Sunday, June 26, 2016

jah teeline ja tähed

P6240645
öövalge
Kaaluprobleemid. 
See ei ole tegelikult mingi väga suur probleem. Aga märkimisvääne ja kohati naljakas siiski. Mulle öeldakse tihti hooletult suvalisi etteheitvaid või veidi hinnangulisi asju mu kaalu kohta. Või kehaehituse kohta. Või ümbermõõtude kohta. Näiteks tõestamaks, et mingi riietusese mulle selga sobib, meenutame, kuidas sellist on kandnud keegi, kes olevat olnud 'samasugune kilu.' Või kui ma kurdan, et mul on jahe, on üsna tavaline inimeste väljaütlemist vajav seisukoht sellest, kui vähe 'polstrit' mul on. Ja mulle tundub, et nad ei kõnele siis mööblipolstrist või riietest. Või kui ma end kusagile ära löön, on mul muidugi hästi valus selle pärast, et mul on kintsu peal liiga vähe pekki. Rääkimata sellest klassikalisest - kas sa tohid üldse kõhutantsu teha, sul ei ole kõhtu.
Sesmõttes, et sulle peaks see asi sobima küll, üks teine inimene kandis seda ka, ta oli samasugune vaal nagu sina. Ja muidugi sul hakkas siin nii palav, vaata kui palju polstrit sul on. Ma üldse ei imesta, et sa ei tea, kust sa selle sinika said, sul on ju nii pekised kintsud. Kõhutants on just sulle sobilik, eriti arvestades seda suurt kõhtu, mis sul on.
On ju naljakas, et ühte pidi tohib paika panna ja teist pidi oleks ikka suht kohatu.

P6060254
tutid, tuustid ja tutsud


Üks kodune dialoog. Mina persetan diivanis ja sirvin internetist rumalusi, mees teeb süüa. "Kas sa tead, kus meil kõik pajakindad saanud on." - "Ma arvan, meil ei olegi ühtegi. Ma jälestan pajakindaid." Endalegi üllatuseks. Seega väärt kraam, millest terve lõik teha.
Pajakindad on nii jäledad. Vähemalt kõik need, mida mina olen oma elus kohanud. Nad on seest mingist vastikust sünteetilisest kiulisest materjalist. Sinna paned oma palja käe vastu (või koguni sisse, brr...) ja küüenahad ja sõrmenukid ja kõik ihukarvad tõusevad püsti ja lihtsalt vassstik. Lisaks on kõikides seninähtud köökides sellised pajakindad, mida kunagi ei pesta. Neid kasutatakse andunud truudusega, aga pesumasinat need esemed ei näe. Seega on kinda sisu täis kõige selle segunenud mälestusi, mida sina aastate jooksul on sisse susat märgade ja jahuste ja õliste ja võiste ja taignaste ja puruste kätega. Ja siis see istub seal soojas köögis ja elab oma kirjeldamatut jõleduselu. Mul peab ikka päris palju usaldust ja kindlust olema selle tundmatu asja suhtes, kuhu ma oma alasti käekest sisse ajaksin.
Lõpuks muidugi selgus, nagu siinmail kombeks, et meil on koguni kaks pajakinnast. Mu ema oli need mulle mingiks puhuks (koos teise tuhande punase mummulise köögitarvikuga) toonud. Ma kasutan neid pajalappidena, kui üldse.


Pärastlõunal pakutakse teed ja kohvi ja küpsiseid. Nõjatun mingile mööbliesemele ja pean küllalt mahedat smalltalki värske pooltuttavaga, kelle autoga ma loodan koju saada. Räägime hobid ja kohv ja ilm ja nii. Vestlusega liitub juba mõnda aega perimeetril luuranud võõras. Tema avalause on: "Ja millega te ise siis tegelete kah?"


P6060243
roosipõõsas embab aianurka puru


Jaa tegelt on veel üks asi (lisaks peenistele ja nõuannetele), mida ei tohiks inimestele peale suruda, kui nad ei ole sinult seda palunud. Andestus.
Kuigi see on samas jällegi küllalt lõbus äraspidine õelutsemine. Minna kellegi juurde ja vaadata talle sügavalt silma ja hinge põhja ja talle suuremeelselt teatada, et sa oled nüüd viimaks nii kaugele jõudnud, et oled talle andeks andnud. Hõõruda oma üüratut südamest tulevat andestust nina alla ja söögi peale inimestele, kes kunagi pole seda sinust palunud.
Võib-olla on sama asi palvetamisega. Kuigi meie kandis pole see kuigi levinud. Minna sinusse mitte eriti puutuvale oma asjadega tegelevale inimesele juurde, teda segada ja tülitada, lihtsalt selle tarvis, et öelda: ma palvetan su eest. Või pärast? Hmm. Ma isegi ei tea, kuidas seda öeldakse. Sa oled mu palvetes. Ma palun Jumalalt ise sulle andestuse. Ühe paraja portsu andestust, mis sulle ilmselt ära kuluks. Paistab, et sa oled küllalt hõivatud. Võin teha selle väikese teene ja ise temaga rääkida. Nigunii pidime õhtul paari asja arutama temaga. Pole tänu väärt.  


Ma üldiselt väldin äkkotsusi, sest need on tavaliselt sitad otsused ja tehtud ühtlaselt läbikaalumata pinnaselt (pinnased tavaliset on kaalutud, läbi ja läbi). Kui ma üritan mingit steitmenti teha või suvalt riske võtta või misiganes põhjustel ma vahel järsku otsustan või ümber otsustan, on sel tavaliselt tagajärjed. Et pean sitaks vaeva nägema, et oma otsusele kindlaks jääda või lõhun midagi või kedagi ära või muu taoline Häda ja Vilets inc. 
Aga see jaanipäev sai küll hästi otsustatud. Sain vihaseks ja teatasin nendele teistele habrastele hägustele peaaegu-plaanidele, et ma ei kavatse siin istuda ja oodata vastuseid juba iseenesest lubamatutele küsimustele, kui kusagil on potentsiaalsed võibolla-keegid, kes äkki hoopis mind ootavad ja tahavad ja rõõmustaksid, kui ma oleksin. Ja nii oligi. Igatahes ma ise küll rõõmustasin. Niisugust sooja mitmetahulist rõõmu, mida saab ainult paljudest inimestest ja sõnadest ja kontaktidest ja kuulumistundest ja äratundmistest ja kõigest kõigest sellest. Ja mida jagub veel päevadeks pärast.



P6030225
mummudega taevalisus

Äkki me võiksime lihtsalt kokku leppida, et ei ole olemas ülereageerimist. Kellelgi ei ole õigust kellegi teise reaktsioonile hinnanguid ja piiranguid ja määrasid peale panna. Sina ei ole teise inimese sees, sa ei tea. Tema reaktsioon on tema ja kui see on aus ja vahetu ja tõeline, siis see ei ole etteaste sulle. See lihtsalt on. Ja sinu töö ei ole seda kümnepallisüsteemis hinnata ja arvustada ja analüüsima kukkuda, kas oli sobilikus koguses ja kuidas see on võrreldes mõne teise reaktsiooni või inimese või hüpoteetilise sinuga oletatavas analoogses. Teise inimese reaktsioon pole miski teenus või pakkumine isiklikult sulle. See lihtsalt on. Sa saad seda ainult vastu võtta. Parem on, kui tõsiselt.


Ma olen nii ärahellitatud. Harjunud hellitustega nende iseenesestmõistetavuseni. Kui ma lähen kellegi omaarust küllalt lähedase juurde oma kõige argisemagi murega või avaldan tema kuuldes nördimust mõne asja üle, ootan ma üldiselt empaatilist hella reaktsiooni. 
"Aga, näe, kartul näiteks ei kõrbenud põhja." 
"Jaa, ma unustasin ka eile oma rahakoti koju."
"Pole midagi, ma ei pidanud üldse kaua ootama."
"Ah, tead. See polnudki nii tähtis. Teine kord tood."
Niimoodi. Ja kui ma vahel saan inimestelt parastavat või narrivat või torkivat vastust hetkel, kui ma pea nende õlale toetan ja silitust ootan, on hullult vastik ja mõõdukalt ehmatav küll.
Vähemalt ma arvan, et see ehmatus tuleb äraharjumusest. Mitte sellest, et ma kogu aeg käingi ringi kustumatu tupsutusvajadusega.


P6240636
ülekeerat värvidega olme



Kas sa reageerid teiste inimeste arvates 'üle' ja mida sa sellest arvad?
Mis on sinuarust kõige sobimatumad avalaused, millega võõrad inimesed on sinu seltskonda tulnud?
Millal sa tegid viimati mõne äkilise otsuse ja kuidas läks?

15 comments:

  1. Paindu. Painuta ennast. Anna järele. Anna teed. See on oluline. See aitab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Paned suu kinni, paned värava kinni - ei mingit muret. Teed suu lahti, õiendad igal pool - muredest puudu ei tule.

      Delete
  2. ma olen kokku puutunud reageerimisega, mille kohta ma ütlen küll heameelega "ülereageerimine". see on see, kui reaktsioon ei ole lihtsalt reaktsioon, vaid seal peal on veel vähemalt üks kiht reaktsiooni näitlemist. kui see on publikule adresseeritud, "vaadake, kuidas ma reageerin,", vbla nt sõnumiga "ma olen selline tundlik kunstiinimene". ja kütab ennast üles nagu jonniv laps, kuni kõik teised redutavad hirmunult kuskil kapi all. võib olla üks vaimse vägivalla liike. noh, et kui on teada, et kui inimesele ükskõik mis tagasiside peale, mis ei ole absoluutselt positiivne - või isegi positiivse tagasiside peale, tähendab, üldse ükskõik mis kommentaaari peale - tuleb suur hulk asjade loopimist ja lõhkumist, rusikatega vehkimist ja vbla saab lõpuks üldse peksa.

    sellistega on raske ühiseid projekte teha. iga väiksemgi asi võib osutuda paukuvaks ja purustavaks konfliktiks, mis lõppeb laamendamisega ja laamendamise järel sellega, et inimene kaob mitmeks päevaks orbiidilt, seni kuni teised ei tea, kas ta tuleks nüüd mingi dublandi vastu välja vahetada (aga siis ta kindlasti solvub) või ilmub ta ikka veel välja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See kõlab nagu kõige õudsem koostööõudusunenägu. Minu eriti asjatundlik diagnoos oleks, et sellisel inimesel on midagi muud viga. Või hinge peal. Või kusagilt katki või valus.
      Mitte et see meie kõigi mure peaks olema, mis peaaegu võõrastel kustiganes torgib. Aga nii kaastundliku pehme loomakesena ma ütleks, et kui inimene kusagilt on hästi katki, siis tema reaktsioon on ikka lihtsalt reaktsioon. Ja ei ole kuidagi 'üle'. Et kui hinnanguid tahta loopida, on reaktsioonile eelnev mõttemuster 'üle' või iseendaga leppimine 'puudu'. Reaktsioon, kuni see pole manipulatiivtööriist, lissalt on. Või ei?

      Delete
    2. katki - enamasti jah. see muidugi ei välista, et reaktsioon on manipulatiivtööriist. katkisel inimesel võib olla mulje, et ilma manipuleerimata ei saagi inimestega suhelda ja oma vajadusi teistele väljendada. ma usun, et sellise suhtlemisvariandi äärmuslk näide: vägivaldne mees, kes on teinud kodus sellise korra, et naine ei julge iitsatadagi, muidu saab peksa, on kah ise katki. ja sealjuures manipulatiivne.

      aga puhtalt reaktsioonina on selline asi minu arust ikka üle. selles mõttes, et see ei ole sel juhul tegelikult reaktsioon, vastus välisele ärritajale, mille peale see justkui tuleb, vaid sisemine pulbitsemine juhtub just sel hetkel üle ääre pulbitsema. ja see pulbitsus lihtsalt maskeeritakse reaktsiooniks, kui pulbitseja on piisavalt arukas, et teada, et päris tühja koha pealt laamendama hakata ei ole aktseptaabel.

      nii et ma räägin ebasiirusest. ja kui selline reaktsioon, mis ei ole tegelikult reaktsioon, vaid juhuslik purse, tabab mind, siis minu jaoks on see küll vägagi üle. st kui mina ütlen "ilm läheb jahedamaks," ja saan vastuseks "pead sa kogu aeg vinguma, kas siis kogu aeg peab palav olema, mis sul VIGA on?", siis ma ei pea seda vastust adekvaatseks vastuseks tunnistama.

      Delete
    3. mõtlesin selle näite peale veel - ja nt selle hiljutise Tartu-loo peale, kus üks autojuht tuli autost välja ja lõi teisele näkku, sest see oli tema arust sihilikult valesti sõitnud - et ma ütleks selliste olukordade kohta, kui need ei ole teadlik ratsionaalne terror, küll "ülereageerimine". ja pmst tähendab see lihtsalt seda, et reageerija tõlgendab olukorda valesti. "jahedast ilmast rääkimine on rünnak minu vastu." "ta sõitis meelega valesti." jne. ja okei. tema maailmas, kus tal peas kogu aeg kohiseb ja ta tajub, et kõik kogu aeg ründavad teda, reageerib ta täiesti adekvaatselt. teda rünnatakse, ta lööb vastu. aga mina ei pea ju tema maailmanägemist omaks võtma, mul võib enda oma olla. eriti kui minu oma paistab olevat adekvaatsem selles mõttes, et annab maailmas navigeerides paremaid tulemusi (ja mis muid kriteeriume meil oma tajude täpsuse kohta ongi kui nende põhjal navigeerimise õnnestumine?)

      Delete
  3. Anonymous12:44

    "Küll sa oled kõhn" ja "küll sa oled paks" suhestuvad samamoodi nagu "küll sa oled tark" ja "küll sa oled loll".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo jaa! "Sa oled selle mehe/töö/linna jaoks liiga tark. Miks sa siin oled?!" Ja vastupidi ka.

      Delete
  4. Minu juurde tullakse ( enamastimõni nokastanudvastassoo simdaja sooviga tutvust sobitada) ärritavalt sageli sellise jutuga- miks sa väike neiu siin nii kurva näoga seisad?Lihtsalt kurnavalt häiriv on seda kurva näo juttu kuulda, kui ei ole ise absoluutselt seda tüüpi, kes käib suvalistes kohtades üle näo särades. Ei, mul ei ole mingit muret, ma olengi kogu aeg sellise kurva näoga. 24/7.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo jaa. Need miks-nii-kurb tüübid. Klassikaline.

      Delete
  5. Mu ema üllatas mind nädal tagasi kommentaariga, et ma olevat kergesti ägestuv. Misasja? Ma olen ennast terve teismeliseea tagasi hoidnud, siis veel kahekümnendad ja suurema osa kolmekümnendaid ka. Nüüd olen mõni harv kord lubanud endale "reageerida", kui ma olen kas liiga väsinud ja ei jaksa enam tuhandendat korda sama manitsust kuulata. Vastupidi, ma olen hoidnud oma reageerimised ja ülereageerimised kõik aeg sordiini all, nii et täiesti normaalne reaktsioon tembeldatakse ägeduseks ja ülereageerimiseks. Kivisse kulub auk, kui vesi sinna väga kaua järjepidevalt tilgub.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa selliste üllatuste vältimine on see, millega ma vabandan välja oma kohe vahetult mõtlematult filtreerimata reageerimised. Et kui ma kogu aeg vaka all hoiaksin ja koguksin, siis oleks plahvatus ju veel suurem.
      Kuigi ma kahtlustan, et tegelt mulle pole sellist sordiini kaasa antudki. Kuidas inimesed seda suudavad, ma ei tea.

      Kas sa natuke suur tüdruk juba ei ole, et emalt manitsusi saada?

      Delete
    2. Ma võiks ka 60 olla ja ema läheneks 100le, aga manitsused ja õpetused ei jääks tulemata. Kuuekümneselt olen ma tõenäoliselt juba tõeline tulehark :D

      Ema on tegelikult mul leebe. Järjest leebem ja õpetab järjest vähem. Aga aeg-ajalt ikka vääratab kuhugi türgi seriaalide ümberjutustamise ja nendest näitlike õpptundide ettekandmise-läbinämmutamise sohu. Ei või seebiseriaali ümberjutustust kannatada, järjest ägedam allergiline reaktsioon tekib.

      Delete
    3. Valesti oled sa oma elu elanud. Algusest peale tuleb kohe lõuata, kui midagi ei meeldi, siis inimesed harjuvad ära sellega, et sa oledki selline.

      Delete
    4. Kui ma oleks lapsest peale vastu lõuanud, siis ma oleks lihtviisiliselt tappa saanud. Kangekaelsust ja jonni meie majas ei kannatatud. Laps pidi olema vaikne ja viisakas. Ma sain jonni eest üks kord (3-aastasena) kere peale ja kartsin selle järel oma vanemaid paarkümmend aastat. Sest ma teadsin, et nende jõud on minust üle. Eks ma olin loomu poolest ka vaikne ja leplik muidugi, hirm lihtsalt süvendas seda.

      Delete

There was an error in this gadget