keäki koput

PB040008
tulin üles

Kurb olemine on nii keeruline. Nii palju lihtsam ja selgem on olla näiteks vihane. Solvunud. Ärritunud. Sarkastiline. Kui ma hästi kaua järjest lihtsalt kurb olen, kuhjub kurb kurva otsa ja hakkab mind oma suuruses Sügavusse vajutama. Seal on lohutavalt pime ja soe küll, aga ma ei saa hingata. Niiet ma vahepeal rabelen end välja. Olen kurb asemel teisi asju. Nii mustri hoidmise mõttes. Et ei oleks ühesugune ühtlasi.
Sest tegelt on ikka täiesti ärritavalt tobe küll, kuidas sa saad kellegagi neljapäeval rääkida ja siis laupäeval ei ole teda üldse enam olemas. Mitte kusagil. See on nii tobe, et see ei tundu nagu otseselt loogiline asigi. Ei tundu nagu maailmad peaksid niimoodi toimima. Kuidas saab nii suur tõeline nähtus nagu terve üleni ühtlaselt olemasolev inimene ühel päeval mitte enam olla. Aga kus ta siis on? Oli ju. Kuhu sai?
Või kui tobe on see, et tänapäeva majades ei mahu trepikoja kaudu kirstu (ega surnut üldse) majast välja viia, aga polegi vaja. Sest surrakse haiglas. Majad ei ole selleks ehitatud.
Ja kui naeruväärselt lollid saavad teinekord olla muidu nii arukateks asjadeks võimelised täiskasvanud inimesed. Mõelda, et sul on aega, nii palju aega, täiesti edasilükkamisväärselt aega veel minna külla oma 82-aastasele vanaisale. Pfft. Aega. Rehkendada ei oska vä? Numbreid ei tunne? Mis sa kujutad ette, kui kaua inimesed üldse elavad.

Muidugi loogiliselt võttes ei ole sellest kellelegi mitte mingit mõõdetavat kasu, kui mina istun ja kurvastan. Kasu on, kui ma nõud pesen ja õhtusöögi teen ja tundi annan ja pesu ära voldin ja koosolekule ja postkontorisse ja poodi ja linna lähen ja näitust ette valmistan ja kirjutan ja pildistan ja ... Kuni mind tabab tunne, et ma teen leina valesti ja kõik näevad, kuidas ma tegelt olengi halb inimene, seest õõnes ja kivine. Mitte piisavalt ilusti väärikalt tõeliselt tervenisti löödud päriselt kurbadest asjadest. Ja siis omakorda viha selle tüübi peale, kes üldse nii lolli mõtte peale tuleb, et siin üldsegi ennast noomima hakata. Või et valesti üldse olemas on. Ja noh jah just noodsamad.


PB040005
õunad säilivad



Tegin hapukoore-õunakooki neist veidi nässima hakanud õuntest ja nagu Notsu juures on reklaamitud, see ongi hästi hea. Ja lihtne.
Vedasin Roju valged lehvikloorid omale koju ja tuvastasin, et esiteks kass kardab neid. Teiseks mu laed on liiga madalad, et nendega trenni teha. Peab ikka õue selle tantsulava ükspäev ära ehitama. Ilma laeta. Saab teinekord vihmas tantsida.
Mõtlesin, et olen maru geenius ja panin juuksemaski sisse kõrvitsaseemne õli. See lõhnab nii magus, et ajab iiveldama.
Keegi küsis, kas mul ei ole lõpuks nii, et ma ei taha rohkem sõpru, sest mul on juba nii palju sõpru ja rohkem ei mahu, ei jaksa. Ma ei saanud küsimusest aru.
Osutub, et kui õhtul enne magamaminekut hästi palju nutta, on hommikune autoroolimine hoopis raskendatud, sest silmad on kohe iseäranis väsinud kohe päeva alguses. Kui mitu eraldiseisvat episoodi nutta, siis hommikuks silmapõhjad valutavad ka. 
Vaatasin ka selle uue Tondipüüdjate filmi ära ja muarust oli mõõdukalt tore. Tähendab, niikaugele, kui hollivuudikad lähvad. Pold tal midagi häda. Ma ei saa aru, mille üle need interneti-inimesed täpselt kaeblevad.
Teemal ameeriklased kujutamas oma peavoolu meelelahutuses vahelduseks ägedaid inimlikke naisi omamas tähendusrikkaid omavahelisi mitteromantilisi suhteid ja veits huumor - Better Things. On hea.
Triinu andis mulle oma juttu lugeda ja ma olen seda mitmes kohas istudes lugenud ja kasutanud võimalust inimestele sellisel harilikul argisel erutuseta muuseas toonil lausuda: mu sõbranna on kirjanik, ta palus mul üht asja lugeda ja öelda, mis ma arvan. Ni uhke. 

PA300079
vaadake lapsed. nii käib pehme fookus. osa asju on eespool. teised on tagapool. osa on fookuses, osa on fookusest väljas. kui sa pildistad oma telefonilutsuga kahemõõtmelist asja ja siis viskad intstas selle vastava filtri peale (või kolmemõõtmelisele, aga vales suunas), siis ma lihtsalt pööritan su feiksuse peale nii palju silmi, et pea hakkab ringi käima ja ök



Keegi kusagil targutas, et kui sa kirjutad midagi mingi eesmärgiga panna selle asja lugeja midagi tegema, arvama, käituma, siis sa sätid ise endale ebaõnnestumise juba ette valmis. Sest kohe, kui ta ei tee seda oodatud asja või ei tee seda piisavalt ruttu või vajalikul määral, ongi puuks. Oledki valesti teinud. Eesmärk täitmata. Kindlam on seada mingid lihtsamad kergemad asjale endale või ise endale lähemal asuvad eesmärgid-ootused, mis sõltuvad vähem teistest võõrastest kaugetest. Siis need täituvad ka hõlpsamini ja kõik, mis neile lisaks tuleb (teised inimesed uskumas või arvamas või tegemas), on oma olemuses juba rõõmustav ootamatu boonus. Jee.
Sellest lähtuvalt ma mõtlesin nendele väikestele improteatri harjutustele, mis ma viimastel nädalatel olen kaasa teinud. Ja mõtlesin, et siin on üks üldistatav 'nagu elus ikka' sorti targutus. Ära kirjuta teisele inimesele tema rolli ette. Sina tee oma asja. Siis vaata, mis tema teeb. Ja siis oma järgmistes tegemises lähtu sellest. Ja ongi tore stseen ja kõigil on lõbus kerge. Mitte nii, et teed asju arvestusega, et teisel inimesel on täita roll ja öelda repliigid ja teha liigutused. Liigutused, mis sina oled oma peas tema tarvis valmis mõelnud. Täiesti temasse mittepuutuvad ju. Ainult sinu peas ja nägemuses eksisteerivad. Ja siis kui ta neid asju ei tee, saad tema peale pahaseks, et ta stsenaariumist kinni ei pea... Noh. Lihtsam oleks ju olnud mitte endale ette kirjutada, et siin on kusagil mingi jälgitav süžee.
Samas jällegi. Kui see nii maru kuramuse lihtne oleks, kas me kõik ei teeks siis seda kuidagi nagu... iseenesest... või sagedamini?


Vaatasin ükspäev tänaval üht pika habemega onu ja avastasin endalegi üllatava pettumusega, et minust ei saa kunagi vana meest. Ja kas see ei ole mitte natuke ebaõiglane.

Comments

  1. Vihastasin end siniseks, kui mu blogiidioot väitis midagi ja siis täiesti mõistlik inimene märkis juurde, et tema meelest on see täiesti hea jutt ja mõte.

    Kirjeldan mälu järgi, sest pärast käte taeva poole viskamist ja talumist ma lihtsalt kustutasin selle esimese inimese kommentaarid ka takkajärgi maha. Siin-seal on veel üleval, aga peamiselt seepärast, et olen laisk ja kõike vana läbi ei loe.
    Phmt ta teatas mulle, et armastus peab põhinema usaldusel, aga teise inimese käitumist ei saa ette näha ja mis ma tegelen mingi maagiaga v, et seda üritasin?

    Ta ütles seda pikalt, halvustavalt ja mu meelest oli niiiiiiiiii mööda see idee, et usaldada saabki ainult seda inimest, kelle puhul on kindlaks tehtud, et ta on usaldust väärt.
    Sest seda ei oleGI ju võimalik kindlaks teha, teine inimene JÄÄB teiseks inimeseks, ja usaldus oma loomult ongi see, et paned ennast teise suhtes haavatavasse positsiooni ning arvad, et ta on usaldust väärt. Ei tee sulle haiget. Kuidas on aga võimalik ette kindlaks teha, et teine on su usaldust igas olukorras ja alati väärt?!
    Seda polegi ju võimalik kindlaks teha, teine inimene jääb teiseks inimeseks, omaette improviseerivaks - ergo ma lugesin ta tekstist välja, et usaldamine keelatud, paha. Ja siis samas ta ikkagi väitis, et suhe peaks põhinema usaldusel ja mul oli juba WTFFFFFFFFFF?! See teise improviseerima jätmine mingite ootusteta ja selle täieline omaksvõtt tähendab ju, et usaldus (ja suhted ka, kui suhe peaks põhinema usaldusel) on täiega jama.
    Aga samas ikka pole ka, jutust nagu tuli loogiliselt välja üks asi, aga samas ta ise nagu ei adunud, et nii tuli ja plöahhhh.

    See oli kommentaariks selle ettemõtlemise ja etteootuse puuduse kohta. Onju.
    Et kui ootad inimest käituvat mingil moel, usaldad teda nii käituvat. Ja kui ei oota midagi kunagi, siis lihtsalt ei usalda. Jaa, vbla usaldamine ongi ülehinnatud, aga mulle näiteks meeldib uskuda, et X või Y ei keera mulle sitta.
    Oo, muidugi olen eksinud ja rõvedalt pihta saanud sellest. Aga et siis lahendus oleks mitte usaldada? Ei.
    Mulle on väärtuslikum, et loodan kellelegi, kui et hoian end haigetsaamise eest selle hinnaga, et usaldust pole.

    ReplyDelete
  2. Nüüd lugesin selle sinu lõigu uuesti üle.
    "Sina tee oma asja."
    Miks ma üldse vaidlema asusin?!?!?!
    Muidugi on nii.

    ReplyDelete
  3. Meeletu pingutus, ootamine, segadus, edasitagasi käimine lõpuks hüvasti ´jätt, paberid käes..
    Issand ma andsin ära oma isa!!!
    Terve päev jalgel,
    tahtsin igale poole alla kirjutada oma neiupõlve nime, palju helistamisi ja seletamisi ja siis tekkis tunne, et nüüd elab mu isa uut elu, kihtkihilt uuritakse teda ja üks kord, kui uuritud saab, saan ma tagasi...
    Homme lähen linna ja teen seda ja seda ja siis lähen ööseks isa juurde, keel ei paindu ütlema kuidagi teisti, et korterisse või mõisavahesse. Saan aru, et ma ei saa enam isa juurde füüsiliselt, aga...

    ReplyDelete

Post a Comment