Wednesday, April 12, 2017

ilma lisatud suhkruga

P4020051
valgus paistab higise kirikuakna taga sammaldunud kivimüüridele peale



On tervenisti naeruväärne ja totaalselt tobe, kui hõivatud ma olen olnud. Kui palju mul on teha ja samal ajal kui palju on tegemata ja ootab tegemist ja mis kõik peaks olema juba ammu ilma teht. Ja kui vähe kasu ja rõõmu sest kõigest on.

Täitsin emotsionaalse enesetunde küsimustikku ja leidsin, et selle peaks paaritama vastava teise küsimustikuga. Näiteks: "Palun hinnake, kuivõrd olete viimase kuu jooksul tundnud: lootusrikkust tuleviku suhtes; võimet rõõmu tunda; rahu või kannatlikkust; muretust paljude asjade pärast; rõõmuhood, mille ajal esinevad südamekloppimine, õhupuudus, minestamistunne või muud nauditavad kehalised nähud; puhkamine taastab jõu; rahulik, katkematu uni..."


Või näiteks üleüldse, kui ülesanne on hinnata, kui sageli mõni järgnevatest seisunditest on mind häirinud. Aga mis saab, kui kartus avalikus kohas minestada või korduvad surmamõtted mind sugugi ei häiri?


P4040167
miisul on kapis mõned miipsud



Vanad inimesed, eriti hariduses või noortega töötavad, ikka vahel ilguvad, kui vähesotsiaalsed on noored ja kogu aeg ninasidpidi oma nutiseadmes. Siis nad heidavad liigse hingeldamise ja ähkpuhkimise saatel omaarust maru head nalja, et mis sotsiaalmeedia, see on ju puhta antisotsiaalmeedia, heh heh. Sest kui sa istud kellegagi kõrvuti, aga tekstid kellelegi teisele, kelle kõrval sa ei istu, siis sa teed valesti. Kuidas sa julged. Siin sinu kõrval sinuga samas ruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid ja suhtled kellegi teisega, keda siin ruumis isegi ei olegi. 
Tahaks järgmine kord mõnd taolist noored-on-nii hukas monoloogi torkida erinevate küsimustega tema sõpradest, kes praegu on onlain ja saavad tolle hädaldaja poolt samal ajal täiesti ignoreeritud. Mitu vastamata meili sul on? Kas sa tead, kui paljudel inimestel on hetkel sinuga FB vestlus lahti? Millal sa viimati oma skaipi kontrollisid? Kui antisotsiaalne ja otsast ebaviisakaski. Kuidas sa julged. Istud siin ja räägid minuga, kui virtuaalruumis on inimesed ja sa lihtsalt ignoreerid neid.


Ahvatlevaid mõttemustreid, kuhu kogemata laskuda, kui endal silma peal ei hoia. 
Te kõik peaksite mulle hoopis tänulikud olema. See käib nõnda. Kõigepealt tee midagi kellegi teise heaks. Pole oluline, kas ta on sinult seda palunud või kas sul on mahti vahtima jääda, kas see talle midagi head päriselt kaasa tõi. Lihtsalt tee. Midagi head. Kellegi teise heaks. Siis sul on nagu krediiti. Siis, kui ühel päeval osutub, et sa oled mõne muu asjaga äpardunud või natuke alasooritanud ja vastavad etteheited, saad selle trumbi välja tõmmata. Aha! Pärast kõike seda, mida ma teie jaoks teinud olen! Te peaksite mulle hoopis tänulikud olema. Te isekad jõhkardid, kui palju ohvreid ma olen teie nimel toonud. Kui palju pisaraid valanud ja valu kannatanud. Kui palju... Noh jah, siin saad ise lasta enese üleskruvimise erutusest kohalelendavatel sõnaosavuse muusadel üle võtta ja tulistada kõik, mis torust tuleb.
Teine ahvatluste auk, kuhu ma kogu aeg laskun, on mu probleemilahendaja bugi. Mõtlen-mõtlen, murran pead ja mudin sõrmi. Mis teha, et seda probleemi lahendada. Mida teha. Ja siis äkitsi! Hakkab terendama silmapiiril lahendus, mis on gi see. Nii saabki. Kui lihtne. See lahendabki ära. Seda ma tahangi. Noh jah aga kui ma seda lahendust lähemalt vaatan, siis see ütleb: "teised inimesed peavad muutuma." No kurat. ja põrgu. maivõi. Kuidas me jälle siia jõudsime.


P4020130
sellist värvi pehme




Uuesti läbivalt mitmel rindel elan ma jälle läbi, kui tihedalt täidetud mu elu on pidevalt. Ühe riiuli tühjaks ja puhtaks tegemine ei too kaasa üht tühja puhast riiulit. Üsna pea leidub sellele rakendus ja kuigi elamisest sai välja heidetud kümme kotti kasutut, on ruumi täpselt sama palju (või vähe) nagu ennegi. Ühest kohustusest loobumine ei vabasta päevakavas või nädala kalendris aega. Üsna pea on selle koha peal need teised kohustused, mis seni olidki, lihtsalt rohkem laiali laotatult. Või uued kohustused, mida saab nüüd ju kerge südamega võtta, sest ma just tegin ju ruumi omale. Isegi, kui ma annan järele tubade koristamise või pesu sorteerimise või konstruktiivse kasvumeelse tagasiside kirjutamise pealt - mul on ikka liiga kitsas ja liiga kiire. Kogu aeg. Kui ma teenin rohkem, siis ma kulutan rohkem ja söön alati päev enne palgapäeva kartulit ja sibulat ämmalt saadud tasuta munadega. 
Hmm.. võibolla on siit koorumas mingi uus mõte. Üks kord mingil täikal oma kleite müüa üritades püüdsin selgitada ühele neiule, et 'mul on juba palju kleite' pole mingi argument. Eesmärk ei ole saavutada optimaalne kleitide arv. Vaid optimaalne kleitide hulk. Hulk ja arv on siis omavahel erinevad selle poolest, et hulgas on iga element ka oluline, mitte ainult kogus. Igal sammul peaks püüdlema selle poole, et kleitide kollektsioon oleks võimalikult täpne ja teeniks üha paremini oma eesmärki. Sobimatuid kleite tõstetakse kaltsukotti ja sobilikke tõstetakse asemele. See on pidev kooskasvamise töö, mille reeglid ja vajadused teisenevad koos sinuga. Kui sa kasvad (vaimselt) välja neist üht sorti asjadest, annad need edasi ja hangid uusi, mis on sinu jaoks õigemad. 
Et võib-olla saab füüsilise ruumi ja ajagraafikuga ka sama teha. Mitte hoida kohustuste arvu püsivana või püüda kogu aeg lahti saada kohustustest, unistades mingist kujuteldavast vabast ajast. Vaid vahetada sisutuid või kasutuid või nõmedaid kohustusi järjest üha paremate vastu. Et kui sa ükspäev tunned, et nii fking kõrini on ühest ülesandest, oleks, et seda üldse poleks. Siis võib uurida, et mis see asi on, mis sa selle asemele võtad. Ja kui palju see sulle rohkem rõõmu ja tähendust ja mõtet toob.



P4020052
selline lustlikum kirjagarnituur suure-jaani kalmistul




Läksin pärast liiga lühikest ööd ja eriti pikka tööpäeva õhtul trenni. Parkisin auto ära ja pidasin oma peas dialoogi. Tead, millest mul kõrini on? Noh, millest siis? Kõigest. Mul on kõigest kõrini. Mürgiselt seda oma peas pomisedes ja oma kodinaid kaenlasse korjates astusin ukse poole. Tuleb trennikaaslane ja tervitab mind kohe mingi suvalise jutuga, millele ma vastan umbes sama suvalise jutuga ja siis me teeme korraks nagu mingit nalja või veits võtab muigama mingi asi ja kõik mu mured on nagu peoga pühitud. Täpselt nii kiiresti. Vähem kui viie sekundiga saab täielikust lootusetusest tagasi endaks. Ja kogu elevus ja ärksus, mida mulle tantsutrenni tarvis on, olid lihtsalt kohal.
Tulin koju oluliselt hiljem, kui olin plaaninud. Sõidu ajal hakkas kusagilt sealt teistpoolt kuud läbi eetri minusse peavalu. Täpselt nii tuligi. Külje pealt peast sisse ja vasardas seal. Hooti õnneks. Aga need hood olid küll sellised, et ma juba mõtlesin, kas ma olen nimeliseks avastajaks enneolematule migreenitüvele. Jõudsin koju ja ei jaksanud pesema minna. Keerasin end voodi ette vaibale kõveraks ja olin eeh. Tuleb laps ja ulatab mulle oma telefoni. Mu vend helistab. Tegelt mõlemad vennad korraga, tehnoloogia ime. Lihtsalt niisama helistavad. Ajavad juttu ja me teeme nalja ja igasugust niisama ja. Ma ei pidanud tol õhtul peavalurohtu võtma, sest elu läks kohe kõvasti kergemaks kohe.
Olin tund aega üksinda arvuti taga tööasju rabanud teha ja siis mööda maja tormanud, et kõik võtta ja viia ja tuua ja õigeks kellaajaks valmis. Koridori peal näen tuttavat ja mul on pea mõtteid täis ja tuhat asja vahemälus, niiet ma ütlen talle 'tsau' sel hetkel, kui tema ütleb 'tere'. Kiirustan mööda ja siis ühendab ära, et see kontakt, kuigi ta näeb välja oma ja põhjustab selliseid positiivseid assotsiatsioone, on tegelikult professionaalne kontakt ja temaga me ei ütle 'tsau'. Aga ma just tegin seda. Isver, kui lõbustav tobedus on mu aju. Lihtsalt hooti itsitasin enda üle järgmised pool tundi.

P4020046
sinine


No comments:

Post a Comment