Wednesday, June 07, 2017

hoia korraks

P6060159
nõida pole kodus


Mulle meeldivad pojengid. Pojengid teevad mulle rõõmu. Need on ilusad ja lõhnavad hästi ja kasvavad mulle siia värava kõrvale ise ja on suursugused aga samas nostalgiast ja lapsepõlveaedadest kantud. Punastele sipelgatele meeldivad pojengid. Nad ronivad ahnelt mööda pojengide puhkemata nuppe ja askeldavad ringi nende õite sees, kui need on lahti läinud. Mulle ei meeldi punased sipelgad. Ma olen neile allergiline(?) või öeldakse ülitundlik? Punased sipelgad teevad mulle haiget. Mitte natuke aia korraks sutsas, vaid päriselt haiget ja paiste ja punaseks ja pikk vaevaline paranemine. Mulle ei meeldi punased sipelgad nii üldse, et ma ilma igasuguse süüta neid näpuvahel surnuks rullin, kui mõne enese pealt leian.
Kui mulle meeldivad pojengid ja punastele sipelgatele meeldivad pojengid, on meil nagu midagi ühist. Võiksime läbi saada. Teineteist teatud moel mõista. Vähemalt ühes asjas üksmeelel olla? Ei. Punased sipelgad on nõmedad. Mina ei tea, miks neile pojengid meeldivad. Igatahes mitte ühelgi nendest põhjustest, miks mulle pojengid meeldivad. Ma võin püüda punast sipelgat natuke mõista, aga igatahes ei mõista punane sipelgas mind.

Retro raadiost tuleb vahel see laul, kus üks mees laulab oma kellestki, et selle sõnul olevat nad lahku triivinud ja neil pole midagi ühist. Ja siis toob see mees niimoodi neljal akordil jorisedes selle vastu kaalukaima argumendi kõikides argumentatsioonides: Breakfast at Tiffany's. Sest kui sa natuke mäletad seda filmi ja sulle veits justkui meeldis, siis meil ikkagi on midagi ühist.
Olenevalt sellest, kui kärsitu ma seda laulu jälle kuuldes jälle olen, vahetan kohe jaama või teinekord teen ök ka. 
Sest laulusõnade kuulamine ja sõna-sõnalt võtmine ongi maru arukas.
Sest mine nurga taha ja arene natuke, onjo, kui sa arvad, et üks hägune leige ühine huvi on piisav pinnas iialgi millelegi.

Nagu ma teen ka pfft kõikide nende koomiksite peale, kus keegi maru rileitabl lihtne loomake on hästi leidnud oma hingesugulase, kellele samuti meeldib sarju vaadata ja pitsat süüa(!). No palju õnne. Jumal tänatud. Maailmas on nii palju erinevaid mitmekülgseid inimesi ja sa oled leidnud üles selle ainsa ühe, kellele samuti meeldib ajaviide ja söök. On sul alles ainukordselt peaaegu uskumatult ikka vedanud. Oleks meil kõigil nõnda palju õnne.


P6040153
lehmad olid teisel kaldal


Ükskord ma vaatasin uue tuttavaga filmi ja see ei olnud mingi keeruline film. Suhteliselt lihtne filmike oli. Ja ta küsis selliseid algklassi lapse stiilis asju filmi vaatamise ajal. Sel ajal, kui film käis ja me veel vaatasime seda. Kes see on? Kuhu ta nüüd läheb? Miks ta nii teeb? Aga kes need on?
Kuulasin kannatlikult ja tegin vajalike kohtade peal ššš...
Aga seksida sellisega ma ei lihtsalt ei saanud. Sest tulgu taevas appi, kusagile tuleb ikkagi piir tõmmata.

Siinkohal võib siis tuua mu teise ärahellitatud lemmik turn-offi - pikad küüned. Väkk. Kui kellelgi on pikad küüned ja kui need on sinna juurde ka koledad või mustad või otsast narmendavad, on kogu mu oletatavgi hüpoteetilinegi füüsiline huvi tema vastu täies ulatuses kustutatud. Ta võib mis iganes tarka juttu ajada ja ma võin puhtast viisakusest või intellektuaalsest huvist ta lõpuni kuulata. Aga kui ta just ei taha mu maomahladega kohtuda, on tema enda huvides üldiselt parem, kui ta ei hakka mulle ligi tikkuma.
Nii nagu vahel mingid joonistatud mustvalged meestegelased peavad keskenduma ja vaeva nägema, et vestluse ajal mitte vaadata vestluskaaslase pluusikaelusest sisse, keskendun mina ja ei vaata valel hetkel inimeste käsi. Lihtsalt ma isegi ei luba endale võimalust, et ma vaatan nende käsi ja siis kogemata mõtlen midagi ja reedan midagi ja siis kõik teavad, mis ma just vaatasin ja mõtsin. Enesedistsipliin on selle nimi, mu armsad.


P6030139
unenägudest tulnud rand

Nagu teatavasti viisakates ringides kombeks, kui seltskonnas on üks, kes ei oska eesti keelt, toimub kogu tegevus inglise keeles. Kui loengus on üks, kes ei oska eesti keelt, loetakse terve kursus inglise keeles. Kui koosolekule ilmub keegi, kes ei oska eesti keelt, viiakse terve koosolek läbi inglise keeles. Ja ettekanne ja seminar ja tantsutund ja kontserdi tutvustus ja pidulik kõne ja kuhu me sööma läheme ja mis hea lugu just meelde tuli. Midagi kogemata on jäänud eestikeelseks jagatud materjalides või viidatud lehekülgedes, siis vabandame ja heh-itame piinlikult ja tõlgime palehigis kohe kohapeal ära.
Tundub jumalast mugav igati loogiline hästi viisakas ja tehtav. Kõik oskavad inglise keelt, kõik ei pea oskama eesti keelt. Milles küsimus, eksole. Noh. Vaata. Lugu on selles, et me tegelikult ei oska nii hästi inglise keelt. Ei oska õppejõud, ei oska tantsuõpetajad, ei oska koosolekute juhid. Rääkimata suvalisest juhuslikust inimesest, kes juhtumisi midagi koordineerib või juhib või selgitab. Suhtlus võõras keeles on aeglasem ja kohmakam ja rohkemate takerdumistega. Infovahetus jääb pinnapealseks ja kogu asja saadab taustal ketrav kõrvulukustav hammasrataste krigin, sest hääldus on õudne ja tegelt grammatikareegel vist ütleb, et nii ei tohi lausuda, nagu just lausuti ja mis sõna mis kuradi sõna see oligi, mis ma öelda tahtsingi, neetud. Pärast on kael ja kukal pinges ja tahaks lihtsalt korraks välja hingata ja niisama juttu ajada. Niisama juttu ajada selle minuga sama emakeelt kõneleva asjatundjaga, kelle kuulamiseks ma end üleüldse kohale vedasin ja kellega ühise keele kõnelemise privileeg võiks minu kasuks ka ikka natuke end välja mängida.
Paar korda on juhtunud, et kohaleilmunute hulgas on ainult üks-kaks mitte-eestlast ja korraldaja teatab muretult: las keegi tõlgib teile. Ja teeb kogu asja üleni eesti keeles, nagu tal planeeritud oli. Nii värskendav. 

P6020082
kalavalvajad

Üks teine päev ma istusin välikohviku lauas kuuldekaugusel kolmest kenast noorest. Kui nad saabusid, vestlesid nad omavahel inglise keeles püüdlikult ja aeglaselt ja väljapeetult täiesti triviaalsetel teemadel. Mõtlesin, et üks neist on välistudeng või -külaline ja teised on temaga nii kenad ja tutvustavad talle värke. Pärast laua taga koha sisse võtmist hakkasid nad ühekaupa ära käima - vett võtmas või tellimas või minaeitea. Ja iga kord, kui üks oli lauast ära, rääksid teised kaks omavahel soravas eesti keeles. Niiet ma lahendasin nagu mingit loogikaülesannet, üritades aru saada, kes neist siis ei räägi eesti keelt. Lõpuks muidugi selgus, et kõik räägivad. Emakeelena. Aga nad vahepeal vestlesid kõik koos inglise keeles. Täiesti mulle arusaamatuks jäänud põhjusel. Ja nii lõbus oli jälgida, kuidas kõnetempo ja maneer ja kõnekordade vaheldumine vastavalt keelele muutus. Eesti keeles oli see kiire ja lõbus ja loomulik, inimesed rääkisid hoogsalt ja üksteisest üle ja vahele, loomuliku rutu ja entusiasmiga. Inglise keeles vesteldes üks rääkis aeglaselt kobamisi sõnu valides ja lausestust parandades ja teised hinge kinni pidades kannatlikult kuulasid igat. sõna. Kõik hästi tõsised ja keskendunud.

Ma kujutan ette, et millalgi eelmise sajandi alguse peent päritolu kõrgklassi seltskond rääkis ka olenevalt kontekstist, meeleolust, vajadusest, seltskonnast kas ühes, teises või kolmandas keeles. Aga mulle on siiski jäänud mulje, et need inimesed kõnelesid rohkem kui kaht keelt ja neid ka sel juhul suurepärasel tasemel.

P6010070
kordamööda



Miks sa vahel inglise keeles räägid inimestega, kellega sul on ühine emakeel?
Mis tühised lihtsad asjakesed on sinu silmis küllaldased põhjused uue inimesega mitte minna romantilisematele radadele?
Mis keeltes need mitmekeelsed haritud peent sugu kõrgklassi uhked härrasrahvad siis rääkisid ja kas nad neid keeli päriselt oskasid ka?

24 comments:

  1. Ma tegin mitte väga ammu esinedes nii.
    Küsin eesti keeles: "Kes ei oska inglise keelt?" Keegi ei andnud märku.
    Siis küsisin: "Who does not understand Estonian?" Neli inimest andis märku. No ja siis rääkisin inglise keeles, sest see nüüd nii hirmus keeruline ka polnud
    Mina ei lähe kellegagi romantilisematele aladele. Et miski on "ei"? Häh. On vaja väga palju riste "jaa-de" juurde, et ma üldse mõtlema hakkaksin, et vbla.
    A härrasrahva osas jätan pädevamad vastama. Notsu kindlasti suudab lõdva randmega rääkida etnilistest venelastest, kelle emakeel oli prantsuse keel, baltisakslastest ja kellest paganast veel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ega ma midagi targemat ei mõistagi lisada kui jah need venelased, kes oskasid prantsuse keelt emakeelena ja vene keelt pidid hoidja käest õppima.

      ma oletan, et kui nad siis vene keelt rääkisid, siis samamoodi kobamisi ja kohmakalt. ja mingi sedalaadi antisnobistliku uhkusega, nagu meil tänapäeval need, kellel mingi selgelt eristuv kodumurre on, seda kõnelevad.

      aga ma sattusin hiljuti seltskonda, kus oli eestlaste hulgas üks ameeriklane. ja kuna ta õppis (mh) eesti keelt, siis alguses arvati, et ta saab aru. Ja siis, kui selgus, et ei saa (oli parajasti tutvustamisring), siis pakkus grupijuht, et äkki igaüks, kes endast on juba rääkinud, võtab oma jutu kähku ing. k kokku. Millele järgnes pikk vaevaline eheteestlaslik olukord, kus keegi ei taha esimesena püsti tõusta või häält teha. Ja täiesti tüüpiliselt olin ma esimene, kes välja ei kannatanud ja talle kähku refereeris, mida teised olid juba öelnud. Mõtlesin, kas ma nüüd peangi selle töö peale jääma, samal ajal kui seltskonnas on ka neid, kellel inglise keel oli päriselt esimene võõrkeel (ma ei ole oma ing. k hääldusega üldse rahul). Aga õnneks tegi see lihtsalt otsa lahti ja pärast leidus alati keegi, kes talle vaikselt seletas, mis värk on, kui ta aru ei saanud. Ta ise pakkus välja, et annab märku, kui aru ei saa.

      Muidu tuleb veel see meelde, et kui Ungaris 18.sajandil Habsburgid saksa keele ametliku keelena
      peale surusid, siis olid ungarlased kole nördinud, et nad ei saa enam asju mugavasti ladina keeles ajada, nagu nad olid juba aastasadu teinud. Ka suurem osa vanemat ungari kirjandust on ladina keeles, aga noh, kirjanduse puhul on see ju mujalgi tavaline.

      Molière'i isehakanud haritlasneiud eputavad kreeka keelega (vanakreeka muidugi), mida nad tõenäoliselt eriti ei oska, igatahes on see nenda arust edevam kui tavaline ladina keel.

      Delete
    2. aga mu tutvusringkonnas juhtus selline suhtluskeelelugu: oli siin Tartus üks inglasest vanamuusikaõpetaja. Ta tutvus ühe õpilase vanaisaga, kes oli bioloogiaprofessor emeeritus ja kohtudes selgus, et vanaisa ei oska inglise keelt, ainult saksa ja vene; ja inglane ei mõistnud jälle saksa keelt. No mis nad siis ikka tegid. Suhtlesid ladina keeles.

      Delete
  2. romantikapiduritest: mul hakkas kunagi ühe noormehega peaaegu midagi susisema - tõmme oli ammu olnud, nüüd järsku oli tema oma pruudist lahku läinud ja mina oma peikast hiljuti teada saanud, et tollel on teine. Istusime lõkke ääres ja susistasime oma susinat. ja siis - ei mäletagi mis puhul - hakkas ta mingit agresiivsevõitu praalimist praalima. umbes et üritas kellelgi teisele mehele kohta kätte näidata. mispeale mina läksin paugupealt lukku ja igasugune susin kustus ära ja sinnapaika see jäi.

    peaaegu samamoodi juhtus alguses A.-ga - ta oli mulle aina rohkem meeldima hakanud. ja siis ühel peol tegi ta mingeid südametuid kalke nalju - kah vist praalimise korras. ja mina mõtlesin "nonii, sellega on siis ühel pool". Aga läks veel pool aastakest ja ta jõudis seda muljet muuta ja meelde tuletada, et ma olen teda ka tundevõimelisena näinud.

    kõige tobedam, et sageli kipuvad mehed niiviisi praalima just siis, kui keegi neile meeldib ja nad tahaks talle silma paista. no ei ole hea silmapaistmismoodus, vähemalt mitte siis, kui publik olen mina.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ahh see mulje jätmise sund ja sellega kaasnevad ebakõlad. Ühelt poolt kui ma saan aru, et see inimene lihtsalt ajab seda juttu või kütab end nii üles või võtab üles neid teemasid, sest ta tahab muljet avaldada. Ja siis ma võiksin olla sellest meelitatud, et näe ma tähendan ja lähen korda ja ta põeb, mis ma temast mõtlen. Aga üldsegi ei ole meelitatud. Hoopis vaatan samal ajal õhkavalt kellegi teise poole, kes on muretu ja sundimatu ja imestan teda. Kuigi vabalt võib olla see muretus ja sundimatus selge märk, kui vähe seda inimest huvitab mulle mulje jätt.

      Kusagil on kindlasti tervikliku enesekindlusega inimesed, kes jätavad meelega endast head muljet endale olulistele kontaktidele ilma võltsiks muutumata.

      Delete
  3. Mina arvan, et need noored lihtsalt harjutasid eksamiks.
    Ma ei ole veel täheldanud, et lapsed niisama eputamise mõttes inglise keelt räägiksid, kui nad seda väga hästi ei oska. Pigem teevad seda need, kes on uhked oma oskuse üle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on ime, kui erinevates ilmades me siis elame. Ma olen püsivalt ümbritsetud noortest, kes niisama (eputamise mõttes) puudulikku inglise keelt räägivad.

      Delete
    2. Mulle tundus see ka kõige loogilisem, sest mina olen just samal põhjusel käinud kohvikus nii prantsuse kui ka rootsi keelt harjutamas - ja olen ikka päris kindel, et see on olnud puine ja kohmakas, endalgi vahel veits rops kurgus sellest, kuidas kõlab. Inglise keel võib mul aktsendiga olla, aga lobisen ma selles küll sama vabalt kui eesti keeles (eelmine bf oli välismaalane, trennikaaslased on kuidagi mitu aastat juba välismaalased sattunud, praegu on ka töökeel inglise keel - selleks peaks ikka üsna lammas olema, et sellises keskkonnas inglise keel puiseks jääks). Iseenesest tublid noored, et harjutavad, niimoodi võib ühel hetkel juhtuda, et pole enam puine ja et ei jää enam kokutama ja suudavadki end juba normaalselt väljendada.

      Delete
  4. notsu kommentaarid on ikka maru huvitavad lugeda alati.

    ja eks keelega ole nii (nende noorte kohta), et tean väga paljusid, kellel on mingi selline inglisekeelne hobi. arvutimängud või programmeerimine või kas või loeb ainult inglisekeelset ilukirjandust, et oleks originaalis (näiteks). ja siis ei tule eesti keeles sõnad meelde. isegi sellest hobitemaatikast väljapoole enam ei oska. või kui, siis teinekord panen tähele, kuidas lausestruktuur on selline, et arusaadav - mõeldud on mõte võõrkeeles ja siis emakeelde ümber pandud. niiet kuigi ma olen pigem selle poolt, et rääkigu siis oma keeles, sest see tõlke-eesti on ka tobe ja kinnistab valesid yhendusi ajukäärudesse, siis ca 85% ajast ma olen tyytu ja parandan kellegi (eestikeelset) sõnastust.

    romantikapiduritest ... natuke pean VVN'ga nõustuma, et ma mitte ei otsusta, et näe, see siin on üks suur EI, aga pigem, et on natuke rohkem vaja neid JAH omadusi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Anonymous19:24

      ingliskeelset ikka

      Delete
    2. "Seal on veel üks nali."
      "Kus?"
      "Ei, mitte kuskil seal, ma lihtsalt räägin kohe veel ühe."
      "Aga miks sa siis ütlesid, et seal on veel üks."
      "Ma ei tea."

      Kogu aeg ilgun oma lapse otsetõlgete kallal. Ma olen veendunud, et me oskame kõik jätkuvalt väga kenasti võõrkeelsest kontekstist õpitu eesti keeles öelda, kui me lõpetame tsiteerimise ja tõlkimise ja püüame edastada lihtsalt mõtet.


      Eks need romantikapidurid on vist mul ka pigem haruldane nähtus. Selle pärast tunduski tore ära kirjutada. Ja võib-olla kui üks väike tühine asi tühistab, oligi asi selles, et algusest peale polnud piisavalt jah-isid ja millegi ei-väärse olemasolu on lihtsam märgata kui millegite puudumist.

      Delete
    3. mulle mõjuvad kalkuse- või agressiivsuseavaldused paraja ei-na isegi siis, kui enne on tõmme päris suur olnud (mida oli näha ka selles, et lähemalt tundma õppides ja avastades, et päriselt ei ole südametu inimene, suutsin ma sellest üle saada).

      Delete
    4. a tglt tahtsin ma hoopis sellest kirjutada, et mul on anglitsismina hakanud jutu sees liiga palju näitavat asesõna tulema. "see" siin ja "see" seal, kohtades, kus ing. k on "it"

      nt "ma leian, et see on väga hea, et sa juba täna tulid". palju ladusam ja eestipärasem oleks "ma leian, et on väga hea..."

      vahel jõuan läbematult juba kommentaari ära saata ja siis näen, et jälle üks tarbetu "see".

      Delete
    5. Jaa, _see_ on mul ka. "See" tükib sisse.
      Ma oma plogiposte parandan üle ja alailma tuleb mõni "see" ma võtta.

      Delete
  5. Mul on tunne, et ma saan sellest "Breakfast at Tiffany" laulust nagu täiesti teistmoodi aru. Võinoh, mingis mõttes nagu samamoodi, aga mul on tunne, et me mõistame autoripositsiooni erinevalt. Sest minu meelest on autor teinud igati vahva loo sellest, kuidas kaks inimest on täiesti erinevad, nii erinevad kohe, et neil ei ole mitte mitte midagi kohe üldse ühist ja selleks, et mingitki ühisosa leida, peab ikka väga kunstlikult pingutama. Siin on natuke selline ebausaldusväärne jutustaja ka (sest laulja-roll tahab seda suhet mingi ime läbi päästa ja haarab mingite õlekõrte järgi ja üritab ennast uskuma panna, et kuidagi midagi ikka ühist on, aga autor ilmselgelt annab märku, et nende kahe ühisosa on rubriigist "mõlemal on kaks jalga ja nina") ja ebausaldusväärsed jutustajad on ägedad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. +1
      Tegelt ma üldse ei saanud Murcast aru päriselt, et oot, misvärk?! Ma ei tulnud selle pealgi, et ta TÕSISELT mõtles, et see laul TÕSISELT räägib, et mõlemale meeldinud film on miski siduv asi. Alles kui sina lahti kirjutasid, mida sa kuuled, sain aru, et isver, asju saaks ju ka teisiti mõista!

      Delete
    2. Jaa teil on õigus. See on selline laul tõesti.
      Ju ma kuulasin seda ükspäev just niisuguses meeleolus. Tundsin selles omaarust ära selle teatud sorti arutelu, millised mulle ei meeldi ja otsustasin, et see laul on hoopis sellest. Ja seega nõme. Või nõmedast inimesest.
      Mitte kurb laul sellest, kuidas sa oledki oma kaaslase lõplikult kaotanud ja mitte kui midagi pole parata. Vaid laul sellest, kuidas mingi tüüp käib tuhandest ei-st hoolimata oma eksil sabas ja toob nõrkasid argumente teda tegelikult päriselt kuulamata.

      Delete
    3. Ed Sheeranil on see hea tuksumisega tantsulaul ja see ka võiks minu rõõmuks hoopis mingis hindi keeles pigem olla, et ma aru ei saaks. Sest laulusõnad on sellest, kuidas jood baaris end purju, siis lähend tantsupõrandale ja tundub, et mingi kena ihuga võõras tšikk soovitab tal vait jääda ja oma käed tema puusale panna ja ta ihu tunda. (Grab on my waist and put that body on me) Ja kohale tormavad liiga paljud korrad mu elust, kui mitmed küllalt jälgid mehed on arvanud, et see on normaalne flirtimise viis ja üleni brr...

      Delete
  6. Mattias14:16

    > Aga seksida sellisega ma ei lihtsalt ei saanud.

    Topelteitus. --=+?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei aga kas ei ole mitte nii, et eesti keeles ei ole üldse mitte oluline, mitu eitust lausesse pannakse?

      Tegelt jah läks kogemata. Hästi tabatud.

      Delete
  7. Kuigi mul on ikka soojalt meeles see "Pohhui, et sa armukade loll sitapea oled, lähme mängime hoopis ühe monopoli" (mälu järgi umbes-tsitaat). Sa oled mu vaadet "ühistele huvidele" kõvasti kujundanud =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ühiste huvide omamise suhtenõu käib mulle jätukavlt pinda, jah. Kuigi eks neis mingi iva on, lihtsalt 'ühised huvid' kõlab nagu mingi asi, mis on küllalt leige ja seotud ajaviitega ja mis sul võib olla suhtesäilitajaks oma Leedus elava kirjasõbraga. Mitte inimesega, kellega oma peaaegu kõik kokku sõlmida ja siis niimoodi koos astuma hakata. Sinna on ikka natuke midagi veel vaja.

      Delete
  8. Sul on imelised pildid.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget