on hõlmad lahti tuultele

PC250034
valgust jaopärast

Mis mind viimasel ajal lõpmata tüütab, on kõiksugune alasooritus ja keskpärasuse normiks muutumine. See, et inimesed ei tee oma asju, pannes selle sisse enda parimat. Ja see, kuidas kedagi ei paista see häirivat. Kõik, tundub, on sellega nii üleni okei. Tavalisel päeval saan rahulikult mööda vaadata ja kogu ülejala tehtut külmaksjätvat ohtrat tühisust lihtsalt fooniks pidada. Aga mõnest päevast või inimesest või paigast ootan ma rohkemat. Midagi suuremat. Ja mõni päev on inimesed väga sõnakad sellest, kuidas nad ei näe vaeva ja ei hooli tulemusest ja eriti ei pinguta. Kõne on ettevalmistamata. Teksti kirjutas eelmisel ööl. Kleit on see vana asi kapipõhjast. Foto on veidi udune. Pilti pole jõudnud raamida ja kingitus on pakkimata. Peolauale paneme midagi lihtsat väikest snäkkimiseks. 

Kuulasin mingi koduse askeluse kõrvale veenvast esitusest ja heast kopist ja efektiivsetest müügivõtetest, mis YT ette söötis. Ühes kõnes, mis arvatavasti oli mingi TED, mille linkimisel pole praegu mõtet, räägiti viisidest, kuidas inimesed oma suulisi pöördumisi tühjaks teevad. Ja üks neist oli kalduvus ülekasutada suuri liialdavaid sõnu. Et kui sa ühel päeval näed midagi päriselt võimsat või imelist, kuidas sa siis selle kohta ütleksid.
Analoogselt oli mul ükspäev jälle üleni silmapööritused, kui keegi kirjutas millestki, mida tema tuttav teeb ja see olevat imeline või väga kaunis. Läksin huviga, põnevus tiksumas, vajutasin link, vaatasin järele - ja kurat ja põrgu! Ei ole ju! Ei ole imeline. On suht koht kena. Käib kah. Natuke vist on püütud, jah. 

Mõned on arvamust avaldanud, et kui miski enam päriselt väga püsivalt ei liiguta ja tõelist rõõmu ei paku, on aeg ravimitelt abi otsida. Ma avaldaks sinna otsa arvamust, et viimasel ajal ei ole ma kuigi palju päriselt suurt ja liigutavat kohanud ka. Mina ei pea ravimeid võtma - maailm peab võtma end kokku.

PC250030
kahe vahel

Okei. Hea küll. Loetelu asjadest, mis ma olen viimasel ajal kohanud ja mis ei ole poole persega muuhulgas välja oksendatud. Vaid on tõeliselt hoolega tehtud ja silmapaistvale tulemusele jõudnud.
  • Tervelt 16 minutit vältav sõnaline teos koos oma esitusega on nii ilus ja valutav, et mul on tunne, nagu ma tunneksin sealt midagi ära.
  • Mingid inimesed on välja mõelnud ja täiesti õigesse kohta püsti pannud torni, mis vaatab üle Rõuge ja see torn näeb välja nagu kurepesa. Ja selle nimi on Pesapuu.
  • Maari Soekovi kunsti esitav kodulehekülg, töökorras ja viimistletud ja just seda õiget meeleolu kandev.
  • Üks kaltsukast leitud HM nahkmantel, mille sildilt võib lugeda, et see tähendab HennesMauriz. Ehk siis mõnevõrra vana ja kantud. Aga heas korras korralik asi. Nagu ka need pikad Aipi saapad, mis ma tellisin, mis tehti mulle minu mõõtude järgi ja mis on üleni mu turvis ja jalgealune veel aastateks. Nahast riided on just see.


Üldiselt viimase aja trendide eneseabi soovitab mitte eriti mõelda. Ega ette kujutada. Ega arvata ka mitte. See kadestusväärne kõrgele tasemele jõudnud asi, mida kõik lahedad lapsed teevad. Ka mitte midagi kunagi isiklikult võtta ega endaga siduda ja midagi millestki oodata. Ainult tänu ja arutu leebus. Kõik läheb nii kergeks ja lihtsaks, kui sa lakkad mõtlemast, vaata. 
Ja ma tegelt elan sellega mitmeti kaasa. Saan suurepärase eeskujulikkusega toime asjade mitte isiklikult võtmisega või endaga mitte sidumisega. Sel pole minuga mingit pistmist, et sajab ja see ei ole maailmalõpuni halb päev, kui taldrik pooleks läheb ja pole suurt nutupõhjust kaotatud asjadest või valusaks löödud varvastest või teiste sõnadest. Need on lihtsalt hetked või asjad ja see kõik möödub muudkui. Sest mina, see imestusväärne tähtsusetu väge täis tühine olend, olen vaba ja kõigest minuvälisest (ja, tuleb välja, ka -sisesest) eraldi. 
Samas jällegi - osa inimesi ikkagi on ise süüdi, et neil pask on. Mõned inimesed ikkagi teevad ise valesid valikuid ja on ise nõmedad ja selle pärast nende isiklike valikute ja olemiste pärast juhtuvad neile sitad asjad. Ja kui teele kalpsavad kitsed või lõpuks läbiminev koduelektroonika või juhuslikud vihmasagarad ei ole inimese endaga seotud ja tal pole mõtet seda väga traagiliselt või isiklikult võtta või üldse sellest mingit numbrit teha, siis on hulk asju, mis on inimese isiklik ämber. Hea küll, teiste inimeste sõnad, mis nad sinu suunas paiskavad, kõnelevad rohkem neist endist kui sinust. Aga äkki sa oledki valesti teinud? Kui kaua saab tagasisidet heiteriteks või kadeduseks lugeda või saadud sõnade peale armastavat lahkust mediteerida? Olgu peale, sõprused purunevad ja inimesed muutuvadki. Aga äkki sa oled ise nendega hooletu või halb olnud. Mõnel puhul tasub ise lihtsalt parem inimene olla või arukamaid valikuid teha ja hakkab ka parem. Selle asemel, et õndsal ilmel hingamisele keskenduda ja ennast eraldi asetada kõigest justkui isejuhtuvast. Või ei? 
Viskud põlvili maa peale ja karjud kõri pealt kõigi taevaste poole: MIKS MINA!?! Ja siis vastuse esimesi fragmente kuulma hakates tuleb järsku meelde, et ahjaa, ei tohi ju isiklikult võtta ja tuleb püsida hetkes ja küll on ikka hea, et sai seda visualiseerimise tehnikat harjutatud.


PC180225
las läheb

Kühveldan trenni jõulupeol omale kirssidega kohupiimakooki sisse ja kiidusõnade vahele pean tõdema, et see on mu esimene suurem söömaaeg nende jõulude ajal. "Siis on lubatud, jah?" kiidab keegi kaasa ja ma lähen hetkeks tervenisti segadusse. Kas kunagi on keelatud süüa?

Mu emal on (ikka veel) kombeks aeg-ajalt minu rühi kohta märkusi teha. Ainult tasa ja omavahel. Püüab üle seltskonna minu pilgu ja ajab ise oma selja hästi demonstreerivalt uhkelt õlgu sättides sirgu ja vaatab minu otsa julgustava äraootava naeratusega, kuni ma ennast ka sirgu ajan. Nüüd tuleb välja, et ma teen seda sama asja oma pojale.

Lund otseselt pole ja maapind on pehme ja elu täis. Karihiired, keda kass maja trepi kõrvale toob, on iga nädalaga järjest lopsakamad ja paremini toidetud. Huvitav, milleks nad omaarust valmistuvad? Kas nad teavad midagi, mida mina ei tea.

Jätsin nädala (või kaks) oma punnirohtu tarvitamata ja nad tulid tagasi. Muidugi kohe kaela ja õlgade pealt alates. Valutavad ja kihelevad ja kui kiskuda, siis verised ja leemetavad. Nagu mädane tähniline needus kurjale rumalale võõrasõele tema ahnuse ja isekuse eest. Ei võta isiklikult, ei võta. Geenid ja pärilikkus ja kroonilised haigused ja hormoonid ongi ulmeline juhuslikkus. Aga ikka tahaks vahel karjuda, et miks mina. 

PC290093
kalmistutaguse välja paadike kannab endas laternaid ja vööris lebav peegel näitab taevast


Kui sinu lapsepõlves on juhtunud midagi vaieldamatult traagilist ja sügavaid emotsionaalseid haavu jätvat, saad sa edaspidi alati sellele osutada. Ei saa oma lastega toime või ei oska suhteid või tunned end üksi või eemalolevana. Saad kergesti löödud või solvud lihtsalt, näed halbu unesid või kahtled endas. Lähed kellegagi tülli või saad seltskonnas tõrjutud või tunned, et sa ei kuulu. Ei suuda kaalu hoida või töökohad ei püsi. Mis seal imestada. Raske lapsepõlv. Ja oli raske. Päriselt oli. Keegi ei eitagi. Ja sealt need haavad ja armid ka. Näha ju. Sealt see katkisus. Ongi kurb. 
Need inimesed, kellel ei juhtunud lapsepõlves midagi vaieldamatult traagilist, seda luksust omale lubada ei saa. Või kui on juhtunud vähem traagilisust, saavad lubada ainult täpselt selle traagika ulatuses. Aga mitte rohkem. Nemad kas saavad toime oma kahtluse ja saamatusega. Või vaatavad oma kahtlust ja saamatust, näpp suus, ja on enesega veel suuremas hädas ja kimbatuses. Saaks aru, kust see tuli, oleks loogiline. Aga pole ju kusagilt tulnud. Lihtsalt on. Kui-see-siis-seeteine sorti loogika omistamine oma käesolevale on eneselohutuse sooduskood. Tasuta kaasa. Sest te siin nõnda tihti käite. Võtke siit see seletus oma inimeseks olemise ilmeksimatule valule ja tundke end paremini.  Aga teie, sündmustevaese lapsepõlvega priviligeeritud põrssad, teie saage ise endaga hakkama. Või minge selgeltnägija juurde. Ma olen kuulnud, et need oskavad kui-siis'isid üles ehitada, kasutades lähisugulaste haavu ja traagikat. Niiet variante ju ometigi on. Keegi ei jää ilma.


Ma pean täna end ämma kingitud linnupiimadest iiveldama sööma, sest mul on henna peas ja ma ei taha täna turbaniga poodi minna.
Kui suur külmkapp vahetada väiksema vastu, muutub hajameelselt külmkapi ette seismise ja seal mõtisklemise komme natuke ebamugavaks harjumuseks. Sest kaua sa ikka kükitada jaksad. Kraanikausi alt puhub külma ka ja.
Võtsin viisakas perekondlikus seltskonnas ühe võõra vene mehega puskarit ja see kutsus mind seepeale voodisse ja ma olin kohe nii meelitatud. Vist peaks rohkem väljas käima või oma enesehinnanguga midagi ette võtma.

Comments

  1. Mina olen ka pärit sellest ajast kui lubaduste pidamist peeti elementaarseks mitte valikuliseks. Kui viisakesse kohta (teater, restoran jne) minekuks pandi selga vähe viisakamad riided kui rebitud teksad ja kapuutsiga pusa. Kui oodatud/kutsutud külalistele kaeti kerge laud. Aga ma olen aru saanud, et mina oma "vana aja" arusaamadega olen veidrik, mitte kiirustav pealiskaudne mass.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, kas see on ainult aeg. Ma mõtlen, et äkki seal on lisaks mingi inimloomuse joon ka, mis teeb osa inimesi pealiskaudsust põlgavaks. Või midagi temperamendis või kultuuriruumis?

      Delete
  2. Alasooritus ja keskpärasus? Jah, mina see olengi. Ma ei suuda peolauale valmistada praadi, sülti, pasteeti, kolme sorti salatit, kahte torti (...nimekiri jätkub). Kingitused on paberita ja fotod udused. Täpselt mina. Ja kleit on nii vana, et ma isegi enam ei mäleta, kust ma selle üldse saanud olen. Aga ma olen seda kandnud vähemalt ... ei mäleta, palju aastaid. Igal pool. Ja eriti seetõttu käib närvidele, kui midagi hinnatakse arusaamatult ägedaks (ükskõik, kas minu või kellegi teise tehtut). Enamasti ei leia "imemaitsva", "fantastiliselt ilusa", "üliägeda", "midagi teistmoodi" jt siltide taga muud, kui suure tüütu keskpärasuse.

    Ps. Jüssi linnulaulude plaat on kadunud. Kahju. Aga ma võin niisama trummi kaenlasse võtta ja tulla.

    ReplyDelete
  3. Üks oluline sõna jäi eelmisest nimekirjast välja. Superilus. Ma ei tea, mida sellise sõnaga tähistama peaks, aga enamasti on see sõna poogitud külge asjadele, millest peaks kauge kaarega mööda käima.

    ReplyDelete
  4. Tagasiside sissevõtmisest ja enesekriitikasse rakendamisest - selle mõistlikkus oleneb tagasiside enda mõistlikkusest. Kui keegi ütleb "sa oled nõme ja juuksed on sul nõmedad ja riided on nõmedad" jne, siis tõenäoliselt ei ole tema eesmärk, et vestluskaaslane (kui see ülepea mingi vestlus on) oma käitumist/riietumist/midaiganes mingis suunas parandaks, vaid see, et vestluskaaslasel hakkaks halb. Nii et see ei ole informatiivne mingis muus mõttes kui et annab infot tolle ütleja enda kohta. Aga kui see on nii, nagu ühes kokasaates, mis ma öösel-varahommikul kogemata vaatasin, kui see, mis ma vaadata tahtsin läbi sai, aga pesu ei olnud veel nõelutud - kus kokk meenutas, kuidas vanemad andsid omal ajal tema katsetustele konstruktiivset kriitikat: ei öelnud kunagi "appi, kui halb," vaid kommenteerisid taktitundeliselt "väga tore, ja kui sa järgmine kord paned vähem jahu, siis ei lähe ka kaste nii paksuks," siis sealt on ilmselt midagi kõrva taha panna ka.

    Isegi kui kellelegi maru sageli öeldakse asju stiilis "pane ennast põlema, igavene värdjas," siis minu arust tasuks esimese asjana kaaluda seda, et äkki on tutvusringkond imelik ja agressiivne, kui seal on normaalne niiviisi öelda. mitte seda, et peaks ennast põlema panema. See on küll info oma valikute kohta, aga eelkõige oma tuttavate valimise kohta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Krt, kui tark!
      Nii ilusti öeldud.
      Kuna mul on nüüd väga isiklik kogemus sellest, et vbla pole sa depressioonis, sest sina oled imelik, vaid vbla on inimesed su ümber mölakad (no mul oli see kogemus varem ka, aga ma ei uskunud, pidasin seda naljaks), on mul tagasiside uskumisega IKKA raske. Enne ma ei uskunud headusi, mida mulle öeldi. (Ei, mõeldi küll ju siiralt, aga ilmselt nad ei saanud tegelt aru.)
      Nüüd ei usu halbusi, sest mõningate (mulle aastani 2016) teiste inimeste mölakas-olemine on viimaks miski, mille omaks olen võtnud.

      Delete
  5. mattias23:42

    awesome

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa. Seesama. Oli mingi püstjalakoomik ka, kes nende teismeliste ja neile omase keele üle imestas. Et võib-olla äiksetormid või suur kanjon on awesome, aga mitte see, et poest kartulikrõpse toodi.

      Delete
  6. Vägisi tuli see koomusk meelde: http://www.sinfest.net/view.php?date=2000-10-15 :)

    ReplyDelete
  7. Trend on kõik lohisema lasta ja siis nentida, et elu on kiire ja asju on palju ja keegi ei mõista jnejne. Mugavus on see. Paraku on see süvenev, kuid õnneks mitte kõikehõlmav.

    Kummaline on see lõhe, mis tekkinud on ja mis muudkui kasvab: inimesed ei mõtle väljaöeldud sõnade tähenduse üle, st nad ei teadvusta ütlemist: mõte sõnaks ja sõna teoks.; teisalt on aina olulisem pöörata tähelepanu kasutatud sõnade tähendusele, sest maailma keerukus aina tiheneb ja süveneb. Täielik paradigma. Selleks, et homses ellujääda, tuleks täna oma võimekusele arendamisele keskenduda, mitte mugavuse lainetesse uppuda.

    HEad Uut ja Alanud Aastat!

    ReplyDelete
  8. Oot, millest te räägite?
    Päriselt, postitusest ma nagu sain aru, aga mis lubaduste pidamine ja teatririietus korraga sisse tuleb? Lubaduste pidamine?!?! Ok, teatririietusest saan veel aru, side alasooritusega on (kuigi mina vaatan teatririietust hoopis teisiti - mitte et ala- või kohane sooritus, aga kui ma käin iga kahe nädala takka teatris, see on mu teine kodu, ongi mu arust väga lahe seda näidata sellega, et käin jumalast suvalistes riietes, teater ongi ju mu teine kodu - ja siis seda feikida, ise mitte iga kahe nädala tagant teatris käies, aga riietudes nagu käiks, on omalaadne edevus ja teatri tähtsaks pidamine ju?)

    Ja samamoodi on sõnadega - mõne suus võiks JUST suur kanjon olla "normaalne" ja et keegi krõpse toob "oo-kui-awsome, sa päästsid praegu mu näljasurmast!" ja see ongi lahe. Mu arust.

    Ma ei tea, vbla ma pole veel täiskasvanuks saanud või midagi =P Loodetavasti ei saagi, kui see tähendab mingite "nii peab"-reeglite omaksvõtmist.

    Et kui inimesed kasutavad KÕIGE puhul sõna "oivaline", on vähe nõme ja igav ja tuim. Aga kui nad valivad tavalisest teisi hetki või asju, mis on "oivalised", on ju - väga lahe ja isiklikku mõtlemisvõimet näitav hoopis?

    ReplyDelete

Post a Comment