kannatab graafiliselt. Või ei saa kunagi päriselt terveks. See nimeline laps koos oma erilise iseloomu ja kordumatute omadustega. Ja see nimeline arvatavasti küllalt ilus (kenad tissid ja nii) ema ka kannatab.
Ahh kui veenev see oleks. 
Marvan, et tütar laps peaks ka veel olema, arvatavasti blond ja siniste silmadega või äkki lokkidega(?). Oleks veel eriti mõjus.

Vanaema rääkis, kuidas tema poeg oli kunagi väiksena talle sülle pugedes öelnud: kui mina suureks saan ja sina oled väikeseks saanud, siis võtan mina sind sülle. Aga see poeg on nüüd surnud.

kui on nii külm, et silmad külmetavad
ja lähedaloleva põõsa sees peab miljontuhat tiibadega kössis sulekera väga häälekalt nokalaata

Teeme kõhutantsu trennis tehnika tarvis harjutusi ja kõikidel algajatel on kõlisevad rahadega vööd. Harjutus on puusale, võinoh, alakehale üldse. Vaagnat tõstetakse pehmete mittesirutatud põlvedega seistes kaarega ette ja alla, kõhulihas töötab. Ette ja alla. Tõsine harjutus. Mis seal ikka palju jutustada. Tõstame kõik keskendunult. Vaagen ette. Ja alla. Mitte taha üles. Lihtsalt enda alla. Ja rütmis kikivarvul vasakule tippides. Ette. Ja alla. Ja siis muusika rütmis kikivarvul paremale tippides. Ette. Ja alla. Tantsijate vööde küljes rahad kõlisevad tasakesi. Nagu tuulekellad. Ei. Vaagnakellad.


Vahepeal on olnud blogi külastatavus ootamatult laes ja mitmelt poolt mitu head sõna tulnud. Ma (võõraste) inimestega suhtlemisel olen veits kohmakas ja ei oska nagu midagi öelda. Et kas aitäh on see õige asi siin või? Aga nii endamisi tühjusse mõtisklemise poole pealt on mul igatahes rõõm ja soe olla teades, et inimestel on siia tulles hea saanud.