Thursday, September 22, 2016

hold me but don't ever keep me

Facebooki leht blogile pole ainult selles mõttes tore, et saad oma lugejaid stalkida lugejatele uudised sinna saata, kus nad neid hästi kätte saavad. Vaid ka selles mõttes, et see tuletab ise sulle meelde, et on aeg kirjutada. Ütleb, et mitu inimest juba ootavad ja. Et nad ei ole sust ammu kuulnud ja. Niimoodi veits nagu vihjed käivad.
Kui ma selle kohvi välja tegemise nupu tegin, siis ma mõtlesin tol ajal ka, et ma hakkan nüüd ju õudselt tubliks ja kirjutan ka siis ühtlasi rohkem sagedamini korrapärasemalt. 

P9200065
sellised veetlevad kardinad on tänavaliiklusel ees

Kuidas kohustused on vastikud. Eks ikka oled vahel kuulnud, kuidas inimesed keelduvad või lausa karjudes ja kätega vehkides agressiivselt ahhetades keelduvad midagi meeldivat tegemast kohustuslikus korras. Näiteks üleni armastad kirjutada, keegi teeb ettepaneku, et võiksid sellega raha teenida ja kohe järgnevad röögatused, et siis tuleb ju tolsamal sekundil kirjutamise kirglik vihkamine ja jälestus kogu oma vihkamise ja jälestuse tulemise vältimatuses. Nagu sa ei saaks sinna parata, mis sulle vastik on. Nagu kõik teed oleksid ette ära tehtud teed - piisab ainult neile astumisest ja juba libisedki.
Ma üldiselt arvan sellest, et nõrk. Saage üle endast. Teen selle peale pfft. Võinoh, inimesega otse suheldes loodetavasti ei tee pfft. Poleks kena. Sest see on ikkagi hirm. Hirm, et kõik talle armas ja hingesoojendav võiks temast ära pöörduda ja talle hea asemel hoopis halba asuda tegema. Ja see iseenesest on hirmus väljavaade küll. 
Agajah. Seoses sellega. Inimesed küsivad vahel kaastundliku mureliku hellusega, et kas mulle mu blogi vastikuks ei muutu, kui ma kohustuslikus korras kirjutama pean. Või kas ma kohustust tajudes tahan ju siis seega seda vähem teha. Nagu nad näeksid mind ühele nendest ette ära tehtud teedest astumas ja tunneksid selle pärast täpselt ära, mis minu pea sees olema hakkab.

Huvitav, kus inimesed õpivad kirjutama. Mulle tundub, et kõik kirjanikud on õppinud koolis midaiganes muud ja siis lugenud sinna otsa tuhat teist asja ja lihtsalt hakanud otsast kirjutama. Huvitav, kas mõni inimene on kirjanikuks või luuletajaks õppinud ka. Või saavad nendest sinna teemasse sihtivatest inimestest lõpuks ikkagi kirjanduskriitikud ja toimetajad ja tõlkijad?

P9190058
õhtune hetk kahe kurgipurgiga


Ma olin selleks sügiseks nii valmis. Juba ootasin. Juba igatsesingi otsast. Seadsin end kohanema ja kaasa minema selle paratamatu muutusega. Vooluga kaasa. Ei haara rabeledes viseldes kaldal kasvavatest juurtest, et tulevad tulvad saaksid mind puruks peksta. Mõtlesin, et lasen end hoopis lõdvaks. Leebelt ja leplikult luban ajal end kaasa kutsuda. Las ta tuleb. Tulgu pealegi. 
Ma olin selleks sügiseks nii valmis. Harjutasin mõttes sügises olemist. Tegin peas mitu proovi läbi. Et kui ta tuleb, siis mulle on juba teada, kuidas olla ja astuda. Et mul on siis juba teatav edumaa. Sobrasin suvel oma soojades riietes ja vaatasin liiga palavatel päevadel mõtlikult tanksaapaid, sest ma teadsin, mis tulema saab. Kujutlesin helerohelisele murule langevaid lehti ja valusnukralt karjuvaid linnuparvi silmapiiri taha kadumas. Tuletasin meelde eelmisi kordi, kui sügis on tulnud ja kuidas ma olen temaga ühte rütmi hinganud ja sama keelt rääkinud. Meil on mõistmine olnud. Ära olen ma ta tundnud varem. 
Ma ei ole üldse valmis. Ma ei taha, et suvi läheb. Vaatan kollaseks tõmbuma hakanud metsatukkasid ja tahan neist kinni ja kinni hoida. Ära mine. Ära mine veel. Ma ei ole valmis. Ma ei ole üldse valmis.


Kuidas inimeste puudutamine käib? Ma ei mõtle siin, et neile hinge puutumine või nende liigutamine kuidagi emotsionaalselt. Ma mõtlen seda labast näpuga teise ihusse puutumist. Kuidas see käib? Kuidas saab olla, et osa inimesi saavad muudkui muretult ringi käia ja teisi inimesi katsuda ilma, et see neid ennast kuidagi kõigutaks. Või et nad sellele üldse mingit tähendust omistaks. Kuidas saavad inimesed tantsupõrandal võõraid küsimata salaja ootamatult näppida? Kuidas mõni tahab kohe esimesel kohtumisel kallistada? Miks osal inimestest pole üldse seda isikliku ruumi pühaks pidamist ja miks neile pole õpetatud, et teiste inimeste ruumid võivad ikka natuke pühad olla. Isegi kui neil endal pole iseenda ja muu maailma vahel piiri, kas nende jaoks on siis kõik teised inimesed ka nagu nemad (okei, siin on vastus küsimuses). Mis inimesed need on, kes  sulnilt tühjast tähjast vesteldes ka füüsiliseks kipuvad?
Ma üleni mõistan küll puudutuse tervendavat mõju ja tunnistan ta väge. Puudutustes iseenesest ei ole midagi halba. Ma tean, kuidas õigel hetkel manustatud kallistus võib tuhat valu ära leevendada. Et kaisus tuleb parem uni ja vastu rinda sülle tõstetud titad jätavad varsti nutu järele. Et sõrmedega saab nii mõndagi toredat korda saata. Aga esiteks see eeldab usaldust ja inimese tundmist ja nõusolekut. Ja seega ilma loata või koos loaga ongi erinevad asjad.
Aga. Kas seal ei ole ka mingit eraldi ulmet seoses puudutamistega. Või kas ma olen üksinda mingi eri sorti telepaat-sensitiiv-kuutõbine? Sest kui ma kedagi puudutan, siis ma sellega ei tee ju ainult talle. Ma teen sellega endale ka. Teinekord on mul olnud, et ma olen emotsionaalselt või intellektuaalselt kellestki lõpmata sisse võetud ja vaimustuses, aga ma ei saa ega taha teda katsuda. Ja judistan, kui tema mind katsub. Mõnikord on nii, et täiesti võõra inimese käsi on nii soe ja läheb juba õlavart riivates oma soojuses justkui kusagile sügavamale, kui tegelikult võõra inimese läheduse kohta normaalne oleks. Vahel ma tunnen ära tahtmise kedagi katsuda ja siis takistan end. Sest katsumised ei ole niisama. Sest mul ei ole õigust teisesse inimesesse puutuda. Isegi, kui ta on mulle selle loa andnud, pean ma vahel endaga võitlema, et seda luba kasutama hakata. Sest see tundub nagu sissemurdmine. Ma pean ise olema päris valmis selleks.  Ta ei teadnud, millega ta nõustus mulle seda luba andes.
 Sõnadega saab nalja teha ja rolle mängida ja hägustada. Sõnadega saab valetada ja eksitada ja salatseda. Aga kehad on ju päriselt.
 
P9200069
mh. ise oled


Alkoholivaba september on siiamaani peaaegu täiuslikult õnnestunud. Tähelepanelikult olen tähele pannud, kuidas ma ei joo. Pidudel ja linnapeal olen käinud ja purjus inimeste seltsis viibinud. Erinevaid uusi paremaid ja haledamaid alkoholivabu jooke avastanud. Tublisti tantsutrenne teinud ja harrastusi harrastand. Ainult verd andma pole veel jõudnud. See oli üks neist asjadest, mis ma tahtsin teha, kui ma nii lõpmata puhas ja puhanud ja kaine kõikseeaeg olen.
Lugesin ükspäev raamatut ja seal inimesed sõid rikkalikku õhtusööki ja jõid veini peale. Pidin peaaegu kuuldavalt oigama selle naudingu kujutlemisest. Mu alkovaba kuu peamine mõte ei ole see, et joomine maru paha oleks. Joomine on maru hea. Ma olin hakanud seda tegema liiga hajameelselt, liiga pinnapealselt hooletult. See kaine kuu on mulle meeldetuletuseks, et ma oskaksin neid ihulisi (läbi)elamusi paremini hinnata ja märgata. Noh ja sest september on niigi hull, pole vaja enese sooritust ise saboteerida, kuni see vähegi enda võimuses on. 


 Retro raadiost tulib ükspäev Imbruglia Torn kohe mingi toretseva ABBA hiti järel. Mu noorusaja muusika on retroraadio muusika. Ma olen ABBA fännidega ühte karpi tõstetud. 

1 comment:

  1. fantaseerin puudutamisvabaduse võimalike aluste üle:

    a) neil on küll piirid, väga head piirid, nii head ja tugevad, et puudutamine neid ei lammuta. kuskil nahapinna all. või on nad lausa keha vaimust ära eraldanud;

    b) puudutustel on nende jaoks tähendus, aga see on alati hea ja vajalik tähendus, millest ei saa kunagi küll;

    c) nad ei ole nii puutetundlikud, isegi kui ka nende piirid on olemas ega asu kuskil nahapinnast seespool - lihtsalt iga puudutus ei lähe justkui kirja.

    C-variandi kohta on huvitav mõelda, kas see käib koos üleüldise väiksema kompamistundlikkusega. Et muidu on neil piirid olemas ja tähtsad, lihtsalt puudutused on need aistingud, mis ei ületa kuigi kergesti tajuläve - aga näiteks kõva hääl või kurjasti ütlemine ületaks ja rikuks piire.

    Sest seda, et inimeste tundlikkused on eri kohas (ja siis peab seda eri kohta rohkem kaitsma) on ka muidu märgata. nt see, mis teemadest rääkimine on kellegi jaoks liiga privaatne, on inimeseti erinev. Ühel on raske rääkida, kellesse ta armunud on. Teisel raske rääkida kurbusest. Kolmandal raske rääkida oma seisukohtadest ühiskonna-asjade kohta. Neljandal usuasjadest. Viiendal tervisest.



    ReplyDelete

There was an error in this gadget