He didn't deal, little rito, Peep peep-oh

O. Sa oled tulnud. Ni tore. Tule-tule edasi. Siin meil need asjad umbes nõnda käivadki. Jaa, võid vabalt istet võtta kuhugi. Läheb veits aega.

PB200059
kopra langetatud kask koorub. isekeskis

Mul on täna mingi seletamatu põhjuseta kurvameelsus kallal. Tundub nagu tõeliselt õige päev kirjutamiseks. 
See on nende juures suhteliselt vaimukas omadus küll. Kurbuste, ma mõtlen. Lisada enda muule mahlakusele veel see ekstra enesesüüdistuse kirss. Et neiks põhjust ju pole. Sest ainult põhjusega päris käegakatsutava päritoluallika ja loogikaga varustatud kurbus on õigustatud kurbus. Iga teine tundub mõttetu. Isekas koguni. Mida sa norutad. Mis sul viga on. Juhtus midagi vä?


Üldiselt on muidugi hulk asju ultra toredasti viimasel ajal. Isegi ilma argisest rutiinist tohutut tänutunnet välja pigistamata või ahnelt positiivsusesse klammerdumiseta. Päris objektiivselt siililegi selgelt hästi.
Näiteks oli Hullunud Tartu üritus, kus ma käisin ja lugesin luulet ja see õnnestus ilma kannatuste ja kaotusteta. Sest ma olin hoolega valmistunud ja mul oli palju abilisi, kes mu tekste üle vaatasid. Ja mitmed inimesed, keda ma olin kutsunud, päriselt tulid ka. Inimesed naersid õigete kohtade peal ja aplaus ja isegi mitu päeva hiljem tulijad ja kiitjad. Hea.
Näiteks need juhiload, mis ma lõpuks saingi lõpuks. Tegin eksamid ära ja sõidan päris ise, kuhu süda lustib, millaliganes isu tuleb. Ja kui tore see on. Vanasti ma läksin ilma suunata ringi pealt ära või tegin pööret mitte kõige täpsemalt oma sõidujoont järgides ja mõtlesin endamisi, et ma ei saa niimoodi kunagi mitte iial endale juhtimisõigust. Nii kohmakas ja saamatu ja õppimisvõimetu, nagu ma olen. Nüüd vahel juhtub mingi lohakusviga ja ma olen üleni pfft! haah! Ära nad mult neid lube sellise väikese asja pärast ju ei võta. 
Perspektiiv, mu kallikesed. Perspektiiv.

PB040001
tõestamaks, et ma selle lumega ka jõudsin tegelt pildistama - Elva kesklinn
(miks lumi sinine on, küsid sa. õige küsimus. sest armastus on)

See teisest positsioonist asjade nägemine on muarust ühtlaselt äge nähtus. Kuidas ühel pool mingit seina või piiri olles tunduvad teisel pool olijad nii nii palju ägedamad ja lahedamad ja võimekamad ja imetlusväärsemad. Ja kuidas pärast ise sinna teisele poole jõudmist reeglina selgub, et need inimesed kõik on samuti inimesed. Varustatud kahtluste ja ebatäiustega, tikitud täis äpardumiste potentsiaale ja ebakindlust, lisaks kambas paar kohustuslikku kasutut töllakat ja üldine keskpärasus kõikjalt vastu karjumas. Kah mul asi. Igaüks võib siin olla. Aga just tolle järgmise verstaposti või miilikivi või sertifikaadi taga paistavad olevat just need inimesed, kes on just need. Suured ja vägevad. Tegelikud saavutajad. 
Nagu seesama, et kusagil mujal on muru alati rohelisem, aga selline edasi järgmisi eelolevaid murusid igatsevalt silmitsevas mõttes. Mitte tagasi või kõrvalevaatav. Nagu seesama, et hing on pidevas janus ja vahet pole, kuhumaani sa välja jõuad, alati tahaks edasi ja üha. Või misiganes inspireeriv motiveeriv plakativäärne Õnne (suure õõga) definitsioon, mis kõneleb protsessist ja liikumisest, mitte tulemusest. Ja. Noh. Tead küll.


Valelikud püksid ja õel-alatut laimu levitavad kleidikesed.
Oma ihusse tunnustavalt ja poolehoidvalt suhtumise lauseharjutused. Lähed poodi, valid välja hilbud. Lähed hilpudega proovikabiini ja proovid. Vaatad peeglisse. Ei istu. Harilik värk ju. Seejärel lausud nõnda: "Need püksid valetavad. Nad ütlevad, et mu tagumik on liiga suur. Täiesti vale. Mu tagumik on perfektne." Või: "See kleit on asjadest valesti aru saanud. Vaadakem tõele näkku. Mu rinnad on ju hoopis siin. Mh. Rumal kleit." 
Ehk siis. Kui mõni riie ei istu, püüad hoiduda ütlemast, et sinu ihu on on see, mis on nihu. Ütled hoopis, et riided valetavad. Lõige on vaenulik. Tegumood on tõrges. Sest jumalküll. Need asjad on tehtud sulle. Sina ei ole tehtud nendele asjadele. Sina oled perfektne veatu. Sina oled tõeline just sellisena just siin just praegu, kui sul on uusi püksasid vaja või isu just värske kleidi järele. Riided on need, mis võivad valestiolemise eest karistuseks hoopis olemata olla.


Mul on ühed jumala ägedad püksid, mis on ideaalselt parajad, aga nööp ei lähe kinni. Mu kehamassiindeks on 19. Need püksid on M suuruses. See ei ole ühestki otsast kuidagipidi normaalne, et need püksid kinni ei mahu. Ma paigaldasin nööpauku ühe sobivat tooni patsikummi ja kinnitan nööbi selle kummi taha ja kannan neid pükse pika pluusiga. Sest ise nad on ni rumalad. Pole minu viga.



PA300063
enne, kui see lumi ja need, oli meil ju korraks Sügis


Üks uus india tants, mis me õpime, on ni vastik. Ma tean kindla peale, et kui see mulle selgeks saab, siis see mulle enam ei ole vastik. Ta ongi vastik ainult selle pärast, et ma teda ei oska. Panen muusika käima, võtan poosi sisse, hakkan astuma ja läheb sassi. Ja ma tahaks kedagi lüüa. No kurat. Vastik tants. Vastik muusika. Lollid sammud. Jumala ebaloogilised pöörded. Miks ma üldse ei oska ja miks see tants ni loll on ja miks mu vasak puus ei tee kunagi, mis talle öeldakse. Miks halvad asjad juhtuvad heade inimestega. Vaene mina. Tahaks pausi võtta, sest ma just nägin tervelt 30 sekundit raskelt vaeva, ma olen selle ära teeninud.
Ja ma tean, et see saab olema nii tore tants, kui see selgeks saab. Ma tean, et muusika lakkab olemast liiga kiire ja mul jääb ka praegu kõige tobedamalt tunduva koha peal aega haigutamiseks ja rumala nalja viskamiseks vahele. Ma tean, et see on lõbus ja rõõmus tants, mida mulle hakkab meeldima tantsida isegi vabast ajast ja niisamagi vahelduseks soojenduseks pulli pärast. Aga seda alles siis, kui ma seda oskan. Aga ma ei saa seda selgeks õppida, sest see tundub nii nõme ja vastik ja loll praegu. Oeh.


Et see õppimine alati nii valulik piinarikas peab olema. Ja huvitav, kas ma olen ainus, kes raskeid asju õppides tunneb, nagu tapaks midagi enda sees. Või kas see on see äraleierdatud mugavustsooni jutt, mida ma isegi ei.

Oo. Peaks tegema (argipsühholoogia) mõistete loetelu, millede tõstatamine misiganes koolitusel targutusel konverentsil manitsusel mulle õõva tekitab. Mugavustsoon. Õpitud abitus. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas. Alateadlikult.

PB120037
maaliline Tallinn


 Ja nüüd. Selleks, et mõte käima jääks ja postituste kaev jälle kuivama ei kukuks:
Mis su suurimad tüdimust toovad sõnakõlksud on?
Mis tunne sul on raskeid asju õppida?
Millal sa viimati mõnest verstapostist mööda kihutasid ja kas selle taga oli järsku muidu nii rohelisena paistnud muru hoopis närbunud?

Comments

  1. Trummimängu oli raske õppida. Komplekti taga. See tekitas tunde, nagu mind võetaks tükkideks lahti ja pannakse uuesti teistmoodi kokku. Meenutas natuke neid kirjeldusi, kuidas inimene šamaaniks saab - lõhutakse (unenäos või vanurännakul) tükkideks ja pannakse uuesti kokku jälle ja ongi šamaan valmis. Autosõitu õppisin üle 20 aasta tagasi, aga see oli vist umbes samamoodi. Ma arvan, et see tükkideks lammutamise tunne on eelkõige koordinatsiooniga seotud asjade õppimisel, niisama luuletuse või korrutustabeli päheõppimisel seda tunnet ei teki.

    Verstapostid ja kuivand muru? Jaa, ikka, iga natukese aja tagant. Tinglikult võib sinna alla mahtuda ka reisimine - kogun raha, teen plaane, pakin kohvri, siis sõidan suurepärases või vähem suurepärases seltskonnas kuhugi, ahhetan ja ohhetan ning siis saabun koju tagasi. Ja olen sama vaene kui ennegi. Isegi vaesem, sest sõit oli kulukas. Ma ju lootsin, et see reis teeb mind rõõmsaks, kergeks, saan oma argipäeva tüütust rutiinist puhata. No saingi. Lausa kolm päeva ehk, paremal juhul lausa nädal? Aga siin on kõik see vana jama ja väsimus ja pimedus mind ees ootamas, kohe lööb oma küüned sisse. Ning ma ei mõista, kas see sõit oli seda raha kogumist ja siplemist väärt, sest ma ei ole peale reisi ju sugugi rikkam, ei raha, ei hingerahu poolest. Kodumaiste sõitudega on lihtsam, siin on kulud palju väiksemad ja kokkuvõttes tasub matkamine ennast hästi ära.

    ReplyDelete
  2. mind ajab ka "õpitud abitus" närvi - tähendab, siis kui seda vales elik käibetähenduses kasutatakse.

    teine rõvedus on "mis ei tapa, teeb tugevaks". no minge persse.

    ReplyDelete
  3. Mina ei salli väljendeid " söön ainult puhast toitu" ja "ma/ta on asunud vaimse arengu teele". Ja kui öeldakse "koheselt" või "supper". Ja kantseliit igas vormis ja olekus.

    ReplyDelete
  4. Mu vastused oleks igavad, ma olen nii omamoodi =)

    Aga see tunne, et noh, nüüd ma olen avaldatud kirjanik, ei ole nagu midagi andnud =) Mu lootus, et see tunne tuleb oma esimese romaani avaldamisega, on vist vähe nõme =P

    ReplyDelete

Post a Comment