Tuesday, October 25, 2016

hingepidi kõndisid mu soojas merevees

PA080154
võid minna


Kaua ja karistamatult on mu ümber elutsenud asjatundmatud teiste hingeelu 'eksperdid'. Niisugused inimesed, kes kargavad kareldes nurga tagant välja ja kriisates teatavad (küsimata ja pealetükkivalt), et see, mida keegi arvab, et ta tunneb, ta tegelikult ei tunne. Või selgitab, et see, mida teine inimene mõtleb, et ta tahab, ta päriselt ei taha. Tavaliselt kaasneb sellise väitmisega ka teatud laadi vankumatu demagoogiast läbikasvanud argumentatsioon. Niisugused 'kui see, siis kindlasti see' sorti valemid ja retseptid, millega saab tolle 'eksperdi' meelest kohe pealt vaadates esmapilgulgi lõpuni tõega kooskõlastatult teada, mis teise inimese sees aset leiab.
"Vaata, kui sul kõht tühi oleks, siis sa sööksid praegu seda toitu ja ei pirtsutaks ja songiks. Tead, et kui sul praegu tegelikult depressioon oleks, siis sa ei teeks neid asju üldse. Kui sa päriselt seda asja tahaksid, siis sind hirm küll ei takistaks. Kas sa siis ei ole kuulnud, et kui kedagi tõeliselt armastad, siis tahad, et ta on õnnelik kellegi teisega ka. Kui sulle tegelikult kassid meeldiksid, siis sa ei võtaks endale kunagi kassi..."
Märk sellest, kui kaua ja karistamatult on nood 'eksperdid' ilma peal ringi tatsanud, on sisemonoloog. Minu pea hakkab küll üsna lihtsasti mind näägutus-veenma, et äkki ma mõnda asja tegelt ei tunnegi. Sest nood tingimuslaused ja see sõnaosav veenev argumentatsioon. Mõtle, kui ma hoopis ei tundnudki seda, mida ma mõtlesin, et ma tundsin, sest kui ma oleksin tundnud, kas ma siis poleks ju samal ajal toda teist asja ka tundnud, niiet ma arvatavasti siiski eksisin, kui ma mõtlesin, et ma tundsin seda ja niiet mul pole praegu mingit õigust siin nõnda kaevelda/tunda/mõelda/tahta, sest...


CNV000044
oaas


Inimeste mitte sallimine on nii suur töö ja vaev. Näiteks ükskord ma olin otsustanud, et ma üht inimest üldse ei salli. Ta oli ni nõme, lihtsalt hoomamatult nõme, jumala õudne. Tegi ja arvas ja ütles nõmedaid asju, sõbrutses nõmedate inimestega ja kandis nõmedaid riideid. Üleni nõmekas, noh. Ja siis ma ükspäev nägin teda jalgrattaga sõitmas. Ja sain tema peale nii pahaseks, et nutt tuleb peale. Sest mulle jalgrattad meeldivad ja meeldivad inimesed, kes nendega sõidavad. Ja seal ta oli, see nõme, sõitmas jalgrattaga. Ja oleks ta seda siis kuidagi nõmedalt teinud - mingi poose BMXga ringi vänderdanud või liiga kalli feik spordirattaga või raskelt edvistavalt mingil lollakal terviserajal fitnesssportinud. Aga ei. Ta, sitakas, sõitis ilusa armsa naiste linnarattaga lihtsalt töölt koju. Täpselt nii, nagu mulle meeldib sõita ja nagu sõidavad need inimesed, kes mulle meeldivad. See mõrd. Mul läks pärast seda vaatepilti mitukümmend minutit, et oma igati õigustatud pahameelest üle saada. Kuigi ma vahel siiamaani mõtlen, et täiesti andestamatu tegu tema poolt ikka. Kelleks ta end peab.


Ma üldiselt ikka arvan end kogenud avalikkusesse internetisse kirjutajaks, kes argiselt hoomab, et igasugused saavad seda kõike siin lugeda ja paras mulle (ja neile). 
Mitu korda on olnud, et on tulnud kaudselt ringiga välja, et keegi on käinud siin ja lugenud ja siis sellest arvanud või mõelnud või solvunud. Viimatise sellise juhtumi peale mu esimene loomulik mõtlemata iseeneslik reaktsioon oli: mis on temal asja minu blogi lugeda.

Sheep, birch trees, soft focus.
see esimene lammas oli boss lammas.

Tegin internetiretsepti järgi õunapomme ja sain teisendamis- ja tõlkimistöö jooksul teada et üks ameerika tops on viisteist ja kaks kolmandikku rahvusvahelist teelusikat. Rahvusvahelised teelusikad, kui armas. Lõpuks kasutasin ikka teeklaasi ja rehkendasin, et üks terve võipakk ära kulutada ongi igati mõistlik plaan. Kui ma kevadsemestril hakkan jälle ahastama, et ma pole suuteline inimestele selgeks tegema, mis tähendab etteantud lahendusalgoritmi samm-sammuline järgimine, tuleb mulle meelde tuletada, kuidas ma ise retsepti järgi sugugi süüa teha ei mõista. 

Mis retseptimisse veel puutub, on need veganite retseptid, mille juurde inimesed ikka vahel kiidavad, et isegi lihasööjad. Isegi lihasööjale maitses. Isegi lihasööja sõi seda. Isegi need, inimesed, kes ise ei ole muidu veganid, isegi neile, vaata, päris täitsa maitses. Umbes nagu liha söövad inimesed oleksid need kõige pirtsakamad sööjad koos kõige kõrgemate nõudmistega toidule. Sellised sonkijad toiduvalijad ikka, raske neid rahuldada. 
Teine, mida ma sellest 'tegin vegan toitu, isegi lihasööjad sõid' uhkeldusest välja loen, et inimene on sitt kokk. Täiesti ise nõustub ka, et tema söögid tavaliselt kehvad on ja kellelegi ei maitse. Ainult vahel harva õnnestub dieediüleselt maitsvat toitu valmistada ja siis on sellest kohe suur number ka.


No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget