Monday, September 26, 2016

Misty green and blue

P9200063
mugavustega

Pikalt olen ma nuputanud selle üle, kuidas inimesed püüdlikult alasooritavad kohtades, kus võiks nii kerge vaevaga hoopis pööraselt hullu panna. Või kasvõi pisuke nähtavat jõupingutust oma tegevustesse asetada. Nuputamise põhikoht on olnud: mood ja musoon, höh-höh. See, kuidas on pikalt ette teada pidu ja see on pidulik ja pidutsemine on töökavas ja tulevad inimesed riides, nagu nad eriti ei tahtnudki tulla. Nagu neil poleks olnud aega vahepeal riideid vahetada. Nagu nad läheksid tegelt kohe edasi, sest veits pea ka valutab ja homme vaja vara ärgata ja noh nisama. (õigekirjakontroll ei tõstnud kisa sõna 'nisama' peale, hmmm...)
Igastahes. Mis selga panna. Üldiselt on mulle meeldinud see tarkusetera, et kui on oht, et sa riietusega mööda paned, siis liiga pidulikult uhkelt riidesse pandult mööda panna on alati parem kui liiga argiselt labaselt riietudes välja ilmuda ja leida end ootamatult õhtutualettide ja frakkide keskelt. Ja siis kõik väiksemadki möödapanekute variandid selle skaala ulatuses. Üle on alati parem kui ala. Ja pealegi - kui nii harva saab head pidu ja päriselt õhtuks rahva hulka vabapidamise peale, siis oleks ju tore sellest natuke suurem number teha. Ja pealegi - kes siis kõiki neid kleite kannab, mis juba ilmale toodud on.
Püüdsin siin üks päev otsustada maani sädeleva musta kleidi ja teksade vahel. Ja järsku sain tollest alasooritamisest aru. Käis klõps ära. Hästi üles löödult uhke pilkupüüdva kostüümiga üksi nuttes koju kõndida on poole tobedam ja oluliselt naeruväärsem, kui seda teha teksade ja suvaka dressikaga. Sest mida ma küll mõtlesin. Sest nii suured ootused on puru. Sest vaata kui õnnelik ja elevil ma just paar tundi tagasi olin. Sest nüüd on ripsmetušš laiali. Parem üldse mitte kunagi mitte midagi ette võtta (või siis võtta ainult hästi muuseas juhuslikult põgusalt), siis ei saa ka kunagi eriti suurelt pettuda. Sest hulk ägedaid hulle piiripealselt kohatuid kostüüme näevad väga head välja, kui neid kannab oma sõprade seltsis naerda lõkerdav õnnelik inimene. Ja need samad kostüümid on mõõdukalt kohtlased, kui neid kannab üksi läbi linna nuttev inimene. 

P9200062
see on, kui jalgpallimurust saab prügihunnik ja siis päris muru hakkab selle peal kasvama
kole ilus


Postitantsu trennidega on ainult kaks probleemi. Esiteks on see liiga kallis. Teiseks peaks seal kiiremini arenemise mõttes kaks korda sagedamini käima. Aga mulle on juba see nelja korra kaart natuke liiga palju. 
Ma olen nõus leppima sinikatega ja valutavate lihastega ja saama teateid oma ihulisest ebakompetentsusest ja võitlema oma kõrguskartusega. Olen valmis kuulma inimeste üleolevaid või himuraid hirnatusi, kui nad kuulevad, millise tantsu tundides käin. Kõik see on jumalast fain. Las olla. Aga 60 eurot kuus täiskasvanu hobitrenni eest, mis on puhtalt isekas omakasupüüdlik taastootmatu eneserõõmustamise ona? See on ju liiga palju. Selle rahaga saaks mitukümmend uut kasutatud kleiti või mitu korda autoga mere äärde sõita või võib-olla mõne päriselt kasuliku tulevikusse vaatava asja sisse see raha valada.

Kuigi üldiselt oma rahast mõtlemisel ja selle pärast mitte liiga stressi minemisel on mul need paremad nõksud käpas küll. Tuleb mõelda mitte sellele, mida ma ei saa endale lubada või halada üleüldise rahanappuse üle. Vaid mõelda kõikidele nendele asjadele, mida ma saan endale lubada. Ja panna tähele, et kui mingid asjad ka ära jäävad, ei jää need ära raha pärast. Märgata igapäevaselt, kuidas nii palju on probleeme ja olukordi, mida ma saan lihtsalt muretult kergesti lahendada, sest raha pole ju küsimus.
Näiteks täna pidasime lapsega nõu menüü osas ja põhiküsimus oli, kas ma viitsin nii palju hakkida ja kokata. Ja kui niiduki paak saab tühjaks, on see nõnda traagiline, sest äkki mul ei ole tol hetkel tuju bentsukasse jalutada ja kütust juurde osta. Peeglite seina peale saamine seisab selle taga, et peaks ehitusasjade poodi minema ja asju tooma. Mul ei ole neid õigeid peokingi, sest ma jälestan kaubanduskeskuste kingapoode ja pole kaltsukast veel täpselt selliseid leidnud, milliseid ma tahaksin. Kõik sellised asjad, mis võiksid raha taha jääda, aga ei jää.

P9160035
puhub. tunned, kuidas puhub?


Ma päriselt ei tea, kuidas see käima nüüd peaks. Kirjutan täna veel? Lasen sel olla niisugune pisike kohmakas postitusräbal ja kirjutan mõni lähipäev veel, kui meelde tuleb, mis mul täpselt oligi? Mul kindlasti oli veel nii mõndagi. 

4 comments:

  1. ca 200 euroga saab juba suurepärase posti. Sellele mõeldes on 60 eurot KUUS võimaluse eest seda posti paar korda nädalas (ainult ettenähtud kellaajal) katsuda täiesti naeruväärne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tehniliselt muidugi me ainult ei katsu seda posti tolle raha eest, vaid saame seal ka õpetust ja motiveerivaid hellasid sunde (milleks mina oma kodus üksi suuteline pole) ja aruniitvalt osavaid eeskujusid näha. Aga isegi selle kombo-pakkumise kohta on see natuke liiga kallis.

      Delete
  2. Postituseräbal oli täpselt paras.

    ReplyDelete
  3. seepärast nad küsivadki nii palju raha, et kui inimene teeb juutuubi õpetuste järgi trenni ja see on täiesti tasuta, siis selle mittetegemine ja poolelijätmine on nii lihtne. aga kui oled ikka koleda papi huugama pannud, käid hambad risti kohal :P
    meile ärikoolis ka õpetati, et ei tohi liiga vähe raha küsida, siis arvatakse, et kehv asi.

    ReplyDelete