Tuesday, June 20, 2017

Köida mu vaevad kõik kõrkjaina vihku,

P6180171
kaks meid on üks meist saab

Mulle hakkas tunduma, et paljud inimesed ärkavad hommikul üles ja on kohe pidamistest painatud. Et on vaja. Vaja pissida, vaja süüa, vaja kohvi. Peab riidesse panema, peab midagi tegema, kuhugi minema, midagi ütlema. Midagi ütlema - võeh! Vaja ruttu ja peab kohe.
Ma pole nüüd vist viis päeva kohvi joonud. Kohvikoor sai otsa ja ma olin mõelnudki, et millal ja mis puhul oma seekordset suvealguse kohvipausi alustada. Käes ta ongi. Isegi mitu olukorda, kus oleks olnud sotsiaalne vajutus hellalt peal, et peaks justkui kohvima, said sujuvalt manööverdatud. Ma hommikuti üldiselt ei söö. See ei tule mulle lihtsalt pähe. Kõht ei ole tühi ja isu ei ole. Kui ma parajasti kohvijooja pole ja hommikusel potil juba ära käinud, polegi rohkem nagu midagi vaja. Ärkan üles ja vaatan, et mis. Võiks põmst ükskõik mida teha ju. 

Ma mõtlesin sellest, et liikumise või millegi tegema hakkamise või ette võtmise põhjused saab jagada kahte lahtri. Ühed on need, millesse sa oled tõmmatud. Õhinapõhised. Tahan. Meeldib. Sobib. Tõmbab ligi ja meelitab. Teised on need, millesse sa oled tõugatud. Peab. Tuleb. On aeg. Muidu saab eiteamis.
See sama vana teema sellest, kas seda jätkuvat sisemist pinget on inimesele kogu aeg vaja. Et ta ühelt poolt ju hoiab maru hästi käimas. Kui kogu aeg perse torgib. Ei saa mitte vaiki olla. Rahu ei anna end kätte, va lipakas. Peab sügelema. Teiselt poolt on taoliste enesest tulevate tõukijate olemasolu küllalt valikuid piirav. Ajab liikuma küll, aga ei lase ise otsustada, kuhu. Vahel inimesed ütlevad, et kui neil nõme ei oleks olnud, siis nad ei olekski teinud ühtegi ühtegi nendest suurtest tegudest, mis nad teinud. Et nad oleksid ainult jalad kõlgutanud ja heinakõrt imedes pilvi imestand ja suurus oleks jäänud suuresti olemata. Vahel inimesed ütlevad niimoodi näägutaval näppe viibutaval viltuse suuga toonil, et vaata, inimene on nisugune laisk loom, ega tema ei viitsi, mudu ku piitsat ja vitsat. Või midagi sellist. Tead küll. Sul peab-ki seest halb olema, et sa midagi väljapaistvat üldse iialgi teeks. 

Minaeitea. Ma üritan vist end mingist ideest välja rääkida või mõnesse teise sisse, aga ma pole enam kindel, kumba pidi see stardipunkt mul seisis.

P6180168
keegi oli mingi tutsu suitsema unustanud, selle parast on taust ilusasti kurekelladega sobivat tooni udusines
ristid ei ole haudadel, need on kalmistu serval üleliigse aeglaseltlaguneva sodi ja kivide hunnikus


Kellel veel on aktusele minek ja tekib võimalus kõnet pidada, aga mitte kui midagi tarka ega uut, rääkimata originaalsest, lausuda pole, neile pakun välja ühe võimalikest mõeldavatest lõpukõnedest. Võiks sobida küll. Lugeda natuke kõri pealt liiga pidulikul erutunud toonil.
Kallid lõpetajad! Tulevik on ees. Ja minevik. Minevik on selja taga. Täna saate te oma lõputunnistused. See on pidulik päev! Kõik teed on teie ees lahti. Palju õnne. Nagu ikka öeldakse, kui uks sulgub, avaneb aken. Seepärast pidage meeles, see pole kiirus, mis tapab, vaid äkitselt seisma jäämine, mis sind lõpuks võtab. Olgu teie lend lennukas ja lennake kõrgele. Sest teid ootab ees homne päev! Ja olnud ajad on möödas. Ees ootab veel palju päevi. Ning ärge kunagi oma südames unustage, on nii häid kui ka halbu aegu. Et tuult teie tiibadesse ikka jaguks ja eesootav saabuv tulevike tulevate aegade aeg teile ikka tuleks. Armsad lõpetajad! Palju õnne. Ja edu. Edu tulevikuks!
Aitäh. Aitäh.


Tegelikult näiteks Kultuuriakadeemia aktusel oli ühe kõne asemel laul ja see oli küll äge. Ja üldsegi. See, kuidas nad seal koolis laulda oskavad, maivõi. Kes neid seal niimoodi õpetab. Niisuguse kerguse ja loomulikkusega, nagu lihtsalt hingaks üheskoos maagiaga muusikat endast välja.


P6180165
liiva sisse peab mustrid vedama. ja võõrasemad


Ma olen viimastel aastatel endale küllalt kena kollektsiooni siidist esemeid kogunud. Põhiliselt kaltsukatest, osa lihtsalt kellegi teise garderoobi pudemeid korjates või ema pööningult. Siidi peab kuidagi eriliselt pesema ja talle on mingeid teisi meetodeid ja vahendeid ja kuratteab mida vaja. Niiet ma olen neid asju vähe kandnud ja teatava aukartusega nende ümber tippind. 
Nüüd sain ühe sellise pluusi, mida tahaks iga päev kanda. Seega ma kaks päeva kandsin ja kõht oli kiiresti igast larakaid täis. Nagu ikka. Seega võtsin end kokku ja avasin end variandile, et ma võiksin oma siidist asju ise käsitsi pesta. Ma tean. See on tohutu samm edasi. Ma ei pese isegi oma sokke käsitsi. Aga tuleb välja, et siid läheb nii hea meelega natuke vees solgutamise peale puhtaks ja kuivab tuule käes kiiresti ära ja täiesti hull. 
Ma vahepeal mõtisklesin, et kui ma üldse peaksin oma hiid-garderoobi asemel kapslit kaalumagi, oleks seal kindlasti pikk seelik. Nüüd jõuame sujuvalt selleni, et seal peab olema siidist pluuse. Kohe kindlasti. See hoolduse ja mugavuse ja hingavuse ja ilu suhe on arutult hästi. Rääkimata kaalust. Miks inimesed üldse iialgi teistest materjalidest hõljuvad lehvivaid kergeid riideesemeid teinud on, jääb mulle igaveseks müsteeriumiks.


Mõni kord on ikka juhtunud nõnda, et mõni naine on hullult äge naine. Teeb midagi väga hästi või kirjutab või loob. Ütleb õigesti. On just selline, et just selliseid on siia ilma vaja. Sihukene naine, et maivõi. Ja siis mõni kord juhtub ka nii, et ma kohtan selle naise meest. Naistel ikka vahel on muu hulgas ülejäänu seas ka mees. Mehed on tõsised ja kinnised. Ma ei näe nende sisse ja ei vaevu mõtlema nende sõnade taha. Mees on küllaltki kaua võõras, kui naine on teinekord juba esimesest pilgust oma. 
Ja siis mõni kord juhtubki nii, et ma tahaksin, kui ma oskaksin, minna selle mehe juurde, võtta tema närusest kratist kinni ja talle midagi ähvardavat hoiatavat lausuda. Talle öelda, et kui ta ei saa aru selle naise suurusest ja tema tõelisusest, siis ta parem hoidku oma saba jalge vahel ja mokk maas. Kuidagi talle teatada, et tal, ullikesel, on tegelikult käes midagi hiigla hinnalist ja ta parem olgu oma parim, kui ta tahab seda privileegi säilitada. Aganoh. Pole mina siin mingi kellegi ähvardaja. Ja sõnu ka ei oska õige koha peal eriti teha. Lihtsalt vaatan eemalt neid mehi taolise umbusaldava ei-tea-küll-kas-sa-teda-väärid kissitusega ja sinna see jääb.

P6180161
puseriti


Me tahtsime kraavi äärest kurekellasid kaevata ja aeda tuua, aga võtsime ainult väikesed naljakad istutuskühvlid kaasa. Kurekellal on jäme sügavale minev peajuur ja palju harusid ümberringi. Üks kühvel läks kõveraks isegi. Ja siis tuli vihm. Aga kui osutub, et need katkise juurega jäävad elama, siis tasub vist teinekordki selline retk ette võtta.


Ükspäev tuli Vikerraadiost kummaline intervjuu mingi kalarestorani prouaga, kes lihtsalt muuseas loopis jutu sees välja selliseid uskumatuid retsepte, mida kusagile kirjutatud polnud. Üht räimesööki tegime järele ka ja nüüd ei saagi teisiti, kui pean alati punast pestot kodus hoidma. See teeb asju nii heaks. Kalapoe tädi muidugi väitis, et räim on ära läinud ja tuleb alles jaanuaris tagasi.

Kass on nii dresseeritud, et kui ta tahab mulle sülle tulla, siis ta ootab, kuni ma õigele kohale patsutan. Näiteks ta on nii suur ja laiutav elajas, et kõhu peale arvuti ette ei mahu. Aga arvuti taha põlvede peale küll.

25 comments:

  1. Enne kui ma selle postituse ülejäänud teemad läbi jõuan lugeda, tõukamise-tõmbamise ja selle vajalikkuse või mittevajalikkuse kohta - mõtlesin nende peale, kelle näägutavast hääletoonist sa kirjutad, ja seisukohast, mida nad esindavad, et "ikka peab nõme olema, muidu ei teeks ma midagi," - et kas nad ise panevad tähele oma varjatud eeldust, et hirmus tähtis on midagi teha ja et millegi tegemine on vaikimisi parem kui pilvede vahtimine?

    mulle meeldib aeg-ajalt viidata sellele Martin Luiga lõigule ühes arvustuses:

    "See viib meid ühe teise tähtsa avastuse juurde. Tegematajätmise väärtustamise. Kui me suudame ette kujutada nigelat raamatut, mille oleks võinud kirjutamata jätta, sest nii oleks parem, võime ette kujutada ka relatiivselt väärtusetut avaliku elu tegelast ja maailma halvemaks tegevat karjääri. Tõesti, ma ütlen, see läbi-viieline võimumajaks ehitatud õpilane, kes läks edasi advokaadiks saama, küüniline, kuid ilma kahtlusteta - see maailm oleks üks kenam koht, kui ta oleks leidnud endas jõudu oma vanemaid alla panna, freeloadida nende üheksakümnendatel relva ja paberiga kokkuaetud hiigelvaranduse otsas, kasvatada juuksed pikaks, teha kesktaseme üürikas kanepipõssu ja rääkida kahtlast jama tšakramite ja vabamüürlaste kohta. Midagi head ei oleks sündinud, ent mingid halbused oleksid tegemata."

    http://za-um.blogspot.com.ee/2012/04/ma-ei-tea-selle-too-kohta.html

    ma ise pooldan motivaatorite hulgast ikka tõmmet ja üritan oma asju nii korraldada, et sellest saakski põhimotivaator, kui mitte ainus. ainuke häda, et mul juhtub kogu aeg, et tõmme tõmbab mind projektidesse, mille ajal on ka pisikesi osaülesandeid, mis on selgelt tõukamise peal väljas. et "tahan lahedat etendust korraldada" viib selleni, et "pean ühele ja teisele öömaja-lennupileteid broneerima, kuskilt raha välja võluma ja ruume leidma".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võib-olla seal on pigem vaikimisi eeldus, et millegi korda saatmine või tehtuks tegemine on tähtsam kui mittemiskisus. Ja oletus, et kui midagi teed ja teed ja teed, küll kunagi ka midagi tehtuks saab ja seega tegemine ise on ka hea.

      Teist saab niimoodi vaadata, et äkki oleks olnud kogu ilmale parem, kui ta ei oleks oma elus nii palju teinud. Aga ennast või oma ei saa niimoodi ju mõtestada. Mingi mure raiskamise või ärakasutamata potentsiaalselt heade võimaluste kohta tuleb kohe peale.

      Delete
    2. on olemas ka teine suund (ja mitte väike), mis eelistab n.ö maailmast äraminekut. igasugused erakud, müstikud jne. või ka nende suhtumises, kes ise rabelevad - mõtlen, kuidas keskajal olid kerjused linlastele vajalikud, sest nende abil said rabelejad ja edukad end natuke lunastada.

      Delete
    3. (ühesõnaga, kujuteldav keskaja linlane vaatas end pigem sellise pilguga, et "ma rabelen kasuahnusest ja teenin mammonat, aga kui ma vaestemajale annetan, siis ostan end sellest süüst natuke lahti." tõsi, seal oli ilmselt rohkem muret oma hinge kui selle pärast, mis on ilmale parem.

      Delete
    4. Ühes Elizabeth Gilberti raamatus (Committed äkki?) oli pikk lõik sellest, millist asendamatut rolli ühiskonnas ja järglaste kasvatamisel täidavad lastetud tädid.
      Et sesmõttes võibolla mingi analoogia muude tegemistega ka. Ei pea ise otseselt midagi valmis tegema, et oma olemasolule mõtet saada. Mitu kena andekat noort inimest saavad sellest pikajuukselisest kanepit suitsetavast mõttetust hipist 'inspiratsiooni' ja viivad ikkagi lõpuni oma viiuliõpingud või lähevad sotsiaaltööd õppima.

      Delete
  2. Tõmbed ja tõuked, jah. Ma ei tea ühtki tõsisemat tegevust, milles ei oleks vähemalt kübekest midagi tõukavat. Kui sellest üle saab, siis jääb küll ainult puhas rõõm :)
    Kui tahad erinevates roosades-sinistes-lillakates toonides kurekelli, tule kaeva minu aias. Mul on labidas ka, lausa kaks. Ja palju kurekelli. Peale selle on mul veel vana sorti oranže liiliaid, päevaliiliaid, vanu ja lollikindlaid helekollaseid taluiiriseid, värvilisi raudrohtusid ja ma ei tea enam õieti isegi, mis siin kõik on. Enam-vähem kõike võib saada. Küsi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Imeline. Ma tulen millalgi uuel nädalal siis läbi. Sa oled ikka vanas kohas?

      Delete
    2. Ikka :) Aga anna enne märku, et ma teaksin kindla peale kodus olla.

      Delete
  3. Öelda, et Sinu jutud ja pildid on nii paganama head, on sama hästi, kui mitte midagi öelda...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga aitäh ikkagi. Mulle meeldib, kui öeldakse.

      Delete
  4. Ma mõtlen selliste asjadega ikka spordi peale kohe. Ronimises ma pean ise end tõukama, sest kui tase ei muutu, lähen ma pahuraks - ja tõukamata tase ei muutu, siis oledki kogu aeg sama raskusastme peal, midagi uut ära ei roni. Aga näiteks ujuda on küll okei nii, et lihtsalt solgutad end pm vees edasi tagasi, üldse ei lase end häirida sellest, et pool ajast kroolid täiesti vale liigutusega ja pool ajast üldse sahmerdad kehvas konnas (ainult nendest, kes koera ujuvad, ei saa ma aru, sest minu meelest püsib nõnda vee peal, aga edasiliikumine on nii vaevaline, et mitte ei saa aru, kuidas nad viitsivad). Ehk siis teises pole tõukamist, see on olesklemine ja laupäeva nautimine. Esimeses on tõukamine, aga see on ka nautimine, see on selline mõnus valu.

    Võrdluseks toon matemaatika õppimise, sest olen viimastel aastatel üritanud selles targemaks saada (sest käisin reaalklassis, aga olin seal laisk nagu lohe) - vastik on end tõukida. Nagu ökk. Teen harjutuse ja veel ühe ja nõme on. Ja siis ühel hetkel ma SAAN ARU. Ja NII HEA on. Ja mõnus kohe. Ja teeks äkki veel mõne ülesande, saaks veel millestki aru?

    Ehk siis vähemalt minu organism töötab selle lihtsa loogikaga, et nii kui ma tõukamise peale midagi saavutama hakkan, hakkan ma automaatselt ise tõmbama ja suisa naudin seda rabelemist. Saavutusvajadus ja eneseteostus ja jutud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma hakkasin ka Notsu jutu põhjal mõtlema, et äkki on selliseid teist pidi üksteisesse sisestatud asju ka. Et eelkõige suurem asi on tõuge, aga sinna sisse tekivad väikesed tõmbed. Mingit suurt asja pean, aga selle tegemise käigus selle väiksemaid osiseid tahan. Ja need vist ongi need tegemisnaudinguga asjad.
      Pealegi on paljud asjad, mida peab, ka sellised, mis tähendavad ja tähendust ikka ju tahad.

      Ma tervisesporti enesesunni pealt ei suuda. Ma ei tea, kas teistele inimestele tähendab trimmis keha rohkem või nad on suutelised ennast paremini sundima. Mulle on see kättesaamatu saavutus. Tantsutrennis küll lasen end sundida ja sunnin ise, sest ma tean, et pärast hästi osata on hea. Ja usaldan oma õpetajaid, et seda nüri tüütut tuhande kordusega trenni on keeruliste asjade hiljem sundimatult esitamiseks vaja.

      Matemaatikaga on mu suhted nii segased, et ma isegi ei tea neid paralleele tuua. Vist pigem ikka magusvalus tõmme on neid asju välja mõelda ja pead murda. Pealegi saab matemaatikas ühest asjast aru saamisel nii paljudest teistest asjadest aru ja see seoste võrgustigu elavnemine ja süsteemi tekkimine on õudselt hea.

      Ja mis asja - koera ujuda on jumalast tore. Ei satu kogemata kaldast liiga kaugele, aga saab jalad põhjast lahti ja ei pea mõtlema ega pingutama. Lihtsalt mõnus.

      Delete
    2. koeraujumine on mul selline puhkuseujumine, kui ma olen muudest moodustest juba ära väsinud, aga veest välja ei taha veel tulla. sest seda jaksab hästi kaua ujuda, mul on alati viitsimine otsa saanud enne kui jaks.

      mis peaks vist tähendama, et see on ka hea ellujäämisujumine, olukorras, kus pole oluline kiiresti vahemaad läbida, vaid võimalikult kaua vee peal püsida. kuigi selili vee peal pikutamine on muidugi veel vähem energianõudlik.

      Delete
    3. Koera ujumine on mu meelest energiakulukam, kui laisk konnatõmbamine. Vee peal on mõnus püsida, kui kerel on piisavalt pekki, kopsud on vähemalt poolenisti õhku täis ja käed käivad nagu aeglased labidad. Ei oska seda paremini kirjeldada... Niiviisi võib ulpida tundide viisi (teismelisepõlves armastasin Verevis käia, pidasime ajaarvestust tunnibusside järgi, vahel jäi mõni buss kahe silma vahele ka. See tähendas 3-4 tundi ulpimist ilma kaldale või sillale tulemata ja jalgu põhja panemata).

      Delete
    4. mina väsin just konnatõmmetest ära. ju mul pole siis neid lihaseid (ära väsivad õlavarred).

      kõige parem ulpimismoodus on lihtsalt selili pikutada, vahepeal laisalt jalgu liigutades. aga koera sumada võiks kah ei tea kui kaua, see sudimine on kuidagi nii loomulik. mu käed käivad vees niiviisi kehast allapoole palju paremini kui konna kombel laiali.

      Delete
  5. Ma ei tea, tundusite nagu normaalsed inimesed ja nüüd selgub, et ujute koera ... Aga trimmis keha on minu jaoks meeldiv kaassaadus. Radu ronin ma tõmbe pealt, sest tekib hasart (eriti, kui tahan kellestki enne ära teha), aga kuivtrenni (jalatööharjutusi jne) pean küll tiba tõukima. Samas sõrmejõu treenimist, jõutrenni ja venitamist ma lihtsalt armastan, sest mõnus on. Ehk siis need asjad, mida ma oskan, mulle meeldivad. Tasakaaluga ma pole rahul, nii et seda harjutades ma pole endaga rahul, siis peab natuke tõukima.

    ReplyDelete
  6. Ma eeldan, et seda on Sulle varemaltki öeldud, aga... Mulle üliväga meeldivad Su pildid koos allkirjadega. Esimese asjana neid pilte vaadates ei suuda ma kunagi ette aimata, mida Sina neid pildistades mõelnud oled. Nii et tegelikult ootan väga seda, kui saaksin osta raamatupoest fotoraamatu, kus on sees Sinu pildistatud pildid koos nende allkirjadega. Need väärivad igatahes jäädvustamist!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh.
      Eks kui mulle kukuvad kunagi sülle kirjastaja koos kõige sellega, mis ühe raamatu tegemiseks veel iial vaja läheb, siis tuleb see üleni kaalumisele.

      Delete
  7. See sinu näidiskõne..., täpselt sellised nad enamuses olidki. Ma käisin ju sel aastal üle pika aja jälle aktusel ning istusin ja imestasin, miks nad kõik lendamisest räägivad.

    ReplyDelete
  8. Nüüd saaks mingi rämeda hüpoteesi püstitada, kuidas koeraujumise tahtmatus näitab eesmärkidele orienteeritust, ja koeraujumislembid on pigem sellised protsessinautijad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle meeldib protsess, aga koera ei taha ujuda, sest minu arust see on just meeletult energiakulukas - konna (pea vee peal) või selili ujuda võib üsna lõputult, nagu Lendavgi kirjutas, aga koer konkreetselt väsitab ära, rabeled nagu narr ja rõõm on jalad põhja panna ning viimaks puhata.

      Delete
    2. Ma järve ääres tahan üldiselt ikka niisama sulistada, aga koeraujumine on TÕESTI väsitav. Selline rahulik konnaversioon, kus pea vee peal on, on hulga meeldivam.

      Delete
    3. teil konnaujujatel on kindlasti uhked biitsepsid ka.

      ma väsin konnatõmmetest juba mingi kümne või vähema tõmbe järel ära. käed muutuvad väsimusest tuimaks.

      Delete
  9. Kuulsid, vvn, meil on vägevad biitsepsid! /punastab

    ReplyDelete
  10. Biitsepsid? Nomaitea. Võibolla on siin viimaste aastate jooksul see biitseps natuke kosunud, aga konna olen ma armastanud ujuda juba 7-aastasest peale ja siis olin ma täiesti biitsepsivaba kõhetu tüdruk. Nüüd on vähemalt pekkigi, mis aitab pinnal hoida. Ma arvan, et asi on ikka pigem tehnikas - mu ema õpetus (hõikus kaldalt, et pane käsi nagu kulp) on siiamaani täitsa pädev. Muuseas, ema ise ujuda ei oska :D

    ReplyDelete