Tuesday, May 09, 2017

aasta pärast ehk tudun ma õrnalt

P5010139
sääretiputagune

Lugesin Feministeeriumist lastevaenamise kohta ja jumala õige. On küll ära ammendunud need mulle-ei-meeldi-lapsed naljad. Ja on ühtlaselt nõme niisugust üleolevat vaenulikku suhtumist tolereerida. Eriti, kuna see pole enam ammu vaimukas. Oleks siis veel vaimukas, eksole. Ja noorte emade isoleeritus ja tõrjutus on minu arust nõnda valusad käitumist ja iivet ennustavad nähtused, mida ma üleni isiklikult väga tõsiselt tervenisti südamesse võtta oskan. On päevi, kus ma julgen isegi väita, et need pahased kulmukortsutused, mis sa kohvikus saad, kui su kolmeaastane end soliidse viisakuse saatel väljendada ei suuda, on täpselt see põhjus, miks Eesti naine ei sünnita. Boom! Saite. Ma tean vastust. Ärge enam küsige.

Mulle ei meeldi lapsed. Mulle koerad ka ei meeldi. Vähemalt sellest, et mulle lapsed ei meeldi, saan ma (halbu) nalju teha. Koerad ei meeldi kellelegi, see pole isegi naljakas. Mulle meeldivad mõned lapsed. Ja koerad. Keda mulle on tutvustanud ja ma olen näinud, mihukesed nad on ja siis nad on mõnikord mulle meeldima hakanud. Nagu mu oma laps ja mu mehe koer ja mu sõbrannade lapsed ja mu venna koer. Sõbrannade lastega on veel see lõpmata tore asi, et kui neist naised kasvavad, siis neist võivad saada omakorda sõbrannad ja see lihtsalt on lõputu rõõmumine, nagu sa võid ette kujutada. Ja koerad näiteks üldsegi ei ela väga kaua. Ei, khm, sorry. Ja koerad, mis on hästi kasvatatud hästi tšillid kutsad, on peaaegu nagu kassid ja kassid mulle meeldivad. 
Kui keegi ütleb, et ta tuleb grillpeole või sünnipäevale või külla ja võtab oma lapse ka kaasa, olen ma kohe ette juba mh. Nagu ma olen kohe ette juba mh, kui keegi ütleb, et ta võtab koera kaasa. Kui see koer või laps viimaks laekub, võib vabalt juhtuda, et ma tema osas ümber mõtlen. Sest oleneb, kuidas ta on ja mis ta teeb ja mis sellega kaasneb ja üldsegi. Ja küllalt tihti nii lähebki, et mõtlen ümber oma mh-id ja tegelt on üleni tore või tervenisti kahjutu. Kui keegi ütleb, et ta võtab tulles kaasa oma sõbra või trennikaaslase või peika või õe, olen ma kohe jei. Ja kui see inimene on viimaks saabunud, võin mõnel puhul ümber mõelda. Kuigi tavaliselt ei mõtle. Kui keegi ütleb, et ta tuleb veiniga, siis ma olen kohe jei ja midagi ei mõtle. Mis siin mõelda.

Mulle joodikud ka ei meeldi. Või kontsaga kingad. Või ülekaalulised mehed. Või magusad hapupiimatooted. Või õlu. Aga vahel ma teen erandi, kui osutub just teist moodi isend ja hoopis hästi ju.

R1-07647-021A
ni sügav

Et mis ma mõtsin. Et see ongi pask. Lapsega kusagil käia, sest kõik on su peale pahased, et sa üldse olemas oled. Ja mina olen osa sellest pasast. Ja miks ma olen osa sellest pasast. Noh, esiteks ma olen isekas tähelepanuhoor, kes ei talu, et kõik vaatavad ja o teevad lihtsalt normaalset oodatavat arenguteed järgiva väikelapse motoorika ja diktsiooni otsas. Sel ajal, kui mina olen seal kõrval väga vaimukas ja on veini. Teiseks teeb teatud puhkudel lapse või koera seltskonnas viibimine selle omaniku rahutuks ja närviliseks ja hellaks. Mis on igati põhjendatud. Inimesed kogu aeg kortsutavad sulle kõik oma kulmud, mingi hetk enam ei jaksa neile kena olla ja siis veel oma metsalist ohjata.
Aga kui ma kedagi väga armastan ja ta ütleb, et ta ei saa tulla, sest tal on laps, olen ma üleni väga pealetükkivalt ülevoolav: 'Mul on täiesti tervenisti kama, olgu sul või 101 dalmaatsia koera. Ma tahan sind näha, tule millega iganes, mis sul praegu on.'

Aga mu märkimisväärne valgustusmoment oli sellest, miks just emad ütlevad, et neile lapsed ei meeldi. Või ei meeldi ükski laps, mida nad ise pole välja pigistand. Või muud sedalaadi asja. (Peerud on nagu lapsed, ainult enda oma üle on hea meel.) Ja ma teen oma esimese pakkumise. See on 'ma pole nagu teised tüdrukud' sorti eneseesitlus. Paistab, et inimestele keskeltläbi tüdrukud väga sisukat huvi ei paku, vaja end sellest grupist välja arvata. Emadusega samuti. Ma pole nagu teised emad. Ma olen hoopis äge ja äkiline. Mul on hoopis teravus ja head naljad. Ma olen hoopis nooruslik ja kannatamatu. Ma olen vaba. Ma olen lõbus. Midagi taolist. Midagi, mida üks joonistatud kujuteldav stereotüüpne ema ei oleks. Ja isegi, kui ütleja enda meelest on olemas mitmetahulisi põnevaid ettearvamatuid naisi, kellel on muuhulgas lapsed, siis ühiskonna meelest ei ole. Suvalise võõra sind mitte teadva inimese meelest ei ole. Tundub, et kui sinu kohta kasutada ainult seda ühte infokildu, ema, on sinust tervenisti lõpmata valesti aru saadud. Sa oled midagi muud, midagi rohkemat, midagi paremat, midagi teist. sugust. Ainult rollile ei tohi taandada.

Ma lasen hea meelega end taandada mingile lihtsustatud rollile. Tantsija või luuletaja või õpetaja või blogija või tütar või naine. Aga kui mind hakatakse käsitlema ainult emana, on mingi nihelemine kohe. Viimasel ajal vähem, viimasel ajal on see naljakaski. Aga ma mäletan seda oma noorusest. Kui pealetükkiv oli vajadus kõigile näidata, et see ei tähenda, et mul laps on. Ma ei teagi enam, mida ma kartsin, et see tähendada võiks. Aga igatahes see ei tähendanud, et te teaksite. 

P4020062
täiesti lambikas

Mil määral on sinuarust demonstratiivne laste mitte sallimine mainekujundus, kui üldse. 
Ja kuidas sa püsid kena toetava julgustavana, kui kellegagi üha kaasnevad klähvivad vääksuvad tüütused?
Mis on need sinu rollid, millele su taandamine sind nihelema ajab?

13 comments:

  1. Minu sõprusringkonnas on veel väga vähe lapsi, nii et toetavjulgustav pole kellelegi olla - olgugi, et kõik peaaegu kolmkend juba. Aga demonstratiivselt pööritati silmi küll laste peale - nii kaua, kui ise üritama hakati, sest siis oli järsku "on aeg ja on tore ja on kindlasti õige valik". Aga üritamine muuseas alati tulemusi ei garanteeri. Vähemalt on silmapööritamine lõppenud. Never say never, ütlen mina. Ma ei salli kategoorilisi inimesi ja see kulmukortsutamine ja silmapööritamine on täpselt selline, et - sa veel sööd oma sõnu, küll näed.

    ReplyDelete
  2. 1) Ma ei ole laste mittesallimist näinud. Mõne väga üksiku inimese puhul ehk, a neil on omad põhjused. Nagu näiteks iseenda lapse hooldusõiguse kohtus kaotamine ja eesti alimentide mittemaksjate listi tipus troonimine. Loogiline ju, et siis ei salli sa pärast mitte ühtegi last.

    2) Huvitav küsimus. Paneb mõtlema. Kõik rollid, mis sunnivad mind konflikti?

    ReplyDelete
  3. Kas kõik laste mittesallimised, mida demonstratiivseks peetakse, ongi tingimata demonstratiivsed? ütleme, et on keegi ema, kelle oma lapsed on parajasti närvi ajanud, ta on just hoidja leidnud ja tahaks lastevaba päeva veeta, ja siis käivad talle isegi ilmsüütud võõrad lapsed närvidele. või keegi muu, kes lihtsalt kardab lapsi.

    Ma ei ole ise erilise silmadepööritamisega silma paistnud, aga väiksed hirmud on ikka. Üks on peaaegu sama, mis üldse võõraste inimeste kartmine, ainult et kui võõras laps osutub vägivaldseks, siis ei saa ma talle ju samaga vastata. Kui kellegi laps mind lööb, siis ma ei saa vastu virutada, ta on ju väike. pluss see, et laste seltskond paneb vahel omaenda lapseeea hirmude lüliti tööle, mul läheb meelest ära, et ma ei ole enam ise laps ja et tegelikult olen ma suurem ja tugevam.

    (mul oli nii umbes aasta tagasi üks keiss, kus tundus, et tuttava viieaastane mind kiusab. noh, et sõitis põrandal mingi roomikuga HÄSTI KIIRESTI ja just minu sõrmede ligiduses, pärast seda, kui ma olin öelnud, et ära päris siin sõida, mu sõrmed võivad alla jääda. seal oli vist mingi temapoolne piiride katsetamine, et "mis tädi nüüd teeb, kui ma sõna ei kuula," aga mul polnud õrna aimugi, mis oleks õige teguviis (täiskasvanutele olen ma füüsilise ahistamise peale kasvõi kerge laksu andnud, aga võõrale lapsele ei julge ju ja äkki on ebapedagoogiline ja) ja ma läksin paanikasse ja istusin seal peol, nutt kurgus. jepp, kartsin viieaastast.)

    teine on tglt vähem minu ja rohkem lapsevanemate mure - et kui mulle väikelastega külla tullakse, siis selgub äkitselt, et mu elamine pole piisavalt childproof ja kõik kohad on täis ohtlikke või hapraid asju ja raamaturiiuleid, mida saab endale kaela tõmmata. siis ma tunnen end kuidagi süüdi, aga üritan seda süütunnet mõistusega hajutada: mul ei ole kogemusi, ma ei pea suutma kõigele mõelda ja kõiki oma elamise iseärasusi poleks mul isegi võimalik muuta, kui ma just põhjalikku remonti ja ruumikujundust ette ei võtaks, mida ilmselt keegi ei ootagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noh, kui ma sulle oma titega külla tulen, siis peaks MINA hoolitsema, et titt su keraamikat või kodukeemiat endale kaela ei saaks. Mõned inimesed muidugi ei hoolitse. Aga neid sa siis teine kord lihtsalt ei kutsu.

      Delete
    2. Mul vist on hästi kuri nägu, sest enamik võõraid 5-aastasi, kes minuga piire katsuma hakkavad, hakkavad mu keelamise peale nutma.

      Aga lapse lasteaias oli küll üks selline, kes tuli ja lükkas mind. Kohe esimesel päeval. Ja ma olin niigi rahutu ja mures, sest harjutasin oma last seal käima ja pidin kena olema nende uute õpetajate silmis ja. Ja see laps oli täiesti häbitu tõbras. Ainult irvitas ja lükkas uuesti, kui talle ütlesin, et ma ei taha temaga tegemist teha.

      Üldse olen ma suhteliselt relvitu, kui lapse peale kurja näo tegemine ja selge keelamine toob kaasa ükskõiksuse. Millega sa sellist üldse kammitsed siis?

      Delete
    3. eks titega küllatulijad üritavadki ise titel sabas joosta ja hoolitseda jne. Aga paistab, et lastega ja lastetute kodude sisustus on drastiliselt erinev. ja ütleme sellised 1-4-aastased lapsed on ju hirmus väledad ja ettevõtlikud, piisab, kui lapsevanema tähelepanu korraks hajub. Kui lapsi on ka mitu, on see kerge juhtuma.

      Tavaliselt oleme saatnud sellises vanuses lapsed maja taha ringi jooksma, halvim,mis selle käigus juhtunud on, on üks maatasa joostud rabarberipuhmas, aga meil ongi liiga palju rabarberipuhmaid, nagunii ei jõua neid kõiki õigel ajal ära süüa. Pealegi jäid need varred huvitaval kombel ka pärast maadligi jooksmist värskeks ega närbunud ära.

      Delete
  4. apropoo,ma olen kuulnud, et mõni mees kardab samamoodi võõraste naistega suhelda - et kui võõras mees osutub kurjaks, siis saab temaga rahus kakelda, aga naistega ei sobi nagu.

    ReplyDelete
  5. Üldiselt on lapsed mu meelest kombes - ainult et umbes poole nende lapseeast ma kipun küll rahulikult ütlema, et nad ei meeldi mulle - ja ma ei teinud ka enda omade suhtes erandit. Vanus on umbes 4-10 (kuigi mu poeg oli üllatavalt ok juba 8sena ka).
    Ja miks nad mulle ei meeldi ses vanuses on ka selge - nooremana tahavad nad loogilisi asju stiilis "süüa, kallistusi, tegelemist ja mängimist, magada, et pissihäda poleks ja samas tagumik ka kuiv jne".
    Ja kui nad on sellised 10st ülespoole, tahavad ka loogilisi asju ja mul ei probleemi neile anda, mis tahavad nii titena kui suurena.
    Aga seal vahepeal on periood, kus hea vanem olemine, lapse seltsis adekvaatne täiskasvanu olemine, nende vahepealses vanuses laste adekvaatne kohtlemine TÄHENDABKI lapse tahtmistele vastu seismist ja nende mõistlikuks kärpimist. Ja see on mulle õudus ruudus.
    Ei, kuubis.
    Üks asi on titte takistada, et ta midagi teisel külas olles ära ei lõhuks ega endale viga teeks - üldiselt toimib ta tähelepanu milllelegi muule suunata ja temaga tegeleda. Aga last, kes ei ole enam titt, aga ka mitte veel täiearuline, takistada külas riiulit tühjaks tegemast, takistada kodus riiult lagedaks tõstmast või vähemalt saavutada, et ta segaduse hiljem ise ka ära koristaks, on jäle orjatöö ja iu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui tegu võõra lapsega, tekib mul ka räme kahvel teemal "ma ise keelan teda, takistan, rääägin, teen vbla lausa kurja häält - aga äkkkki ta vanem tunneb end sellest solvatuna ja pahasti?!" vs "ütlen ta vanemale, et see ei ole ok, mis ta teeb, tegelegu - ja siis panen vanemale veel lisakoorma selga, ta selgelt ei jaksa, kui ta ise seda tegema ei tõtta ju!"

      Delete
  6. Aga üldistamatagi on väikestel lastel üks omadus: neid peab valvama, kasvõi hüpoteetiliste ohtude-jamade pärast, ükskõik kui kenad ja malbed nad on. Nii et kui keegi ema ütleb "ma olen kõigile lastele peale enda omade allergiline", siis seda võib võtta ka kui lühendatud vormi lausest "ma olen sellele vastutusele, mis laste hoidmisega paratamatult kaasa tuleb, allergiline, sest ma olen oma lastega seda niigi paraja doosi saanud".

    ReplyDelete
  7. Ma olen juba ette veendunud, et minust saab selline lapsevanem, kes teisi lapsi ei salli, nagu ma olen selline koeraomanik, keda teised koerad üldiselt külmaks jätavad - mitte selle pärast, et mina või mu elukas erilised oleksime, vaid puhtalt selle pärast, et enda omasse olen ma emotsioone sisse valanud ja saan neid sealt tagasi, seega kaalub see üles selle kohati tüütu tähelepanunõudmise jms. Võõra olendi puhul üldiselt ei kaalu, kui väga äge koer või laps ei ole (vahel ikka on ka).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ära ole milleski ette veendunud.

      Delete
  8. Mir.23:29

    Põhjus, miks seda vahel iseäranis demonstratiivselt öeldakse, on minu arust mõne juhtumi puhul ka selles, et kardetakse iibekolliga kollitamist saada. Palju kergem on seda piinarikast juttu ennetada lihtsa pommiga: "Ei, MULLE küll lapsed ei meeldi, punkt." Siis nagu vähem tõenäosust, et tuleb küssa: millal siis sina lapsed saad või et millal siis järgmine tuleb?

    Ma ei mõtle seda isegi selles valguses nagu tihti iibesõbrad mõelda armastavad, et oh, neid vaesekesi, ütlevad, et ei taha lapsi, aga tegelikult raudselt on neil viljakusega probleeme.

    Lihtsalt mugavuse aspektist - kui näed, et seltskonnas on mõni iibesõber juba ründevalmis. Siis ei maksa laste suunas näidata ühtegi heldinud pilku. Muidu võidakse kahvlisse ajada.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget