Sunday, December 04, 2016

hästihoitud rahuaegsed kollased siidkingad

PB200065
pitsilised servad natuke lokivad

Lugesin üht läti kirjaniku raamatut ja seal olid kirjeldatud fantastilised uned. Mõtlesin, kui nüriks peab olema jäänud mu siseilm, kui mu viimase aja vähesedki meelespüsivad unenäod on olnud: sõidan autoga kraavi, mõlgin parklas kellegi Jaguari ära, vaatan kontojääki ja seal on ainult 11 eurot, ärkan üles ja kell on palju... ja, noh, sellistel argistel kahvatutel teemadel. 
Aga siis. Näiteks.
Üks öö ma jätsin hüvasti ja saatsin ära tegelikult meie maja korstnajala kohal asuvas uksest oma mehe ja teised võlurid.
Mingi teine öö hulkusin ma mööda tühja hämarate koridoridega maja, mis võis olla mu vana gümnaasiumihoone või mõni paljudest mu lapsepõlve lastehaiglatest. Hulkusin ja plaanisin kellelegi mingit ehmatus-kollitus-nalja korraldada. Ainult, et seni täpselt mu kontrollile ja juhtimisele allunud unes hakkasid Asjad juhtuma. Ja kui mulle jooksis pimedas koridoris mingi kõhe tundmatu punane vari, mida mina ei olnud oma unne unistanud, peaaegu sülle, pidin päriselt südari saama.

PA300076
pärlid põõsas

Mitut niisugust meest sa tunned, kes kasvatab kõik oma lapsed rahaliselt ja sisuliselt üksinda, haldab oma majapidamise ja koostöö kooli-lasteaiaga, käib samal ajal emotsionaalselt kurnaval töökohal ja on sinna juurde veetlev ja vaimukas inimene. Mitut niisugust naist ma tunnen küll. Üritan sinna juurde mõelda küll, et eelarvamused ja üldistavad hoiakud on kahjulikud. Aga ei tundu mulle eriti, et see oleks niisugune asi, millega üks mees toime tuleb.

Naine palub oma mehel paar tundi nende ühist last valvata, kuni ta teeb kiiresti tiiru oma asju ajades. Mees hakkab naist lahkumas nähes häälekalt protesteerima: 'ära praegu küll mine, kuidas ma saan, ta ei lase mul ju süüagi.' Kullake. Mis sa arvad, kuidas su naine viimased kaks aastat söönuks on saanud?

Keegi küsis, kas ma tean mõnd lapsendatud last ja kuidas nii. Mulle isegi meenus üks kaugelt tuttav pere, kellele hoiule jäetud beebi juurde ei tulnud selle ema enam tagasi. Lõpuks vormistatigi ta teise pere lapseks. "Aga kuhu see ema siis jäi? Miks ta ei tulnud tagasi?" pihta oli minu põhiline hämming, et kas siis, kui sa kuuled mõnd meest oma laste juurest ära minemas ja mitte tagasi tulemas, oled sa sama ehmunud ja segaduses.

PA300044
kuidas piisavalt kaua jõega kõrvuti elanud pajuemandad on sageli veidi pöördes
või pöörased
vintis


Vanaisa grammofonilaud-vinüülikapp tuli minu juurde elama. Selline diivanilaua kõrgune asi, rattad all, lauaplaat peal ja kapike, mida saab laua all keerata ja neljast eri küljest plaate sisse panna, vahel. Pärast viimatist toa ümber mööbeldamist on teada tõsiasi, et keset tuba peab jääma ruum. Meil peab saama tantsida. Niisiis tõstsin ja kompunnisin ja tegin sektsioonkapi kõrvale nurka vinüülikale ruumi. Kõikides oma elu peaaegu kümnetes kodudes, kus ma olen mööblit ümber tõstnud, olen vajanud mõõdulindi abi ainult paaril üksikul korral. Näen ise ka, kas mahub või jah. Mul on silmad peas. Vanaisa vinüülikapp ei mahtunud. Olin juba väsinud ja näljane ja pime on siin alati, niiet tegin nurka ekstrapalju ruumi, et saaks rahus mööbeldada ja vaadata mis värk on. Siis hakkasin lõpuks nägema ka. Ta on selle nii imeliku ehitanud. Kuidas tahes ma teda krutin - nurgad ja servad ei kattu. Alles kappi lauaplaadi suhtes 45 kraadi nihkesse keerates muutus sümmeetriliseks. See ongi ehitatud võtma endast natuke rohkem ruumi. Miks. Kas see on selleks, et seda ei tõstetaks nurka, sest muidu kere ei keerle enam. Või sest tal läks asja kokku kruvides kiireks ja vussi ja ta lõi lõpus käega. Kas ta mõtleski ägedat disain-kunst-veidrust teha, et laua alune on otstest laua alt väljas alati. Äkki see on ümber tehtud mingist teisest asjast ja mingi sisemine keerlemise või kinnitamise asi ei lasknudki materjali muul viisil taaskasutada. Äkki see on mingi tolleaegse poemööbli järgi tehtud ja seal oli see ka nii lahendatud.
Peaks küsima.
Ahjaa. Õigus.
Kurat.


Oma segaduses ja laokil asjade keskel olemises on midagi tohutult lohutavat. Nagu ma oleksin toaga üks. Ma olen siin ja seal ja kõikjal. Iga pind ja nurk on täidetud mingi minu poolelijäänud mõtte või algava ideega või kestva kohaloluga. Mu märgid on mööda ruumi laiali. Ma olen siin igal pool silmnähtavalt olnud ja ma tulen, nagu näete, kohe tagasi ka. Kõik on alles käsil ja teoksil ja toimub. Neid riideid ei saa kappi panna, sest ma tahan kappi enne sorteerida ja nood asjad vajavad ümber õmblemist ja sellele ma mõtlesin uue koha otsida, toda seal ma veel loen ja siia vist oli midagi tähtsat kirjutatud ja võibolla ma panen need sokid veel tagasi jalga või sikutan selle õlasalli omale ümber, las ta olla. Ma olen veel siin. 


Kas see on saleda privileeg või see on hoopis säravsädelev märk mu unikaalsusest, aga ma arvan ja vist olen alati arvanud, et suur olla on ilus. Ma uhkeldan oma pikkusega. Panen kontsad alla ja tunnen end võimsana. Kui on ette näha, et olukord võib minu vastu pöörata, riietan end liialdavalt, võib-olla enesekaitseks. Suur seelik, laiad varrukad, pikk lehviv mantel ja sall, juuksed lahti ja võimsad paksu tallaga saapad jalga. Mind on palju. Kui mul teinekord õnnestub valjemat häält teha või midagi rasket koha pealt ära liigutada, on kohe nõnda hea. See muidu nii haruldane (enese)kindlus ja rahu tuleb tihti kogemisest, et ma ei ole pisike või kerge või habras. Suur on ilus ja imetlusväärne. Aukartustäratav. Nagu jumalad on suured. Või torm. Või tiigridki.

3 comments:

  1. Nii hea!

    /midagi muud pole öelda, kobin oma kambrisse tagasi

    ReplyDelete
  2. Ma sain millalgi ühest oma tuttavast teada, et ta on pikemat aega üksikisa olnud. St ma teadsin, et tal on laps ja et ta on naisest lahus, aga kuna ma suhtlesin temaga peamiselt mingeid töiseid vms asju ajades, siis ei olnud tal kodus käinud ja eeldasin vaikimisi, et laps on ema juures. Siis sain kõigepealt teada, et laps (nüüd juba suur hilisteismeline) elab tema juures, ja mõtlesin, et vat kui huvitav, et kolis siis nähtavasti vahelduseks tema poole. Ja siis sain teada, et tegelikult on juba pikemat aega tema juures elanud, maitea, kui väiksest peale, aga igatahes kaua juba.

    Töö ja rahaga tal alati kõige paremini ei lähe, on selline andekas, aga madala enesehinnanguga vabakutseline. a näe, tuleb välja, et lapse kasvatamisega sai hakkama. tglt laps vbla andiski talle vajalikku elupidet juurde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Liska11:40

      Nii kenasti öeldud. Elupide.

      Delete