igapuu kord suureks saab

P6100088
õu

Iga kord, kui mul on tantsuga seotud tõsisem sündmus, saan ma nii palju uut ja huvitavat teada ilutoodete maailmast. Terve tohutu ilm igasugu potskusid ja möginaid ja nõkse on olemas. Asju, mille rakendust on mulle raske pähe mahutada ja lahendusi probleemidele, mida ma polnud veel jõudnud omale väljagi mõelda. Näiteks ma olin kuulnud küll kuivšampoonidest, aga et neid on erinevaid toone ja nad niiiiii hästi lõhnavad, sain teada alles eelmine suvi. Või praimerid ja seting spreid. Või kui ma lavale minekuks oma 3-sentimeetrise kulmupliiatsiga olin endale midagi pähe kritseldand ja vana ripsmeharjaga natuke üle tõmmand, ulatati mulle mitmelt poolt kokku 5 erinevat toodet, millest kõiki ma väidetavalt vajan, et saavutada täismeigi juurde kuuluvad iseenesestmõistetavad kulmud. Seda väikeste üksikute karvakeste juurde joonistamise imepeent pintslit ei olnud vaja. Ma suutsin tol kulmukitkumise moe perioodil piisavalt kiiresti alla anda ja mul on veel mu oma karvu õige mitu alles.

Inimestega nende koolipõlvest pärinevatest elamustest rääkides saan ma teada hulgast üleni normaalsetest levinud asjadest, mida mul üldse ei ole. Näiteks ei ole mul neid tulin-püksata-kooli unenägusid ja või neid, kus ma näeks unes, et tulen kooli ja ootamatult on kontrolltöö. (dün dün dünnn!) Või et pean tahvli ette minema, aga mul on õppimata. Mitte et mul oleks koolis käies kõik õpitud alati olnud või mul poleks olnud nõmedaid mõnitavaid õpetajaid. Aga see akadeemiline pool millegipärast kunagi ei kõigutanud piisavalt.
Ainsad kooliga seotud õudusuned on mul sellest, et kõik mind vihkavad ja ma haistan kuidagi õhust ära, et mul oleks targem sellest olukorrast kiiresti pääseda. Või vahepeal mingid paanilised põgenemisunenäod. Aga need viimased käivad suvalistes hoonetes, lihtsalt mõnikord harva on see mingi pigem vist õppehoone. Kopsuhaige alakaaluline kohmakas laps nagu ma kooliajal olin, ei põgenenud ma tegelikult ühti.


P6100082
täidisõieline õuepuu


Ja siis see üle interneti leviv arbuuse ostva mehe küsimus. Et lahendad matemaatikaülesannet, millesse on mingi kehva uumoriga didaktik pookinud nõrga pseudokonteksti. Ja siis selle asemel, et eristada vajalikud andmed ebavajalikest, otsustada lahendusmeetod ja hakata rehkendama, peatuvad osa inimesi ja esitavad lolle omaarust neid huvitavamaid küsimusi. Aga milleks sellele mehele 20 arbuusi? Mistarvis need inimsööjad misjonäridega koos rändavad? Miks mul hunt on? No jumal küll. Nii lihtsalt on antud. Mis see asjasse puutub. (Pseudo)kontekst on lihtsalt lilleke lehekülje nurgas. Sa vaatad seda, teed leebelt lõbustatult korra heh, siis lahendad oma ülesannet edasi. Kuidas saavad inimesed sellistesse asjadesse üldse takerduda, ei mahu mulle pähe.

Võib-olla pseudokonteksti takerdumise teemaga seonduvalt. Ma tean üht sellist meest, kes läks autokoolis õpetajatega testiküsimuse üle vaidlema. Tead küll, on üks küsimus, mis on metsloomade tee peal viibimise kellaaegadest. See on veel hästi häguselt sõnastatud. Stiilis 'millal võib kohata...'. Õige on märkida see hommikune kellaaeg ja see õhtune kellaaeg ja jätta märkimata kesköised ja kespäevased kellaajad. Siis saad täispunktid. Kuigi tegelikult võivad loomad olla ükskõik millal tee peal, loomad teevad, mis tahvad. Minuarust normaalne harilik (minu moodi) inimene jätab meelde, mis on see kokkuleppeline õige vastus sellele küsimusele ja nii vastabki. Sest selle eest saab punkte ja siis saab eksamist läbi ja load. Aga tema vaidles. Ütles, et ta pole nõus niimoodi vastama, sest nii pole õige. Ja kaua vaidles. Kuni sai (suulise) kokkuleppe, et kui talle eksamil see küsimus tuleb ja ta omal viisil õigesti vastab, siis selle pärast ei tohi teda läbi kukutada. Ja minu soovitus sellistel puhkudel lihtsalt kaasa mängida ei tule kõne allagi. Sest on olemas õiged asjad ja siis on asjad, mis ei ole õiged ja nii on ja valede vastamine, kui sa tead, mis on õige, pole õige.
Või kas sul ei ole kunagi nii olnud, et esitad mingi loomingulise isiklikumat laadi koolitöö ja õpetaja ütleb, et pole õige. Kuigi sulle tundub, et just nii ongi õige. Selleks, et punkte või hinnet saada, peaksid uuesti esitama. Teist moodi. Sellisel moel, nagu sinu arvates on vale. Mis sa siis teed? Mängid kaasa ja põlgad seda õpetajat igavesti sinu õigluse mahasurumise ja sinu valedesse sundimise eest? Ja skoorid need räpased valede puntrast rebitud teeskluse järele lehkavad punktid. Või saad oma isikliku olulise õiglustunde saatel rahus kehva hinde?


P6070077
lambad


Kui turvamehed minuga ilkuma tulevad, olen ma küll küllalt kiiresti nutu äärel ja pööran selja ja marsin, nina püsti, minema. Sest neil ei ole kunagi õigus ja mul on alati õigus ja nad lihtsalt kiusavad ja ma isegi ei taha sellisel peol olla, kus sellised värdjad reeglid on ja pangu põlema ennast, mina tean, mis on tõde.
Näiteks ei lastud mind mingisse klubisse (mis oligi nõme klubi täis nõmedaid), sest mul oli veepudel. Korduvkasutatav tühi kraanivee joomise pudel. Ütles, et pudelitega igatahes sisse ei saa. Aga turvamehed ja õpetajad on natuke erinev asi. Vähemasti ei ole ma kunagi kohanud nii võimust purjus oma järeleandmatut rumalust raiuvat õpetajat.
Kuigi samas... keemia suvetööl olin ma küll (ja tegin selle viitele), sest õppeaasta jooksul tarvitatavad klassiruumi pedagoogikad minuga ei nõustunud ja seega mul oli päevikus ainult jonni-kahtede puru kevadeks.


Kujuta ette, et lähed tööintervjuule. Päris hästi, onju. Siis veel seal ka - kõik sujub, vestlus läheb üha familiaarsemaks, maad võtab usaldus ja visatakse naljagi. Siis tuleb jutu sees välja, et sulle meeldivad kassid ja et sul omalgi on kodus üks. Tööandja muutub hetkega tõsiseks ja sünge vari tormab üle ta näo. "Aga mida te siis teete, kui kass haigeks jääb," nõuab ta ootamatult ründava pakilisusega. Ei. Mu kass ei jää haigeks. Miks te midagi taolist üldse välja pakute. Isver. Ma alles sain ta. Ta on mulle kohutavalt kallis, kuidas te võite midagi nii jubedat isegi öelda. Appi. Noh... Mis ma teen. Eks ma viin siis ta ju arsti juurde. Kui kole mõeldagi. Vaene miisu... "Noh ja tööle siis ei kavatsegi ilmuda, muudkui kallist tööajast kassiga jändama, jah?" Mis haige inimene te olete, mu loom vajab abi ja te painate mind mingite tühiste probleemidega. Muidugi ma ei tule tööle, ma olen lubanud selle looma eest hoolt kanda, tema elu on minu vastutusel. Täpselt missuguseks koletiseks te mind peate. Mõelda - tööle vahtima minna, endal on kass haige. Ennekuulmatu.

P6070058
lossi juurde kuuluv vandalism



Leidsin Lõunaka raamatukastist aja parajaks tegemiseks ühe raamatu ja see on isevärki raamat tõepoolest. Loen seda vaheldumisi Grammatika ülistuse ja selle asjaga, mis ma sõbrapäeval Lutsu raamatukogust 'Armastus esimesest lausest' riiuli pealt haarasin. Kaks Leida Kibuvitsa novellikogu on ka siin-seal nendes kohvrites, milledest ma viimasel ajal elan. Ja eilne päev oli nii rahutu ja igav, et lisasin oma Feedly-sse vähegi tuttavaid jutuks olnud blogisid siit ja sealt õige mitu tükki. Et ikka oleks.

Natuke sirvisin tolle auhinnagaaala meediakajastust ka ja üleni turtsatasin ühe koha peal. Keegi ütleb, et ta ei soovi osaleda konkursil, mille korraldaja samuti ise sellel konkursil osaleb ja iga aasta auhinnalise koha võidab. Ja ajakirjanik küsib: äkki sa oled lihtsalt kade?
Muus osas - mulle väga meeldisid kõik need 71 häält, mis te, kenad inimesed, mu sellele jätkuteosele siin olete andnud.


Comments

  1. võta heaks!
    ma kasutasin südamerahuga seda võimalust, et ühelt IP-aadressilt sai mitu korda hääletada, aga mumst ma kasutasin seda ausalt: mitte selleks, et samale blogijale mitu häält anda, vaid et anda neis kategooriates, mis mind huvitavad, rohkem kui ühele, sest vastukaaluks ma jälle mõnes teises ei andnud üldse ja mis mõttes ma peaks saama vähem hääli anda. no ja kategooriad olid nagunii ujuvate piiridega. elulistes said mult sina ja Ritsik ja veel keegi, vbla konvekablogija.

    Ma olen jälle täitsa jahmunud, kui palju ma toidublogiga hääli sain. jäin küll eelviimaseks, aga ikkagi, ma ei usu, et mul enne võistlust nii palju lugejaidki oli.

    ReplyDelete
  2. aga mis nõuete täitmisse puutub - ma olen totaalselt see, kellel läheb juhe kokku, kui ma peaks mingi vale vastuse andma, et läbi saada. ma üritan siis ikka hindajat ümber veenda ja talle tõestada, et mul on õigus. kui just ei peaks juhtuma, et tema suudab mind ümber veenda.

    sest muidu on mul tunne, et ma teen sohki. ütlesin vale vastuse ja sain punkti, kuhu ma lähen nüüd sellega.

    kui ma magistrit tegin ja selle tööga õudset vaeva nägin (ja vahepeal eksmati jõudsin saada), siis üritas isa mulle samasugust juttu rääkida, et see on ju lihtsalt kvalifikatsiooninorm, mu töö eesmärk ei ole teadusesse panust anda, vaid lihtsalt oma kraad kätte saada. aga jube raske on üritada midagi lihtsalt läbi libistada. tahaks ju, et tegevusel oleks päriselt mõte olemas ja lihtsalt kraadi kättesaamiseks mulle mõtestamiseks ei piisa.

    huvitaval kombel pole mul sellise valede vastuste andmise tahtmatusega erilisi probleeme olnud, vähemalt ülikooli tasemel mitte. ma olen õppejõududega vaielnud, aga nad on lasknud seda teha ja mõni lausa hindab seda; ja mõnest teisest oli mul tunne, et ta kartis mind ja tahtis mulle kiiresti hinde ära panna, et must lahti saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kiiresti hinne ära, et vaidlejast vabaneda - mhmh ma täitsa suudan mõista seda. Kust tulevad tudengid, kes arvavad, et neid mingi jälestusest kantud kiusu või läbielatud vastuseisu pärast läbi kukutatakse, ma alati imestan. Siis peab õppejõud sinuga ju järgmine aasta ka jändama.

      Delete
    2. no ma olen perepärimuses sellistest õppejõududest kuulnud. mõni hoolib oma mugavusest lihtsalt vähem kui teistele sitakeeramisest. vbla on see näide sellest, mida A. mulle kogu aeg räägib, et teiste vastu ei saa parem olla kui enda vastu - vbla tüübil on endal iseendaga nagunii kogu aeg nii sitt olla, et ta elu ainus rõõm on teiste elu halvemaks teha.

      Delete
    3. no ja siis on veel variant, et õppejõud on teine samasugune, kelle jaoks see, et "õigesti" oleks, on tähtsam ja ta ei saa hinnet ära panna, sest tema arust on valesti.

      Delete
    4. On sellised õppejõud olemas. Mu õetütar sai ülikooli peaaegu läbi, ainult üks eksam oli teha. Ja seda ta tegi vist 4 korda, enne kui tehtud sai. Kohtas eksamitel kursakaalsasi, kes kuuendal eksamil juba olid. See oli puhas isiklik vimm, sest pool nende kursust oli mingi hetk protesteerinud selle õppejõu hindamismeetodite vastu ja selle peale oli tüüp pühalikult tõotanud, et tema vastu olnud aktivistid ülikooli ei lõpeta. Mõni käiski seda ühte viimast eksamit Tallinnas tegemas...

      Delete
  3. Minu jaoks on ka õige vastus õige ja tahetud vastus "kui lolliks te mind peate, oletades, et see minu jaoks õigena võiks tunduda?!?!"
    Ja oi, mulle ei meeldi, kui mind lolliks peetakse. Vabalt olen valmis ka nulli ja eksmati saama, et aga näidata: MINA ei ole loll ja teie lollustega leppima ei hakka!

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja sulle andsin ka hääle!


      Kui neid ettenähtud valesid vastuseid tahetakse veel kuskil kandideerimisel, siis tuleb mängu veel mu loomupärane laiskus. Mina pole ainus kandidaat: ka see iks organisatsioon kandideerib, kas ta saab minu tööoskusi kasutada. kui nad mu lollide vastuste tahtmisega väga närvi ajavad, siis võib laiskus rahahimu üle kaaluda ja ma hakkan mõtlema, et okei, ma vist ei taha teie heaks tööd teha. sest selline asi on ju ka hoiatussignaal: edaspidi võib sellist jama veel tulla.

      Delete
    2. (Jaa, eneseiroonia on teadlik =P)

      Delete
    3. Miks peaks lollidele tõestama hakkama, et mina ei ole loll...?
      Ääremärkusena rõhutan, et olen ses küsimuses tugev teoreetik ja kaldun ka võtma isiklikult, kui mind alahinnatakse. Aga mulle meeldib mõttekäik, et see mis sinu kohta arvatakse, ei ole sinu asi.

      Delete
    4. Väga tähhh, notsu, hääle eest =) Murca sai minult ka ja sinu kokandusblogi ka. Täiesti ausad hääled, sest ma üldse ühtegi teist kokandusblogi isegi pisteliselt ja vahel ei loe ning no - murca võrgupäevik on täiega mu lemmik =)

      Delete
    5. Kulgejale: no ühest küljest eneseirooniast juba kirjutasin, muidugi on loll eriti oluliseks pidada, et mind lolliks ei peetaks =)
      Aga tõsi on ka, et mul on vist sees miski autoriteediuskumine. Et kui juba inimene või mitu inimest on positsioonis, kus nad saavad mind eksamineerida-kontrollida-otsustada, kas ma olen neile piisavalt hea, nad ju ei saa lollid olla.
      Ainus võimalus vale "õige" vastusega on, et nad arvavad minu loll olevat.
      Võimalust,et nad ise nii vähe asjadest aru saavad, et vale vastus neile "õige" tunduks, mul automaatses eelduses üldse pole.

      Delete
  4. Mattias15:01

    Kunagine bioloogia töövihiku küsimus. 2 klass?
    "Mis toimub kevadel metsas?"
    Õige vastus: "Vilgas elutegevus".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ohjaa, unustamatu loodusõpetuse töövihik.
      "Mis on jalgratas?"
      Õige vastus: "Tõhus masin liikumiseks."

      Delete
    2. oo, küsimused stiilis: "kelle pilt oli seinal? mida küsis Vasja isalt? mida ütles isa Vasjale?"

      Delete
  5. mulle on ka rängalt vastumeelt nt tantsuetendustes üle jala lasta - nt teha ren. tantsu barokkriietes või vastupidi. sellel on ka praktilisi põhjuseid, need tantsustiilid kujunesid ju kindla moe kandjatel välja ja nad tegid tantsides neid liigutusi, mida oli nende riietega loogiline teha. aga lisaks käib mulle närvidele, kui keegi tuleb argumendiga "ah, mis sa põed, nagunii keegi ei saa aru ja publik arvab, et üks keskaeg puha". esiteks, mis see mind peaks kottima, et nemad ei tea? mina ju tean. teiseks, kui publikus on keegigi, kes näeb ära, et ei klapi, siis on õnnetus suurem kui teha stiililiselt kooskõlalist asja neile, kes seda hinnata ei oska. kolmandaks, selline asi toimib ka rahvaharidusena, pärast oskavad äkki paremini eri sajandite nime ja nägu kokku panna. neljandaks, ma usun, et ka inimesed, kes selliseid detaile faktimälus ei tea, võivad osata ära näha, kas mingi liigutus sobib seljas olevate riietega või on ebamugav. no umbes nagu inimene võib olla suuteline ilma espetsiaalse õpetuseta aru saama, et lehvivate riietega ja tilbendavate ehetega ei ole arukas olla sellise masina kõrval, mis võib need enda osade vahele tõmmata, või et kiireid pehmeid hüppeid ei ole tikk-kontsadega hea teha.

    ReplyDelete
  6. Jestas, mida sa luuletustega oled teinud?!?!

    täiesti juhuslikult tegin lahti, täiesti juhuslikult lugesin ja ... no on küll sinu omad, aga nii teistmoodi!!!
    Mulle meeldib palju, ma lühivormide armastaja, ainult siis on pikad õigustatud, kui iga rida on uut infot täis.
    Aga see on nii teistmoodi1

    ReplyDelete
  7. Või noh (olles kõik läbi lugenud), vahelduseks on igatahes mõnus. kuigi 7 järjest oli vbla palju =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh sa märkasid. Mõtlesingi, kas midagi öelda või mis kus.

      Mind tabas ükspäev silmapööritus liiga ülesõnastatud poeeeeeetiliste poseerivate luuletuste pihta. Sest tundub, et nende loomine on oskus, mida saab kergesti matkida. Ei pea luuletaja olema, võib lihtsalt sõnavara omada. Tahtsin siis järele proovida, kas saab ilma mingi mõtteta ja ideeta ilusaid sõnu ritta laduda, hästi ebaloogilist iba kokku lükata ja nimetada seda luuletuseks.

      Ise irvitasin kogu aja neid tehes. Hästi tore oli.

      Delete
  8. Mulle kuidagi tundus jah, et mõtet jäi puudu ja ilusaid sõnu oli nagu hirmus palju - aga mõnest ma leidsin mõtte, mida seal vbla polnudki =)

    ReplyDelete
    Replies
    1. mõte ei hüüa tulles?

      ses mõttes, et äkki on see näide sellest, et autor ise ei tea alati kõige paremini, mida ta teosed ütlevad.

      Delete

Post a Comment