Sunday, May 08, 2016

sinu päev koos kevadega käes

Terve postitus minust ja minu emast. 


IMG_4602
sega
summa
suvila


Ma arvan, et mu esimesed mälestused emast on sellest ajast, kui ma veel rääkida ei osanud. Ja see kõige varasema mälestuse hetk on minu peas nagu saabumine või tagasituleku moodi. Nagu mulle oleks just mingiks pidulikuks puhuks või kingituseks ema toodud. Ema oli suur ja ilus ja jumalik ja natuke kättesaamatult eemalolev. Nagu ükskõik kui palju ma pead kuklasse ei ajanud ja kui palju ka ei küünitanud, ma päriselt ei ulatunud. Ma mäletan häguselt mingit ootamatusetunnet või rõõmsat avastust, et kõigist nendest inimestest, kes olla saavad, see kõige sädelevam ja soojem on kuidagi eriliselt minuga seotud. Ja küll pean siis mina ka eriline olema, kui see nii on.

Minu lapsepõlvemälestustes on ema alati midagi tegemas. Süüa või kardinaid või kleiti või tuld või patse või. Lastega tegelemist nii, et ema istub maha ja võtab aja ka maha ja hakkab otsast lastega ainult lastega ainult tegelemise enda pärast tegelema, oli meie peres vist korra või kaks. Lapsed tegelevad endiga ise. Kõik vestlused, õpetused, pihtimused, lood ja laulud käisid muu kõrvale muuseas. Suu käib ja käed käivad ka.
Meie kodus lauldi. Lauldi asjade tegemise kõrvale ja raadioga kaasa ja niisama. Ema laulis köögil kõlava häälega Valgret ja klaveri taga lasteaia pidupäevalaule ja titadele rütmilisi patsutustega salmikesi. 

Mul on hästi suur ema. Ja mitte ainult füüsilistelt mõõtmetelt. Ta on kaalukas ja mõjus ja silmapaistev oma olemuselt. Ta täidab ruumid ära. Tal ei ole kaitsevärvi või sellist seintega ühte sulamist või tasast taustale jäämist. Ta tuleb ja siis ta on ja kõik teavad ja näevad ja tajuvad.
Kui ta end kusagile sisse seab - näiteks töökohta või koju - läheb see koht tema nägu. Sest ta hakkab kohe igale poole mõjuma ja kõike enda näo järgi kujundama sättima looma. Ja need tema nägu kohad on asjaderohked ja värvikirevad ja niisugusel kentsakal moel iseäralikud  ja veidi hooletud ja minuarust armsad.


IMG_5451
pannkoogimasinapannkook

Mind on mitmes mõttes kasvatatud olema nagu mu ema. Ma olen oma ema esimene laps ja esimene tütar. Meil on sünnipäevad järjestikustel päevadel ja me oleme samast tähtkujust. Isegi meie nimed on sarnase tüvega ja kehaehitus ja silmade värv. Nii kaua kui ma mäletan enda kohta ütlemisi, on minu kohta öeldud, et ma olen oma ema moodi. Võimalik, et üleüldse mu esimene kelleks-saada tahtmine oli suurena saada oma emaks. Kuigi see vist ei lähe isegi tahtmisena arvesse. Rohkem nagu teadmine. See oli kuidagi algusest peale ette kirjutatud. Nii läheb.
Ja et mitte selles mõttes oma emaks, et jumalahüljatud kolka paneelmaja kuivkäimlaga korteris üksinda nelja last kasvatada. Vaid mingis suuremas mõttes. Need elud ja tingimused ja ajad on kõrvaline. Meie oleme sellest suuremad. 
Nii ma täpselt ei teagi, kas mulle oleks väiksena huvi pakkunud õmblemine või ballett või laulmine või kunst, kui mul poleks olnud selline ema. Või kas ma oleksin osanud julgenud tahta väiksest külast ära linna kooli minna või luuletusi kirjutada või niisugusi kleite kanda või üldsegi.
Suur osa minu ettekujutusest, milline olend on naine ja kuidas naine või ema olla või üldse kuidas olla, tuleb mulle minu emalt.


IMG_4398
fotolavastus võilillemaiast kitsest


Mu ema ei ole kuidagi etteaimatav. Ta võib teha ükskõik mida. Ta teeb, mis talle pähe kargab ja siis pärast teeb midagi muud. Või teeb seda ühte asja hästi pööraselt pidurdamatult palju. Ja niimoodi kogu aeg. Et see ei ole mingi noorushullus või enda otsimises tormlemine. Siiamaani teeb ta iga natukese aja tagant eiteamida. Mu lapsepõlvekodus tõsteti tube ja mööblit ümber nii palju kordi, et kõik toad said vähemalt korra kõik teised toad olla. 
Näiteks üks kord ta ostis endale punase sapaka. Juhiload tegi ta endale millalgi umbes 40-aastasena muarust. Aga ta praegu ei sõida enam üldse autoga.
Näiteks üks kord ta laenas sõbrannalt kitse ja siis see kits määgis tagaaias ja puskles koeraga ja tahtis pidevalt elupuu otsa ronida.
Näiteks üks kord ta võttis kasulapse. Või oota, tegelt kaks või kolm korda. Kellegagi oma perest nõu pidamata lihtsalt liitis liikme juurde. Vaatas, et seal on laps, kellele oleks perekonda ja ema ja laule ja pesa vaja ja nii sündigu.
Näiteks mingid mõned aastad tagasi avastas ta enda jaoks keraamika ja tasapisi kattub kogu maailm tema voolitud üllitistega.
Aastaid blondiseguse peaga olnud, hakkas hiljuti punapeaks.
Näiteks üks kord läks ta ratastoolitantsu trenni. Tal tegelt jalad ka töötavad, aga ratastooliga saab ju hoopis kergemini keerutada.
Suvalisel hetkel võib ta ette võtta järgmise koolituse või hobi või elustiili või huviala või veendumuse või töökoha või projekti. 


Millalgi, kui ma olin teismeline ja kõik tüdrukud oma emadega tülli läksid ja nende mõistmatuse ja põikpäisuse all kannatasid, otsustasin ma enda tarvis asjad teist pidi keerata. Ma läksin ja rääkisin emale kõigest. Et mis ma koolis tegin ja mis ma peole selga panen ja mis poisid siin või seal olid ja mis mu sõbrannad arvasid ja mida ma mõtlen ja plaanin ja arvan ja loen. Vahepeal läksid teismeliste omavahelised asjad ja olukorrad nii jaburaks ja otsast ohtlikuks, et filter tuli peale ja päris kõigest ma kodus ei rääkinud. Aga püüdsin hoida muljet, et räägin. Sest emaga heade suhete hoidmine tundus mõistlik asi, millesse investeerida. 
Ma ei tea, kust ma tulin sellise radikaalselt uudse mõtte peale. Ma üldiselt üritasin ikka teiste moodi teha kõiki asju ja ma ei teadnud tol hetkel ühtegi tüdrukut, kes oma emaga sõbrannatas. 

Ma praegu isegi ei mäleta, et ma oleksin viimastel aastatel emaga päriselt tülitsenud. Sellele aitab muidugi oluliselt kaasa see, et me koos ei ela. Me ainult saame kokku. Ja me saame ilusti läbi. Saame omavahel ilma asjadest rääkida ja koos selle üle naerda.

IMG_9447
täp-täp

Teine oluline (veidi ebatavaline) otsus on mitte oma ema pärast piinlikkust tunda. Mul on väga imelik ema. Sesmõttes, et näiteks kui sa arvad, et mina olen natuke imelik - kannan imelikke asju või ütlen veidraid mõtteid välja või kirjutan jumal teab millest, siis sa peaksid mu ema nägema. Ja nägema asju, millest tema kirjutab või räägib või kanda otsustab. Ma ei tea ühtegi nii palju imeliku teistest erinevat iseäralikku inimest kui minu ema. 
Niiet ma olen otsustanud mitte vajuda piinlikkusest maa alla, kui ta hakkab jälle mu sõprade või võõraste inimeste nähes nii ultra imelik olema. Ma lihtsalt seisan seal kõrval ja lasen sel omasoodu juhtuda ja enda peale paista ja olen üleni: nüüd te siis teate, kui uskumatult eriline keerukas ettearvamatu naine ma olen, lihtsalt vaata, miuke mu ema on.

Ja imelik on ta minu jaoks terve mu elu olnud. Ma ei saanud väiksena kunagi aru, kuidas ta saab mingeid asju teada või mis moodi ta teatud asju oskab või kust tulevad kõik need ideed ja kuidas ta jaksab. Kuigi vähemalt pooled tema imelikkused on aetavad minu lapsearu lühiksuse kaela, sest ma lihtsalt ei teadnud maailmast midagi ja tundus, et mu ema teadis kõik või mõtles kõik ise oma peast välja.
Näiteks see lasteaed, mille ta tegi, kui me väikesed olime. Ja selle liivakastid. Liivakastidele ehitatid puidust restid peale, et sinna külakassid kakile ei saaks minna. Tol hetkel ei olnud ma elu sees näinud ühtegi kinnikaetud liivakasti. Ja ma olin täiesti hämming - kuidas ta teadis, et nii tuleks teha. 
Näiteks meie elutoas olid mingi aeg sellised kardinad, mis olid paksud ja rasked ja mida sai nööridest üles tõmmata. Niimoodi, et need olid krookes. Nagu vahel teatrites eesriided on. Ma olin veendunud, et mu ema täiesti ise  leiutas selle. Koos satsidega lambivarjudega ja makaronidest ahjupanniomlettidega ja vanade rehvide sisse külvatud ürdipeenardega. 
Kuidas ta neid asju oskas, kui kusagil terves mu maailmas ei olnud ühtegi teist ema kes asju nii teeks või teaks. 

Või näiteks ma väiksena arvasin, et mu ema on lihtsalt imelik, et talle meeldib öösiti üleval passida ja õmmelda. Alles siis, kui ma ise avastasin, kui hea on oma asjadega tegeleda, kui lapsed magavad, sain aru, mis värk sellega oli.

PC240049
seda kassi ma olen juba näidanud
---

Ma üritasin siin ükspäev olla endast vähemalt tuhat korda tublim ja õhtul paari tunniga ära koristada toad, pesta nõud, valmistada kahekäigulise õhtusöögi ja sinna juurde rõõmus ja krapsakas olla. Oli just niisuguse õhtu isu vahelduseks. Keset kogu seda askelust, kui kõik oli juba peaaegu napilt kohe-kohe valmis, lõin ühe suure klaasi vastu nõudekappi kogemata puruks. Killud igal pool. Ja ma mõtlen tõesti igal pool. See klaas oleks nagu plahvatanud. Poole köögini kõikidel pindadel hästi palju kilde. Üks kild lendas mulle õlga ja üks tegi sõrmenuki katki ja kohe, kui ma üritasin sammu teha, et otsast koristama hakata, astusin ühe hästi peenikese killu jalga. Ja siis ma nutsin. Sealsamas köögis. Hästi kaua ja kõvasti ja lohutamatult. Sest mul tegelt ei olnud juba mõnda aega üldsegi krapsakas ja tegus olla ja kogu see püüdlikkuse kest, mida ma olin nii tublisti üleval hoidnud, läks umbes sama suure kolinaga katki nagu see õnnetu klaas.
Õnneks laps tegeles oma asjadega ja ei leidnud mind köögist kildude keskelt tönnimast.
Ja sel hetkel tulid mulle tulid meelde need korrad lapsepõlvest, kus minu ema on hakanud mingite jumala tühiste asjade pärast täiesti tühjast kohast pisardama ja mu imestus selle üle, et küll ta on ikka imelik. Miks ta nutab katkiste nõude või kõrbenud toidu või kooliõpikute paberisse pakkimise pärast.

IMG_2372
neil oli mingi koolitus-teraapia asi ja nad pidid tegema endast nuku
pärast see nukk rippus seinal kella kõrval nagu ta olekski sinna mõeldud



Igatahes jah. Selline natuke kurbade toonidega veits isiklik emadepäevapostitus. Palju õnne ja lilled ja laulud meile kõigile.



Kas sa oled oma ema moodi ja milliseks inimeseks sa väiksena arvasid, et sa saad?

7 comments:

  1. Ilus lugu jälle. Hea postitus. Tervita Marjut. Olgu ta kiidetud ja imetletud.

    ReplyDelete
  2. Aitäh armas tütreke!!!

    ReplyDelete
  3. See on kilomeetrist vastust tahtev küsimus.

    Ma hästi kaua pidasin oma ema mingiks inimideaaliks ja üritasin tema elu korrata. Tema läks oma algkooliaegsest pinginaabrist tolle algatusel lahku viiendas klassis. Mina enda omast ka siis, ta lohutas mind sellega, et tal oli samamoodi, ja mõistis mu valu.
    Minu meelest ta oli maailmailus ja siis ma vaatasin hardusega tema pulmapilti mu isaga, kus nad mõlemad olid päevasärkides ja velvetites ja emal oli käes kolm nelki ja pulmas oli null külalist, sest nad lihtsalt registreerisid oma abielu ära ning ma olin veendunud, et kunagi abiellun mina samamoodi, viiest seadusliku kaasa koju näha alles siis, kui ta on seaduslikuks kaasaks saanud. (Tegelt ema viis isa koju vist kaks korda enne ka, aga isaema küll ei näinud miniat enne, kui ta juba ametlik minia oli).
    Ema õppis Tartu Ülikoolis, muidugi mina läksin ka sinna ning phmt hakkas kõik mu õnnetus peale sellest, et ma siiski ei olnud oma ema.
    Ja hästi kaua arvasin, et ma lihtsalt pole tema tasemel.

    Mu emal oli kallimaid kogu aeg, kui ühega lõpetas, siis kuu aja jooksul teisega alustas, oli see ja oli teine ja oli kolmas, ja kogu aeg ta nagu küsis mult, et noh, millal mina siis kallima kodus ette näitan - aga mul ei olnud kedagi. Nagu misasja. 15 sünnipäev tuli ja läks, 16 ka ja siis ma otsustasin vähemalt süütusest esimesel võimalusel vabaneda, noh et kui tuleb kallim, siis ma poleks vähemalt talle kaugele näha, et keegi teine pold tahtnud.

    Ja see, et olin megasitt tudeng Tartus ning meil ei moodustunud midagi kursusetaolistki, oli ka minu peas minu viga - sest ema kursus oli selline oli-kah (kuigi ta ühe naissõbra korjas sealt aastateks), aga kuna ta abiellus mu isaga, temast aasta eespool olles, sai vähemalt see kursus Tema Inimesteks, kus mu isa käis. Lõputud jutud sellest, mida kõike nad koos tegid, ei olnud ebausutavad, sest ma ju NÄGIN neid inimesi ka alailma ja nad tegid koos ikka veel lahedaid asju ja kui mina kord ülikooli lähen, mul tuleb ka?
    Ei tulnud.
    No vähemalt lapse saamisega olin peaaegu graafikus - tema sai minu, kui oli 21, mina oma tütre, kui olin 21 (kuigi tõsi on, et kahe nädala pärast sain juba 22). Teise lapse sai ta 4 aastat ning 2 kuud hiljem, ma jäin jälle natuke hiljaks, sain 4 aastat ja 8 kuud hiljem, aga no peaaegu.

    Meid on sassi aetud, kui mina olin varaküps 14 ja tema hästisäilinud 35 ning me kandsime suht suvaliselt üksteise garderoobe. Tema tudengid on tulnud minu juurde järeltöö-aega kokku leppima, kui mina emal tööl külas käisin. Seda "ema ja tütar? Ma arvasin, et te olete õed!"-värki on olnud rohkem, kui uduseltki meelde on jäänud, see oli nii tavaline.

    Ja alles viimastel aastatel olen hakanud mõistma, et ma pole mitte oma ema viletsam versioon, vaid täiesti omaette ja oma eluga ise inimene.

    Et ma ei hakka kunagi tema olema, et ma ei peagi tema olema, et ma olen mõnes asjas hoopis teistsugune ja ei saagi kunagi temaks.

    Aga muidu käisin oma ema sunnill täna vaatamas isapoolset vanaema ja kui ma alati oli ta noorpõlvepilti, kus ta on koos mu vanaisaga, vaadanud kui "Kuradi ilus naine oli!", alles täna vaatasin, et kuradi minu nägu naine on seal peal! Teise soenguga, aga niimoodi riietudes ja sedasi pandud juustega oleks ma 5 aastat tagasi veel üpris samasugune välja näinud.
    Võibolla näeksin nüüdki.

    ReplyDelete
  4. Nii ilus oli lugeda, aitäh.

    Mina ei ole üldse oma ema moodi. Isa moodi ka ei ole. Täitsa suguvõsast mööda olen, kasvanud isemoodi ja teistsuguseks. Mõneti tahaks, et mul oleks emaga lähedasem suhe, aga ta tahab kogu aeg nii palju kallistada ja mulle musi teha ja üldse nunnutada, et mul tuleb lihtsalt kramp ja blokk ette. Kõlab natukene küll nagu kurtmine, et "oi, mul pöial nii valutab, kui ma sinna haamriga peale taon", aga nojah.

    ReplyDelete
  5. Ilus kirjutis tõesti!
    Mina olen oma emalt pärinud kangekaelsust ja tragidust. Aga ma pole kunagi mõelnud, et tahaks ta moodi olla üleni. Ainult mõnedes asjades.

    ReplyDelete
  6. Ilus!
    Kunstnikud on lahedad ja nende ettevõtmised toredad. Eriti tore, kui selliseid inimesi on mitu põlvkonda.

    ReplyDelete
  7. Väga, väga läks südamesse. Ma arvan, et kahe poja emana lugedes olen kade, et mul pole tütart, aga olen ise oma emale hea tütar siis vastukaaluks. Ema on kõige kallim meile kõigile.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget