Tuesday, August 02, 2016

aga mina näiteks


P8010033
läksin päevakübaraid korjama ja üks tapp kippus kaasa. hiljem tegi toa pimedus selle kõige ümber, mis ise tahtis

Kui ma vaatan oma kurbust, siis see on ilus. Suur ja keerukas. Põrgulikult sügavate juurte ja taevakõrgusele kõrgele ulatuva võraga. Sünget sini-lillat tooni metsik ja ettearvamatu. Äraarvamatusi tihedalt täis. Ma vaatan oma kurbust ja mõtlen, et see on kõige suurem ja erilisem kurbus, mis kellelgi iialgi olnud on. Ja see on minu. Minu enda kurbus. Siin minu sees nii suurelt ja hirmsalt. Siis ma mõtlen, et ma olen ise ka. Suur eriline keerukas ja sügav. Hirmus. Et selle kurbuse pärast ja tänu sellele olen ma enneolematu ja hiljemkordumatu. Mina. 
Kui ma vaatan oma kurbust, oma üksildust ja igatsust, viha ja valu, siis need on kõik natuke ilusad ka. Kui nad tulevad, tulevad nad ikka koos, sellise julgelt kokku seotud võimsa buketina. Heidavad end raske graatsiaga mu ümber nagu liiga kallis surnud rebastest kasukas. Nii paistab, et ma olen nendega koos rohkem. Midagi enamat kui niisama. Sest nad on niisugused nagu ei kellelgi teisel. Mitte kellelgi teisel mitte kunagi inimkonna ajaloos pole olnud nii ilusaid suuri sügavaid tundeid, kui just minul just siin just praegu. Ja seega, ilmselgelt, pole keegi teine kunagi inimkonna ajaloos olnud nii suur sügav ilus, kui just mina just siin just praegu. Niisugusena.
Et kõik teaksid, kui suur ja ilus ma olen, pean ma oma kurbusest kõnelema. Selle põhjas urgitsema ja selle mõõtmatusele mõõdupuid vedama. Vaadake nüüd. Näete nüüd. Nii kurb. Kas pole kaunis. Kui te vaid teaks. Kas te üldse aimate.


P7290014
see on natuke selline pilt, mis on tehases kulutatud kohmaka sinakasvalge raami sees hubasusele rõhuvas kohvikus eriti inspireerivate lennukate optimistlike ütluste keskel kohe tolle vanaaegse roostes kohviveski ja alumiiniumist kastekannukese kõrval. kohvi serveeritakse nõuka-aegsetest kruusidest, mille servad on sakiliseks kulunud ja kuldsed jooned, mis kunagi kaunistasid sangasid, peaaegu märkamatud.



Um. Kas keegi on käinud Hullunud Tartul ja teab, mis seal sünnib? Ma saan aru, et inimesed seisavad lava peal ja äkki ütlevad midagi. Aga mida nad ütlevad ja kui kaua ja kes neid kuulab ja keda huvitab ja kas see on etteaste või võistlus või tutvumisvoor või misse. 
Käisin ühel loe-ise-oma-luulet üritusel, kus pea kõik kuulajad olid ühtlasi ka esinejad. Nad lehitsesid oma korda oodates närviliselt oma tekste, kuni teised veel laval olid.
Käisin ühel luuletajate üritusel, kus pea kõigi inimeste sõnavõtud algasid erutunud vaimustunud 'aga mina...' ülestunnistustega. Tahtmine ära suitsule minna (ma ei suitseta) või jooma hakata tekkis siis, kui hakati järjest oma unenägusid ümber jutustama.

Lülitasin telefoni välja, sest ma ei tahtnud kellegagi rääkida. Nüüd ei julge tagasi sisse lülitada, sest on oht, et keegi pole vahepeal tahtnud minuga ka rääkida. Ja siis on mu röögatu žest ju hoopis teise maiguga välja kukkunud.

Üks naine andis mulle lahkesti kaks suurt tutsu flokse kevadel ja need läksid mu aias ilusasti kasvama. Roosa on peaaegu lõpuni õitsenud ja valge on täies hoos. Flokside lõhn on lapsepõlve suvedega sama maitsega. Vahel käin sealt peenra kõrvalt läbi ja suskan oma näo nende õite vahele. Ja kõik on äkitselt kuidagi lihtsam ja heam.

Kui suvel puud metsas kasvavad ja päike neile peale paistab, saab see sinna sisse salvestatud. Pärast paned puud oma ahjus põlema ja nende olnud päikeste soojus ja valgus tulevad sulle tuppa. Kui teaks enda kohta ka seda nõksu, millega oma suvede jooksul salvestatud soojus enese seest hiljem tagasi välja tuua. Ja kas siis jääks ka ainult tuhk järele.


P7290017
see on viljandist üks metallitöö näituse eksponaat, mille materjaliks oli loetletud: vask, kass



Peaks omale ostma Tove Janssoni Suveraamatu ja selle voodi kõrvale paigutama ja öösiti unejutuks lugema.
Peaks tegema sügavkülmas vahtivates hennakoonustes inventuuri ja uue värske pasta kokku segama, kuniks veel päikest ja ilu.
Peaks üles otsima selle sopaka lasteraamatu, mille ma kunagi, kui veel koolgi käis, lapsele laenutasin ja mille pöördumatu pikendamatu viivis hakkas tiksuma juba enne folki.
Peaks tegema läbi ühe soojendusrutiini ja sinna otsa ühe venituse ja siis äkki juba ühtlasi ümber järve tempokalt sammuma, sest täna oli üle jupi aja peaaegu kontoripäev ja laiskus ja tublidus ja vedelvorstlus ja sportlikud eluviisid ja nõnda tubli. 
Võib-olla peaks järve äärde termostopsis natuke punast veini ka siis juba ühtlasi kaasa võtma.


Millest me rääkisimegi?

2 comments:

  1. Ma olen täna nii väsinud. Niiniiniinii väsinud. Kaks-korda-komistasin, ühel lõin käe marraskile vastu riiulit-väsinud. Kaotasin telefoni Selverisse, nad helistasid mu pojale, nii et sain koju tulles kohe teada, aga järgi ei hakanud minema, sest ei jaksanud-väsinud. Nii. Väsinud.
    Ja ma veini peaaegu üldse ei joo, aga kui mul oleks kodus naturaalset siidrit, jooksin küll. Aga järgi minemiseks olen liiga väsinud.

    Mul on head brändit, aga selleks on kuidagi liiga soe, ei taha.

    Aa, see maailmatu kauni ja erilise kurbuse, viha, üksilduse asi - jaa.
    Mul on nüüd ses osas lihtne, et räägin sellest ükskõik kui vihjamisi ja kõik mõistavad, kui eriline ikka. Usuvad. Mul on ette näidata tõestus oma valu suurusele.
    Aga millest nad aru ei saa (aga mina ise küll), on see, et väga äärepealt läks see asi enesetapmiseni, ma olin küll Põhjamaade Parim Leinaja enda meelest, aga täiesti vabalt oleks kõik ainult kurbtusega piirduda võinud ja mingit Rongi poleks ette näidata.
    Rong ei olnud üldse kurbuse ja valu teema, see oli otsustavuse oma. Otsutavust oli rohkem kui väga paljudel teistel inimestel maailma ajaloost siiamaani ja tulevik takkapihta.
    Jee.

    Ah, ma ei tea. Ma ei jaksa. Vbla on brändi ka sooja ilma jook, kui juua pimedas, avatud aknal istudes ja taevasse vaadates, patti smith selja taga muusikat tegemas. 

    ReplyDelete
  2. Kule, a ma täna ärkasin selle peale, et mu vanaema (see, kes päriselt ka elus on veel) ütles mu õele, et see on väga hea, et teda näeb. Sest õde on vanaema, tal on kuskil lapselaps, kellest ta midagi ei tea.
    Ja mina ärkasin hämmastusest üles, sest õde on 19, see ei saa ju võimalik olla?!

    =P

    ReplyDelete

There was an error in this gadget